Keelenõuannete kogu


Punkt ja pildiallkiri (2020-10-02)


„Eesti õigekeelsuskäsiraamat“ (2019) ütleb, et punkti ei panda eraldi real seisva allkirja järele. Kui allkiri koosneb mitmest lausest, jääb lõpupunktita üksnes viimane. See soovitus põhineb Emakeele Seltsi keeletoimkonna 17. mai 1995. a otsusel ja on kooskõlas akadeemilise eesti keele grammatikaga, mille kohaselt pannakse lauselõpupunkt ainult jooksvas tekstis. Kui aga vaadata tänapäevaseid päevalehti ja ajakirju, jääb silma, et pildiallkirjade lõpus on tavaliselt punkt. Selline olukord on pannud keelehuvilised küsima, kas pildiallkiri ikkagi peaks lõppema punktiga või mitte.

Reegli ajalugu uurides selgub, et see küsimus on põhjustanud sageli kõhklusi ning soovitused on olnud kord nii-, kord naasugused.
Praegusaja soovitus on jätta punkt pildiallkirja lõpust ära (nii nagu ka muude eraldi paiknevate tekstide puhul, näiteks tabeli pealkiri või reklaamil olev lause). Põhjus, miks kiputakse sellest hoolimata allkirja lõppu punkti panema, võib olla asjaolu, et tihti on pildiallkiri lausekujuline ning erinevalt punktist ei jäeta allkirja lõpust kunagi ära küsi- ja hüüumärki ning mõttepunkte – kui punkt on neutraalne kirjavahemärk, siis küsi- ja hüüumärk ning mõttepunktid kajastavad lause modaalsust ning on seepärast tarvilikud (vt „Eesti keele grammatika. II: süntaks“, §-d 787 ja 788).

Kuna punkt allkirja lõpus on vaatamata keelesoovitusele siiski valdav, võib väita, et eesti keele kõnelejatele tundub loomulikum panna pildiallkirja lõppu punkt, kui jätta see panemata. Võiks teha kompromissi ja öelda, et punkt allkirja järel on kokkuleppeline. See, kumba varianti eelistada, tuleks kirja panna ettevõtte, väljaande, kirjastuse jts vormistusnõuetesse ning siis kokkuleppest ka kinni pidada ja kõik pildiallkirjad ühte moodi vormistada.



Pildiallkirja vormistamise näiteid


Haavikuemand näksib rohtu. Foto: Villem Võsa




Haavikuemand näksib rohtu
Villem Võsa foto




Villem Võsa. Haavikuemand näksib rohtu



Kairi Tamuri