Punkt

Allikas: Keeleviki

Punkt pannakse

väitlauseväitlause on lause, mis teatab kuulajale midagi lõppu: Metsa tagant tõusis täiskuu. Matkajail tuli otsustada, kas minna edasi või puhata. Huvitav, kui palju see kõik maksma läheb.

Märkus. Põimlause lõpumärk oleneb pealause liigist. Kui pealause on väitlauseväitlause on lause, mis teatab kuulajale midagi, on lause lõpus punkt, nt Mari palus küsida, miks sa naist ei ole võtnud. Kui pealause on küsilause, on lause lõpus küsimärk, nt Kas sa tead, miks Jüri naist ei ole võtnud?

Punkti ei panda

eraldi real seisva pealkirja ja allkirja järele. Kui peal- või allkiri koosneb mitmest lausest, jääb lõpupunktita üksnes viimane, nt Raamatu „Minu Brüssel. Läbikukkunud euroametniku pihtimus“ on kirjutanud Vahur Afanasjev.
Reegli ajalugu [näita]
Soovitus põhineb Emakeele Seltsi keeletoimkonna 17. mai 1995. a otsusel[1] ja on kooskõlas akadeemilise eesti keele grammatikaga, mille kohaselt on tänapäeval valdavaks saanud tava kirjutada lõpupunkt ainult jooksvas tekstis[2].

Küsimus, kas panna punkt ka siis, kui lause, sõna või fraas (nt pealkiri, allkiri või silditekst) seisab üksi või eraldi real, on läbi aegade põhjustanud kõhklusi. 1920.–1930. aastate käsiraamatutes õpetatakse pealkirju ja allkirju kirjutama punktiga[3], esimesed märgid punkti ärajätmise võimaluse kohta ilmuvad 1960.–1970. aastatel. Johannes Valgma ja Nikolai Remmel möönavad oma 1968. a grammatikas, et punkti pole vaja panna siis, kui šrift ja teksti paigutus lause lõpu ära näitavad (ning lisavad, et sellisel juhul jäetaksegi peal- ja allkirjade järelt tihti punkt ära).[4] Valgma-Remmel ise kirjutavad siiski oma pealkirjad punktiga, sama teeb Eduard Vääri 1968. a keskkooligrammatikas.[5] Vääri järgi tuleb peal- ja allkirjade järele panna punkt, kuid selle võib ära jätta raamatute tiitellehtedelt, ajaleheartiklite peal- ja allkirjadelt, siltidelt, loosungitelt, kuulutuste pealkirjadelt – seevastu õpikutes, kontrolltöödes, kirjandeis ja kirjades tuleb alati ka pealkirjade järele panna punkt.[6] Visalt püsiv arvamus, nagu tuleks pealkirja lõppu alati panna punkt, on muu hulgas võinud saada tuge omaaegsest tavast sõnastada avalduse algusots tervikliku lausena, mis lõpeb sõnaga avaldus ja mille lõpus on lauselõpupunkt.[7]

Esimesi autoreid, kes pealkirja (ja allkirja) lõpus enam punkti ei nõua ning ka ise selle järgi toimib, on Lembit Abo raamatus „Käsikiri ja korrektuur“.[8] Abo õpetab ühtlasi, et ka tabeli veergude ja ridade pealkirjad ning tabeli lahtrites esitatud sõnad ja laused ei vaja lõpupunkti.[9] Neid põhimõtteid sobib järgida tänapäevalgi.

Vaata ka

punkti kasutamist lühendamisel, arvukirjutuses ja otsekõne vormistuses.

Kirjandust punkti kohta

  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 393–396.[3]
  • Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 128–129, 148–149.[4]
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 75.
  • Kirjakeele teataja II 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 38.[5]
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 280–295.

Viited

  1. ↑ Kirjakeele teataja II. 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 38. (Otsust selgitab Krista Kerge.) [1]
  2. ↑ Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, lk 393.[2]
  3. ↑ Johannes Aavik, Kirjavahemärkide õpetus. Teine täiendatud trükk. Tartu: Istandik, 1927, lk 12; Elmar Muuk, Karl Mihkla, Mihkel Tedre, Eesti keskkooligrammatika ühes harjutustikuga IV. Lauseõpetus. Keskkooli IV klassile. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1936, lk 97.
  4. ↑ Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 282.
  5. ↑ Eduard Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus, 1968.
  6. ↑ Eduard Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus, 1968, lk 142.
  7. ↑ Maire Raadik, Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Teine, täiendatud trükk. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 41.
  8. ↑ Lembit Abo, Käsikiri ja korrektuur. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Valgus, 1975, lk 48, 100.
  9. ↑ Lembit Abo, Käsikiri ja korrektuur. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Valgus, 1975, lk 71.