Küsimärk

Allikas: Keeleviki
Küsimärk pannakse lause lõppu, kusjuures märk kehtib ainult pealause, mitte kõrvallause kohta. Pikemates lausetes võib küsimärk sedasi sattuda oma tegelikust mõjualast kaugemale.[1]

Küsimärk pannakse

1) küsilause järele: Millal algab Soomes kooliaasta? Lähed sa koju? Kas sa üldse taipad, millega sa oled hakkama saanud?;

2) üksiku küsisõna järele: Küsimus kes? painas teda kogu ülejäänud päeva jooksul;
Reegli ajalugu [näita]
1993 ilmunud eesti keele grammatika tõlgendab lausesisest küsimärki (nagu ka hüüumärki) koma teisendina või kiiluna.[2] Omaette küsimus on see, kas peale küsimärgi on vaja veel muud esiletõstu. Johannes Aavikul on üksik küsimärgiga küsisõna pandud jutumärkidesse[3], sama moodi on toiminud Karl Vainula, nt Küsimusele „kelle?“ vastab omastav kääne[4]. 1968 ilmunud Valgma ja Remmeli grammatika küsimärgireeglistikus on jutumärkidest juba loobutud.[5] Jäägu kirjutaja otsustada, kas panna üksik küsisõna ka jutumärkidesse või kursiivi (keeleteadustekstides on tava kasutada kursiivi) nagu tsitaat või piirduda küsimärgiga.
3) kahtlust äratava sõna või sõnaühendi järele (ümarsulgudesse): 17. juunil oli koguni lund (?) sadanud.
Reegli ajalugu [näita]
Sulgudes küsi- või hüüumärki on kirjutatud eelnevast sõnast nii lahku[6] kui ka sellega kokku[7]. 1993 ilmunud akadeemiline eesti keele grammatika tõlgendab seesuguseid küsi- või hüüumärke kiiluna (mis kajastavad ise kogu tähendust, vastavad lausungile)[8] ja vormistab tühikutega, nt Tema polevat seda meest tundnudki (?) ja kogu kaup käinud kälimehe kaudu.

Küsimärki ei panda

1) kaudse küsilause järele: Siinkohal tahakski küsida, miks seda pole tehtud. Inimene küsib, kas see jutt on õige. Tema sõnul tekitas muret teadmatus, miks männid langetati. Märkige, kuidas hangite kliendi kohta infot;

Märkus. Põimlause lõpumärk oleneb pealause liigist. Kui pealause on väitlauseväitlause on lause, mis teatab kuulajale midagi, on lause lõpus punkt, nt Öelge palun, mis kell buss väljub. Küsisin, kas rong peatub Tapal. Kui pealause on küsilause, on lause lõpus küsimärk, nt Kas sa tead, mis kell buss väljub? Mis te arvate, kas see rong peatub Tapal? Rindlause lõppu pannakse küsimärk juhul, kui rindlause lõpeb küsiva osalausega, nt Tulite autoga, kas leidsite parkimiskoha hõlpsasti? Mina tegin söögi, aga kes nõud ära peseb?
Reegli ajalugu [näita]
Reegel on kehtinud vähemalt alates Karl August Hermanni lauseõpetuse ilmumisest: „Küsiwad laused sünniwad sõnade „kas, wõi, eks, ega“ abil nõnda, et lisalauses nende sõnade ette, kus nad pärast päälauset on, komma pandakse, ilma et terwe ütelus ise küsiw oleks ja küsimise-märgi saaks“[9]. Hermannil on mh näide Ta küsis minult, kas ma nii ei teeks. Reeglit on täiendanud Johannes Valgma ja Nikolai Remmel „Eesti keele grammatikas“: „Ainult siis, kui pealause on informatsioonivaene, sisaldab ainult ütleja suhtumist (kõhklust, tagasihoidlikkust), pehmendab küsimuse tooni või esineb ainult siduva elemendina, kuna kogu raskus langeb kõrvallauses peituvale küsimusele, pannakse lõppu küsimärk“[10]. Üks Valgma-Remmeli näide on Ei tea (= mis sa arvad?), kas hakkame minema või? Tegelikkuses on 1968. a grammatikas esitatud nõuande järgi üsna raske üheselt talitada, sest otsustada pealause informatsioonivaesuse jm üle on subjektiivne.
2) väitlauseväitlause on lause, mis teatab kuulajale midagi vormis pealkirjade lõppu. Kui väide on kahtlane, tuleb see vormistada küsimusena, nt Eesti keele oskajate hulk väheneb? → Kas eesti keele oskajate hulk väheneb? Euroopa Liidus on hea elada? → Kas Euroopa Liidus on hea elada? Mulle meeldib Eestis elada? → Kas mulle meeldib Eestis elada? Miks mulle meeldib Eestis elada? Mati Erelt on küsimuspealkirjade vormistamist pelgalt küsimärki kasutades nimetanud ajakirjanduslikuks moeliialduseks.[11]

Lisaks küsimärgi kasutamise kohta

  • Küsimärki ei pea panema küsilausena vormistatud pealkirja lõppu, kui see on mõistetav pikemalt[12], nt Kuidas sortida prügi (= sellest, kuidas sortida prügi), Mida euro kohta küsitakse (= sellest, mida euro kohta küsitakse).
  • Küsimärgi võib panna mõistatuste lõppu[13], nt Õues mäena, toas veena?, st Õues mäena, toas veena – mis see on?

Vaata ka

küsimuste loetelu vormistamine.

Kirjandust küsimärgi kohta

  • Mati Erelt, Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Emakeele Selts, 2011, lk 69.
  • Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 159.[5].
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 396–397.[6]
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 83.
  • Karl August Hermann, Eesti keele Lause-õpetus. Eesti keele grammatika teine jagu. Jurjev, 1896, lk 74.
  • Argo Mund, Vahemärginõuandeid. – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 80–81.[7]
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 285, 289.

Viited

  1. ↑ Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 396.[1]
  2. ↑ Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 396.[2]
  3. ↑ Johannes Aavik, Kirjavahemärkide õpetus ühes lühikese lauseõpetusega, harjutusülesannetega ja nende võtmega. Koolidele ja iseõppimiseks. Tartu: Istandik, 1923, lk 13.
  4. ↑ Karl Vainula, Eesti keele õigekirjutuse-käsiraamat. Autori kirjastus Tallinnas, 1932, lk 41.
  5. ↑ Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 289.
  6. ↑ Karl Vainula, Eesti keele õigekirjutuse-käsiraamat. Autori kirjastus Tallinnas, 1932, lk 41; Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 289.
  7. ↑ Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1995, lk 83.
  8. ↑ Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 385.[3]
  9. ↑ Karl August Hermann, Eesti keele Lause-õpetus. Eesti keele grammatika teine jagu. Jurjev, 1896, lk 74.
  10. ↑ Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 285.
  11. ↑ Mati Erelt, Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Emakeele Selts, 2011, lk 69.
  12. ↑ Keel ja õigus. Temaatiline valik õiguskeeles aastatel 2000–2004 ilmunud kirjutistest. Eesti Õiguskeele Keskus. Koostanud Aime Vettik ja Erki Silvet. Tallinn: Juura, 2005, lk 185.
  13. ↑ Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 397.[4]