Keelenõuannete kogu


Pluti-pluti ja plutitama (2017-11-14)


Karlsson aga ei tundnud põrmugi hirmu. Ta läks voodi juurde, kus lapsuke lamas, ning pistis oma jämeda nimetissõrme pisikese lõua alla.
„Pluti-pluti-plutt,“ ütles ta kelmikalt.
Siis pöördus ta Väikevenna poole:
„Väikestele lastele öeldakse ikka niimoodi, see meeldib neile!“
(Allikas: Astrid Lindgren, Väikevend ja Karlsson katuselt. Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: AS Kupar, 1993, lk 67.)

Hellitussõna pluti-pluti-plutt on võetud rootsi keelest (Karlssoni-lugude originaalis on see plutti-plutti-plutt, vrd rootsi nimisõna plutt ’kõnekeeles: põnn, mudilane; kääbus’, omadussõna pluttig ’niru, hädine’, tegusõna pluta med munnen ’huuli torutama’). Eesti keeles jäetakse hellitusest kolmas silp plutt sageli ära ja öeldakse pluti-pluti, samuti on käibel paarissõnad tuti-pluti ja kluti-pluti.

Meil on ka verb plutitama, mis tähendab ’pluti-pluti tegema, hellitama’, seda pruugitakse vahel iroonilise varjundiga. Näiteid võrgust (muutmata kujul):
• Kui beebi on sündinud, kibelevad innukamad sõbrad ja sugulased kohe teda imetlema-plutitama tulema.
• .. võõraste inimeste lapsi ma ei plutita ..
• Pluti-plutitamiseks on mul kodus teised imearmsad lemmikud: 4aastane laikapoiss Tony ja poolteisene tuhkur Mattias.

Avaldatud Astrid Lindgreni (14.11.1907–28.01.2002) sünniaastapäeva puhul