Arhiiv: |
Keelenõuannete koguPoolitusprobleeme (2005-11-22)Tõepoolest, ühest täishäälikust koosneva silbi eest või järelt ei saa sõna poolitada (nt ema, õue), kuigi saab silbitada (e/ma, õu/e). Kõigil muudel juhtudel, kui silp algab täishääliku(te)ga või koosnebki ainult täishäälikutest, on poolitamine võimalik: öö-bik, õu-es, oo-ta-ma, uu-dis, ee-pos, ää-res, ai-nult, ae-gade, ea-kas, lau-ast, süü-ak-se, nõu-et, püü-ud, akt-si-aid, hoi-us-ta-ma, lai-en-da-mi-ne, po-sit-si-oo-ni, kon-sul-tat-si-oon, pe-ri-oo-di-ga, or-ga-ni-sat-si-oo-ni-li-ne, in-di-vi-du-aal-ne, ide-aal-selt, kli-en-did, va-ri-ant, oo-ke-an. Ühetähelise sõnasisese vokaalsilbi võib poolitamisel 1) jätta eelmise silbi juurde: laua-le, laia-li, põua-ne, õue-le, siia-ni, avau-se, pen-sio-ni, Kii-deo-ni, või 2) viia järgmise silbi juurde: lau-ale, lai-ali, põu-ane, õu-ele, sii-ani, ava-use, pen-si-oni, Kii-de-oni. Teist võimalust pakub Tiiu Erelt alates „Eesti ortograafia“ teisest, täiendatud trükist (1997), varasemad allikad, näiteks Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli „Eesti keele grammatika“ (1970), on soovitanud pikale vokaalile või diftongile järgnev ühetäheline silp jätta eelmise silbi juurde. |
Teated30.3.2022 1. aprillist töötab keelenõuande telefon igal tööpäeval kl 9–137.4.2021 Kirjakeele norm ja EKI sõnastikud20.3.2017 Keelenõuööd saab järelvaadata |