Keelenõuannete kogu


Kas refleksioon või reflektsioon? (2014-09-01)


Eesti keeles on hulk võõrsõnu, mille kirjutamisel kipub t-täht vingerpussi mängima ja ununema, nt aktsepteerima, ekstsellents, kontseptsioon, kontsentratsioon, potentsiaal, potentsiaalne.

Aga on ka teine rühm võõrsõnu, kuhu kipub t-täht juurde tekkima, ehkki õigekirjas seda ei ole. Sellised on näiteks anneksioon, fleksioon, refleksioon. Nimetatud sõnad on tulnud ladina keelest, kus nad kirjutatakse x-iga: annexio, flexio, reflexio. x antakse eesti keeles edasi ks-iga, mitte kts-iga.

Sõna refleksioon puhul vajab selgitust ka tähendus. See sõna tähendab ÕSi järgi ’reflekteerimine; reflekteerumine; enese psüühika tunnetamine’ ja „Võõrsõnade leksikoni“ järgi ’1. kajastus, peegeldus; 2. (filosoofiline) mõtisklus, omaenese mõtiskluste ja elamuste analüüs; kahtluste ja kõhklustega täidetud mõtisklus’. Seega tähendab refleksioon nii enda kogemuse analüüsi kui ka peegeldust, tagasisidet. Ei ole nii, et ühe tähenduse jaoks on t-ta, teise tähenduse tarvis t-ga vorm. Lisagem, et sõnas eneserefleksioon on täiend enese liigne.

Verb reflekteerima (vrd ld reflectere) väljendab samuti nii peegeldamist kui ka (filosoofiliselt) mõtisklemist. (Enesekohane tegusõna on reflekteeruma ’peegelduma, vastu helkima’.) Kui võõrsõna tähendus võib jääda lugejale arusaamatuks, tuleks kasutada omasõnu, mis on sageli selgemad ja läbipaistvamad.

Argo Mund