Jutumärgid

Allikas: Keeleviki

Jutumärgid on kahepoolsed lausemärgid, esipoolt nimetatakse lahti-, tagupoolt kinnijutumärgiks.

Jutumärkidesse pannakse

1) otsekõne: „Ei noh, võta, võta niisama,“ pakub Toots piltidega juturaamatut. „Võta, võta,“ sunnivad teised ka, „teine heast südamest pakub ja sina ei võta.“;

2) tsitaat: Terentiuselt pärineb mõte „Olen inimene ja arvan, et miski inimlik pole mulle võõras“. Küsimusele „Mitu järve on Eestis?“ ei osanud keegi vastata. Kohti jagati põhimõttel „kes ees, see mees“. Teises lauses asendada sõna „kaaskiri“ sõnaga „seletuskiri“;

Märkus. Tsitaate võib esile tuua ka eri kirjaga (hrl kursiivis), jutumärke siis enam ei panda, nt Kohti jagati põhimõttel kes ees, see mees. Teises lauses asendada sõna kaaskiri sõnaga seletuskiri.

3) sõnad, millele antakse tavatu või pilkeline tähendus või mida tajutakse tugeva stiilihälbena: Keegi „hea inimene“ oli veekraani lahti jätnud. Kui meedia vajab „beibepauerit“, saab sõna ilmatüdruk;

4) pealkirjad: romaan „Piiririik“, joonisfilm „Lepatriinude jõulud“, saatesari „Aktuaalne kaamera“, uudis „Kaitseväe üksus osaleb Pärnus päästetöödel“, laul „Kauges külas“, seminar „Kuidas targalt ettevõtet müüa?“, talgupäev „Teeme ära“;

5) taimede sordinimed mitteerialases tarvituses: õun „Valge klaar“, kartul „Jõgeva kollane“.

Jutumärkidesse ei panda

1) kujundlikke sõnu ja väljendeid: kuiv seadus, must turg, külm sõda, raudne eesriie, kõva käsi, õhuke riik, ümarlaud, lapsel on vesi ahjus, minu esimesed triibulised;

Märkus. Oskamatult pandud jutumärgid võivad anda soovitust vastupidise tulemuse, nt lauses Peol osalesid tuntud ärimehed, poliitikud ja meelelahutusmaailma „tähed“ näitavad jutumärgid, et kirjutaja ei pea peol olnud meelelahutajaid tegelikult tähtedeks.

2) asutuste, perioodikaväljaannete, autasude, kaupade ja üksiksõidukite nimesid: restoran Lusikas, kino Sõprus ~ Sõpruse kino, kauplusekett Sõbralt Sõbrale, AS Eesti Energia, Maaleht, Pärnu Postimees, Vabadusrist, Riigivapi teenetemärk, auto Honda CR-V, tugitool Trompet, Kirdesai, liköör Vana Tallinn ~ Vana Tallinna liköör, parvlaev Kõrgelaid.[4]

Lisaks jutumärkide kasutamise kohta

  • Ürituste ja autasude nimetuste hulgas võib korraga esineda nii üldnimesid, mida tuleb kirjutada väiketähega (nt maijooks, kodanikupäeva aumärk), nimesid, mida saab kirjutada läbiva suurtähega (nt infomess Teeviit ~ Teeviida infomess, Maarjamaa Risti teenetemärk), kui ka pealkirju, mida tuleb kirjutada jutumärkides ja esisuurtähega (nt talgupäev „Teeme ära“, stipendium „Ela ja sära“).
  • Ameerikast levib komme panna hüüdnimi n-ö kesknimeks ja raamida ühtlasi jutumärkidega, nt William Joseph („Wild Bill“) Donovan, eesti tava on siduda nimi ja hüüdnimi sõnaga alias (ld teisiti, teise nimega) või ehk, nt Joosep Toots alias Kentuki Lõvi, Tarmo Kruusimäe ehk Kojamees.
  • Otsekõne jutumärkidesse ei ole tavaks panna hüüdsõnu, sh heli jäljendavaid sõnu, samuti sõnu jah, ei, aitäh, tere, head aega, nt Lõi ukse põmm kinni. Kostis hääl tirr-tirr. Kes ütles miäu? Praks! purunes jää. Vastake jah või ei. Kas sa emale aitäh ütlesid? Mine ütle tädile tere! Tormas head aega ütlemata minema.
  • Hinnete nimetusi on tavaks kirjutada ilma jutumärkideta, nt sai viie, sai hinde viis, sai hindeks viie, õppis viitele, poisil on füüsikas ainult head ja väga head (hinded), sai oma töö eest A, st neid ei pea vormistama nagu tsiteeritavaid keelendeid.
  • Ühtede jutumärkide sees võivad olla veel teisedki jutumärgid, nt „Sa oleksid pidanud ütlema: „Teist on väga lahke seda kõike mulle seletada!“,“ jätkas Kuninganna äärmiselt etteheitvalt. „Kas sa ütlesid: „Oh kui kahju!“?“ küsis Küülik. Kõrvutiste jutumärkide vahele tühikut ei panda, nt „„Morsk ja Puusepp“ on kõige pikem,“ sõnas Kiigajon.[5]

Reegli ajalugu. Emakeele Seltsi keeletoimkonna 1994. a otsus

14. veebruaril 1994 andis Emakeele Seltsi keeletoimkond Tiiu Erelti algatusel soovituse loobuda eesti keeles jutumärkide kasutamisest 1) asutuste, 2) perioodikaväljaannete, 3) autasude, 4) kaupade ja 5) üksiksõidukite nimedes.[1] [näita]
1976. a ÕSi õigekirjutusjuhtnöörides oli loetletud kokku seitse rühma nimesid, mida tuli kirjutada jutumärkides: asutused, perioodikaväljaanded, sõidukid, autasud, üritused, taimesordid ja kaubad. Neist kolmes esimeses nimerühmas kaasnes jutumärkidega läbiv suurtäht (nt kauplus „Rahva Raamat“ ~ „Rahva Raamatu“ kauplus, ajakiri „Eesti Loodus“, laev „Tormide Rand“), nelja ülejäänut kirjutati esisuurtähega nagu pealkirju (nt auhind „Suur merevaik“, kakao „Meie mark“).[2] 1994. a reeglimuudatuse eesmärk oli ortograafiat lihtsustada, loobudes 1) jutumärkide ja läbiva suurtähe kombinatsioonist ning 2) autasu- ja kaubanimede kirjutamisel pealkirjamallist. Selle asemel soovitas keeletoimkond mõlemal juhul rakendada kõige üldisemat eesti nimemalli, st nimes kõik sõnad suure algustähega, nime ees või järel väiketäheline liigisõna: 1) kauplus Rahva Raamat ~ Rahva Raamatu kauplus, ajakiri Eesti Loodus, laev Tormide Rand, 2) auhind Suur Merevaik, kakao Meie Mark.

Uut reeglit toetas tegelik keelekasutus, kus toona uut liiki asutuste (aktsiaseltsid, osaühingud) nimede ümbert oli juba hakatud jutumärke ära jätma. Mõnd liiki asutuste (hotellid, restoranid) nimesid oli õpetanud ilma jutumärkideta kirjutama Johannes Aavik oma käsiraamatus, mis ilmus 1936: einestas Kuldlõvis, elas Hôtel du Nord’is (aga võib ka: „Kuldlõvis“, „Hôtel du Nord’is“).[3] 1994. a reeglimuudatuse ootamatu kõrvalmõjuna levis eksiarvamus, nagu poleks eesti keeles jutumärke enam üldse vaja kasutada. Olgu korratud: jutumärke ei pea enam kasutama asutuste, ajalehtede-ajakirjade, kaupade, autasude ja üksiksõidukite nimedes, kuid endiselt tuleb jutumärkidesse panna mis tahes teoste pealkirjad.

Jutumärkide kuju

Jutumärkidel on keeliti erinev kuju[6], eesti jutumärgikasutust on mõjutanud saksa, vene (mis võib olla saanud mõjutusi prantsuse keelest), inglise ja soome keel. 1920. ja 1930. aastatel olid Eesti trükistes valdavad saksapärased jutumärgid [„ “], nõukogude ajal said eelistuse prantsuse ja vene keelele iseloomulikud noolekujulised märgid [« »]. Arvutikirja ning inglise ja soome keele levides 1990. aastatel tulid Eestis saksa- ja prantsuspäraste märkide kõrvale masinakirjast tuttavad sirgjutumärgid [" "] ning ka inglise [“ ”] ja soome [” ”] jutumärgid. 1993 ilmunud „Eesti keele grammatika“ II köite osas „Kiri“ esitati kuus võimalikku jutumärgikuju, s.o [„ ”], [„ “], [” ”], [” “], [« »], [» «].[4] Neist esimene [„ ”] levis eesti keele instituudi keelekorraldajate tööde kaudu ka laiemalt, muu hulgas sisaldas selliseid märke ÕS 2006. Saksapärase tava [„ “] valisid eesti keelele kohandatud arvutiprogrammid, samuti Eesti standard „Infotehnoloogia reeglid eesti keele ja kultuuri keskkonnas“ (2000[5], 2008[6]). 2013 ilmunud ÕS loobus 2006. a valitud märkidest [„ ”] ning rakendas kuju [„ “], millel on eesti keeles kõige tugevam traditsioon ning mida toetavad ka eesti infotehnoloogia reeglid.

Kirjandust jutumärkide kohta

  • Johannes Aavik, Kirjavahemärkide õpetus ühes lühikese lauseõpetusega, harjutusülesannetega ja nende võtmega. Koolidele ja iseõppimiseks. Tartu: Istandik, 1923, lk 37–38.
  • Mati Erelt, Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Emakeele Selts, 2011, lk 148–150.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 415–417.[7]
  • Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 85 jj, 160–161.[8]
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 23 jj, 84–85.
  • EVS 8:2000. Infotehnoloogia reeglid eesti keele ja kultuuri keskkonnas. Tallinn: Eesti Standardikeskus.
  • EVS 8:2008. Infotehnoloogia reeglid eesti keele ja kultuuri keskkonnas. Tallinn: Eesti Standardikeskus.
  • Maire Raadik, Kuidas vormistada tsitaati? Kuidas vormistada otsekõnet? Mis kujuga on jutumärgid? – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 213–227.[9]
  • Maire Raadik, Mis kujuga on jutumärgid? – Oma Keel 2014, nr 2, lk 49–50.[10]
  • Maire Raadik, Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Teine, täiendatud trükk. Toimetanud Tiiu Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 41–44.
  • Maire Raadik, Lugu „ärakaotatud“ jutumärkidest. – Keelenõuanne soovitab 4. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 164–183.[11]
  • Ellen Uuspõld, Argo Mund, Õpetusi ja harjutusi algajale keeletoimetajale. 6., muudatustega trükk. Tartu Ülikooli eesti keele osakond. Tartu, 2015, lk 67.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 246, 289.

Viited

  1. ↑ Tiiu Erelt, Algustäheortograafiast ja jutumärkidest. – Kirjakeele teataja II. 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 14–19.[1]
  2. ↑ Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 879 jj.[2]
  3. ↑ Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936, lk 358.
  4. ↑ Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 415.[3]
  5. ↑ EVS 8:2000. Infotehnoloogia reeglid eesti keele ja kultuuri keskkonnas. Tallinn: Eesti Standardikeskus.
  6. ↑ EVS 8:2008. Infotehnoloogia reeglid eesti keele ja kultuuri keskkonnas. Tallinn: Eesti Standardikeskus.