Perioodikaväljaanded
Perioodikaväljaannetel on harilikult nimed, harva ka nimetused. Perioodikaväljaannetel ei ole pealkirju.
Perioodikaväljaannete nimedes kirjutatakse iga sõna, v.a sidesõnad, suure algustähega: ajalehed Postimees, Sakala, Maaleht, Sirp, Õpetajate Leht, Järva Teataja, Eesti Ekspress, Eesti Päevalehe võrguväljaanne; ajakirjad Täheke, Looming, Kroonika, Eesti Loodus, Oma Keel, Pere ja Kodu, Teater. Muusika. Kino; Maalehe lisa Targu Talita, Loomingu Raamatukogu, võrguväljaanded Riigi Teataja ja Euroopa Liidu Teataja.
Reegli ajalugu |
---|
1994. a andis Emakeele Seltsi keeletoimkond soovituse loobuda viies nimerühmas, sh perioodikaväljaannete nimedes, jutumärkide kasutamisest. Kui seda nõuab selgus, võib neid nimesid siiski ka jutumärkidega eraldada.[1] |
Sisukord
[näita]Võõrkeelsed perioodikaväljaanded
Ladina tähestikuga keeltest võetud nimede algustäheortograafiat ei muudeta: Helsingin Sanomat, Der Spiegel, New York Times ~ The New York Times, Lietuvos rytas. Teistest tähestikest transkribeerimisel kohaldatakse oma reeglit: Argumentõ i Faktõ, ajalehest Moskovskije Novosti.
Väljaandja ja trükiseliigi järgi nimetatud väljaanded
Osa väljaandeid nimetatakse väljaandja ja trükiseliigi järgi ning neil ei ole nime: Maxima kliendileht, Eesti Energia infoleht, Tartu Tähetorni kalender, Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised, Emakeele Seltsi aastaraamat.
Kirjandust perioodikaväljaannete algustähe kohta
- Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 369–370.[2]
- Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 32.
- Tiiu Erelt, Algustäheortograafiast ja jutumärkidest. – Kirjakeele teataja II. 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 14–19.[3]