Võõrsõnade kirjutamine

Allikas: Keeleviki

Võõrsõna tunnused

Võõrsõna on keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni.

Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest struktuurilistest võõrjoontest:

1) b, d, g sõna algul: bambus, brauser, diabeet, droon, gallup, glögi;
2) tähed f, š, z, ž: fosfor, asfalt, amiš, brošüür, zombi, mudžahiid, triaaž;
Märkus. Vanades laenudes on f-i asemel hv või v ning š asemel s: kohv, ohvitser, paragrahv, puhvet, sohva, tahvel, trühvel; konverents, veebruar, platvorm, vorm, vundament; marsruut, plüüs, sarm, snepper.
3) pearõhk (näidetes märk `) järgsilbil: mon`arh, garant`ii, kak`ao, ris`oto, mag`ister, kal`ender, imm`uunne, respekt`aabel, immigr`eeruma;
4) o, õ, ä, ö, ü järgsilbis: lasso, salong, süstoolne, šašlõkk, leegionär, puänt, barjäär, epopöa, kontrolör, manööver, labürint, gravüür;
Reegli ajalugu [näita]
Võõrapäraseks on nimetatud järgsilbi o-d[1], varem sellele lisaks ka õ-, ä-, ö- ja ü-häälikut[2].
5) pikad täishäälikud järgsilbis: halvaa, isoleerima, avarii, demagoog, resoluutne, karjäär, miljöö, šedööver, avenüü;
6) eesti keeles tavatud häälikuühendid: blogi, dzeeta, khaki, vrakk, skvotter, aktsept, paavst, dekstriin, fluor, reuma, muaree, krüoliit, kusjuures helitu hääliku kõrval võib esineda ka b, d, g: abt, lesbi, solfedžo, obstsöönne, nokdaun, röntgen, ragbi.

Võõrsõnadele omaseid jooni võib erandlikult olla ka omasõnades:

1) rõhk esisilbist kaugemal: amm`uu, ats`ihh, juhh`ei, ait`äh, ait`üma, hurr`aa, toh`oh, kurn`äu;
2) o, ä, ü järgsilbis: tohoh, oh(h)oo, seto, leelo, peoleo, kurnäu, aitäh, aitüma;
3) pikad täishäälikud järgsilbis: eh(h)ee, ih(h)ii, toh(h)oo, oh(h)oo, ammuu, uh(h)uu.

Häälduspärasuse põhimõte

Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt, st lähtekeele lihtsustatud hääldusreeglite alusel. Võõrtähti (nagu c, č, q, w, x, y) võõrsõnades kasutada ei saa, vrd nt fleece (ingl) ja fliis, chutney (ingl) ja tšatni, Čechy ja tšehhid, tequila (hisp) ja tekiila, wrap (ingl) ja vrapp, mix (ingl) ja miksima, onyx (kr) ja oonüks. Mõned võõrkeelendid käibivad nii lähte- kui ka mugandkujul, nt sama tähendusega on gigolo [loe: žigoloo] ja gigolo ’palgaline kavaler, lõbumees’ ning erineva tähendusega allegro ’kiiresti, elavalt’ ja allegro ’kiiretempoline helind v selle osa’. Vt ka tsitaatsõnade kirjutamine.

Lisaks võõrsõnade kirjutamise kohta

Kolmesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik

Kirjutus ei olene rõhust. Kui võõrsõna lõpeb helitu kaashäälikuga, kirjutatakse lõppsilbi täishäälik kahe tähega: bareljeef, ekipaaž, garderoob, magnituud, pastinaak, pedagoog, rariteet. Kui võõrsõna lõpeb helilise kaashäälikuga l, m, n, r, v [3], siis enamasti kirjutatakse vanemais muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe tähega, uuemais kahe tähega, aga kindel seaduspärasus siin puudub.

Täishäälik ühe tähega

aktsionär maksimum prokurör
alkohol materjal restoran
apelsin medaljon revisjon
eksemplar miinimum seenior
etalon miljonär sekretär
fenomen muuseum seminar
foolium pansionär strooganov
insener parmesan telefon
kolonel pelikan terminal
kontrolör pensionär tärpentin
leegionär personal veteran
Märkus. Mõne sõna puhul on võimalik kahesugune hääldus, sellest oleneb ka silpide arv. Sõnas foolium hääldub lõpus [-li-u] ja [-lju-], muuseum [-se-u-] ja [-sju-], seenior [-ni-o-] ja [-njo-]. Teisel juhul on sõnas kaks silpi. Sõnas leegionär hääldub lõpus [-gi-o-] ja [-gjo-], sõnades aktsionär, pansionär, pensionär [-si-o-] ja [-sjo-]. Esimesel juhul on sõnas neli silpi.

Täishäälik kahe tähega

abrasiiv inventuur polügoon
baklažaan juveliir ramadaan
bülletään kapiteel raviool
detektiiv karoteen režissöör
doktrinäär kofeiin ribosoom
erosioon ksülitool sahhariin
etanool magistraal sorbitool
funktsionäär mandariin trenažöör
huligaan nektariin tsirkulaar
Märkus. Sõnades iguaan, raviool on võimalik kahesugune hääldus, lõpus hääldub [-gu-aa-] ja [-gvaa-], [-vi-oo-] ja [-vjoo-]. Teisel juhul on sõnas kaks silpi. Sõnades fraktsionäär, funktsionäär, visionäär hääldub lõpus [-si-o-] ja [-sjo-], sõnades erosioon, illusioon [-si-oo-] ja [-sjoo-]. Esimesel juhul on sõnas neli silpi.

Kahesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik

Kirjutus oleneb enamasti rõhust. Vanemais muganenud laenudes on rõhk esisilbil ja lõppsilbi täishäälik kirjutatakse ühe tähega: arter, diplom, hektar, huumor, kvartal, sopran, tsüklon. Uuemais kahe tähega: angaar, apteek, dekaad, montaaž. Kahel kujul (sama tähendus) on võimalikud kebab ~ kebaab, keefir ~ kefiir, oktav ~ oktaav, sümptom ~ sümptoom, tambur ~ tambuur, vaakum ~ vaakuum. Eritähenduslikud on fosfor ja fosfoor.

Kahe- või kolmesilbilise nimetavaga sõnade lõppsulghäälik

Ühe sulghäälikuga lõppevate kahesilbiliste sõnade hulgas on nii astmevahelduslikke kui ka astmevahelduseta sõnu. Ühe sulghäälikuga lõppevad kolmesilbilised sõnad ning kõik kahe sulghäälikuga lõppevad sõnad on astmevahelduslikud.

Kirjutus ei olene alati rõhust, vaid põhineb osalt traditsioonil.

k, p, t kk, pp, tt
kaks silpi kolm silpi kaks silpi kolm silpi
audit anorak balõkk artišokk
buklet baronet blankett bergamott
gallup händikäp büdžett eskalopp
hiphop inuit diskett etikett
iisop kabinet etapp hotentott
ketšup katelok fokstrott kabatšokk
klarnet laatsaret hopakk kabriolett
kokpit liliput kušett sandalett
kompvek sigaret maskott siluett
kotlet ševiot omlett tapiokk
nonstop taburet pakett trafarett
ofset spagett tšeburekk
pankrot šamott vinegrett
piiskop šašlõkk
pikap tarokk

Sulghäälikute sarnane on š ja f-i märkimine sõna lõpus: š, f – amiš, bakšiš, derviš, fetiš, hašiš, tšaardaš; mastif, šerif ja šš, ff – guljašš, ingušš, lavašš, tšuvašš; kenaff, pilaff, tartüff.

Võõrsõnade õigekirjutust saab järele vaadata õigekeelsussõnaraamatust ja võõrsõnade leksikonist.

Reegli ajalugu

Võõrsõnade kirjutamise reeglid kehtivad üldjoontes aastast 1933, tuginedes Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna otsustele. [näita]
Võõrsõnade õigekirjutuses valitses 1920.–1930. aastatel ebaühtlus. Ühelt poolt püüti võõrsõnu kohandada hääldusega ja neid ka vastavalt transkribeerida, teiselt poolt katsuti silmas pidada võõrsõna päritolu ja seda arvestada ka võõrsõna kirjutamisel. Nii nt kirjutati effekt, appositsioon, aga ka defekt, opositsioon jne. Juba 1923. aastal, kui Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas arutati „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu“ I köite korrektuuri, peeti soovitatavaks võõrsõnade kaashäälikute kirjutamist enam kohandada eesti keelega. Ometi jäeti toimetajale tookord võimalus lähtuda kas võõrsõna võõrapärasest kirjaviisist või seda eestipärastada[4].

1933. aastal võttis Elmar Muuk teema uuesti üles ja esitas Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnale ettepaneku, mille keeletoimkond otsusena (10. IV 1933) vastu võttis: „Tuleks lõplikult fikseerida, et võõrsõnad alluvad väldete märkimise osas täiel määral eesti ortograafilisele süsteemile. Seega tuleks vastavalt tegelikule hääldusele ühekordse sisekonsonandiga kirjutada sõnad nagu: afekt (pro affekt), afiinne, afirmatiivne, afišš, afrikaat, aglomeraat (pro agglomeraat), agregaat, agressiivne, aklimatiseerima (pro akklimatiseerima), akrediteerima, akumulaator, akord, akusatiiv, apertseptsioon, aplitseerima, opositsioon, atraktsioon, atribuut, bager, bruto, neto jne.“[5] Ühtaegu sai vastuse ka küsimus, milles seni kindel seisukoht puudus – nimelt võõrsõnades esinevate häälikute f ja š välte märkimine: III välde kahe tähega (šeff, dušš) ja II välde ühe tähega (šefi, duši).[6] Vt ka häälikute pikkuse märkimine: f ja š (reegli ajalugu).

Johannes Voldemar Veski ei pooldanud Muugi ettepanekut kirjutada teise välte p, t, k, f ja š võõrsõnus ühe tähega. Muuk arvestas võõrsõnade puhul tegelikku eestikeelset hääldust, allutades nad eesti väldete märkimise reeglitele, Veski seevastu aga nende lähte- või vahenduskeelset kuju (nt barokk prantsuse keelest, aga ataak vene keelest).[7] Keeletoimkond valis Muugi pakutud lihtsama seisukoha ja seda rakendatakse võõrsõnade kirjutamisel tänapäevani.

Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond kinnitas (otsus 30. V 1935) ka Muugi ettepaneku kirjutada inglise laensõnu eesti õigekirjutuse reeglite kohaselt ligikaudu nii, nagu neid inglise keeles hääldatakse.[8]

1933. aastal ühtlustas ja lihtsustas keeletoimkond Elmar Muugi ettepanekul üksikute võõrsõnade kirjutust, nt rojalisti eeskujul kirjutada lojaalne ja rajoon (mitte i); rassi ja grimassi eeskujul benefiss, direktriss, frontispiss, inspektriss (mitte -iiss), kuid säilitada poliis, eskiis, kapriis, serviis; kommuuni ja kolleegi eeskujul faktuur (mitte faktura); paralleelselt lubati tarvitada nt sõnu ataak ja atakk (vrd bivakk, barakk, barokk).[9]

Üks arutelukohti oli kahesilbiliste esisilbi pearõhuga laensõnade lõpus oleva poolpika sulghääliku märkimine, mis tekitas poleemika ajakirjade Eesti Keel ja Eesti Kirjandus 1933. aasta veergudel. Elmar Muuk soovitas kirjutada sõnu, nagu kompvek, kotlet, piiskop, nimetavas ühe tähega, nagu seda tehakse maastik-tüüpi sõnades: „EÕS tähistab poolpikka klusiili sõna lõpul kord ühekordselt (mõistlik, tuulik, härrat jne.), kord kahekordselt (kompvekk, piiskopp, kotlett jne.). Meie ortograafia süsteemi kohaselt oleks õigem see igal pool kirjutada ühekordselt.“[10] Keeletoimkond arutas asja kahel koosolekul (10. ja 22. IV 1933) ja lubas kirjutada kahesilbilistes laensõnades, kus pearõhk esimesel silbil, sõnalõpulist poolpikka sulghäälikut ühe tähega, rööpvõimalusena ka kahe tähega.[11] Veski oli sellele otsusele väga vastu, pidades lõppsulghäälikut ülipikaks, arvestades eelkõige kompvek-tüüpi sõnade käänamist.[12] Mõlemad märkimisviisid on omamoodi põhjendatud ja esialgu esitatigi need paralleelselt. Alles 1953. aasta õigekeelsussõnaraamatus loobuti nimetavas kahe sulghääliku märkimisest täiesti.[13] Hiljem on tugevat vastuseisu ilmutanud Mati Hint.[14]

Kirjandust võõrsõnade kirjutamise kohta

  • Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936, lk 17–20, 390.
  • Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 2. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1964, lk 97–101, 113–118.
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 11–14.
  • Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. 9. trükk. Tartu: Teaduslik Kirjastus, 1946, lk 16–17.
  • Erich Raiet, Võõrsõnade kuju sõltuvus lähte- ja vahendajakeelest tänapäeva eesti kirjakeeles. Väitekiri filoloogiateaduste kandidaadi kraadi taotlemiseks. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1966.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 360–362.
  • Eduard Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus, 1968, lk 16.
  • Õigekeelsuse sõnaraamat. Toimetanud Ernst Nurm, Erich Raiet ja Magnus Kindlam. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 835.

Viited

  1. ↑ Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 11.
  2. ↑ Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 2. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1964, lk 113; Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 360.
  3. ↑ Peale häälikutega l, m, n ja r lõppevate võõrsõnade näidete (Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 13) on esitatud ka v-lõpuliste näiteid (Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 361).
  4. ↑ Vt Arnold Kask, Elmar Muuk ja eesti kirjakeele normid. – Keel ja Kirjandus 1970, nr 1, lk 28.[1]
  5. ↑ Arnold Kask, EKS-i Keeletoimkonna viimastest otsustest. – Eesti Keel 1933, nr 3, lk 88.[2]; Elmar Muuk, Veel Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna viimastest otsustest. – Eesti Kirjandus 1933, nr 8, lk 387.[3]
  6. ↑ Arnold Kask, EKS-i Keeletoimkonna viimastest otsustest. – Eesti Keel 1933, nr 3, lk 89.[4]
  7. ↑ Johannes Voldemar Veski, Märkmeid „EKS-i Keeletoimkonna viimaste otsuste“ kohta. – Eesti Keel 1933, nr 3, lk 93–95.[5]; Arnold Kask, Elmar Muuk ja eesti kirjakeele normid. – Keel ja Kirjandus 1970, nr 2, lk 95. [6]
  8. ↑ Arnold Kask, Elmar Muuk ja eesti kirjakeele normid. – Keel ja Kirjandus 1970, nr 2, lk 96.[7] Üksikasjalikud reeglid koos selgitustega vt Elmar Muuk, Inglispäraste võõrsõnade õigekirjutus. – Eesti Keel 1935, nr 4–6, lk 180–185.[8]
  9. ↑ Arnold Kask, EKS-i Keeletoimkonna viimastest otsustest. – Eesti Keel 1933, nr 3, lk 90–91.[9]
  10. ↑ Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna protokoll 10. IV 1933, tsiteeritud Arnold Kase järgi (Arnold Kask, Elmar Muuk ja eesti kirjakeele normid. – Keel ja Kirjandus 1970, nr 1, lk 28.[10]); Elmar Muuk, Veel Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna viimastest otsustest. – Eesti Kirjandus 1933, nr 8, lk 389–390.[11]
  11. ↑ Arnold Kask, EKS-i Keeletoimkonna viimastest otsustest. – Eesti Keel 1933, nr 3, lk 89–90.[12]; Andrus Saareste, Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna otsused. – Eesti Kirjandus 1933, nr 6, lk 303–304.[13]
  12. ↑ Johannes Voldemar Veski, Märkmeid „EKS-i Keeletoimkonna viimaste otsuste“ kohta. – Eesti Keel 1933, nr 3, lk 93–95.[14]; Johannes Voldemar Veski, Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna viimaste otsuste kohta. – Eesti Kirjandus 1933, nr 7, lk 335.[15]; Johannes Voldemar Veski, Märkmeid eelmise kirjutise puhul. – Eesti Kirjandus 1933, nr 8, lk 390–392.[16]
  13. ↑ Arnold Kask, Elmar Muuk ja eesti kirjakeele normid. – Keel ja Kirjandus 1970, nr 2, lk 95.[17]
  14. ↑ Vt nt Mati Hint, Eesti keele sõnafonoloogia. I, Rõhusüsteemi fonoloogia ja morfofonoloogia põhijooned. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1973, lk 114–119.