Sulud on kahepoolseid lausemärke, mille esimest poolt nimetatakse lahtisuluks, tagumist kinnisuluks.

Tavatekstis kasutatakse peamiselt ümarsulge ( ) ja nurksulge [ ], viimaseid on argikeeles nimetatud ka kandilisteks sulgudeks. Sõnaraamatutes kasutatakse lisaks looksulge { }, mida argikeeles on nimetatud ka loogelisteks sulgudeks, ning noolsulge < >. Sulgudena kasutatakse ka kald- ja püstkriipse, vastavalt kaldsulud / / ja tikksulud | |.^[1]

Lahtisulu järele ega kinnisulu ette ei jäeta tühikut, st sulud kirjutatakse nende sees oleva sõna(osa)ga kokku.

Ümarsulud

Ümarsulgudesse pannakse:

1) võrdväärne võimalus: tulekahju avastanud isik(ud), teis(t)ele võimalus(t)ele, ega ta (ei) tule. Kui sõna tüvi muutub palju, tuleks mõlemad vormid välja kirjutada, nt kelk (kelgud), mitte „kelk(gud)“;

2) seletavad ja täiendavad kiilmärkused, nt sõnaseletused, viited, nimede hääldus: brokoli (spargelkapsas); sajab kõikjal (välja arvatud saartel ~ välja arvatud saared); elamute (Pärnu, Sireli 17 ja 17a) lammutamine; Tambet Lepik (edaspidi: töövõtja); Ita (õieti Ilse) Ever; Nike (loe: naiki) jalatsid;

Märkus. Sulgudele järgnev koma, mis on tingitud kõrval- või osalausest vm, säilib. Nt Kavandatud kuupäevad langevad kokku poole päevaga, mil parlamendi tegevust ei toimu (4. nädala esmaspäeva hommik), ja kahe ja poole päevaga, mis on ette nähtud parlamendikomisjonide kohtumiste jaoks (4. nädala esmaspäeva pärastlõunast kolmapäevani), ning suulist tõlget ei ole taotletud.

3) muust tekstist vähem olulised seletavad ja täiendavad laused: Reisil jätke oma dokumendid turvalisse kohta. (Paljudes hotellides on võimalik üürida seif, kuhu saate panna need asjad, mida pole vaja kogu aeg kaasas kanda.) Sellise lause punkt on sulgude sees. Sama näidet võib vormistada ka kiilmärkusena, sel juhul on punkt kinnisulu järel: Reisil jätke oma dokumendid turvalisse kohta (paljudes hotellides on võimalik üürida seif, kuhu saate panna need asjad, mida pole vaja kogu aeg kaasas kanda).

Lisaks ümarsulgude kohta

• Ümarsulge ei ole mõtet kasutada sidesõnade ja, ning ja või asemel, sest nii tekib mitmeti mõistmise oht^[2], nt Tõlkige ingliskeelne tekst eesti (vene) keelde asemel on selgem kirjutada Tõlkige ingliskeelne tekst eesti või vene keelde või Tõlkige ingliskeelne tekst eesti ja vene keelde.

• Ümarsulgudes tekstiosa võib olla nimetavas, nt Liiga suures koguses süsivesikute (leib, sai, suhkur) söömine suurendab kehakaalu, või ühilduda muu lausega, nt Liiga suures koguses süsivesikute (leiva, saia, suhkru) söömine suurendab kehakaalu. Esimest käsitatakse kiiluna, teist lisandina.^[3]

• Üksik ümar-kinnisulg on kasutusel punktloeteludes numbri või tähe järel. Inglise tekstide eeskujul on hakatud punktinumbreid ja -tähti panema ka kahepoolsetesse sulgudesse^[4], sel moel on muu hulgas tähistatud Eesti õigusaktides lõikeid, nt § 5. Maksuhaldur. (1) Riiklike maksude haldur on Maksu- ja Tolliamet. (2) Kohalike maksude haldur on valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla- või linnaasutus.

Nurksulud

Nurksulgudesse pannakse

1) tsitaadis tsiteerija lisandus: „ .. keele süsteem [on] õieti võimaluste süsteem, mis hõlmab teatud kindla keele realiseerumise ideaalvormid.“ (Rein Kull);

2) teatmetekstides hääldus: curriculum vitae [kurr´ikulum viitä], Shakespeare [šeikspiir], Panevėžys [loe: panävež`iis].

Kaldsulud

Millegi asetamine kaldsulgudesse (st kahe kaldkriipsu vahele) on olnud vähemasti osalt tingitud ka riist- või tarkvara puudustest. Nt on kirjutusmasina aegadel kaldsulgudega asendatud ümar- või nurksulge, kui neid klaviatuuril ei olnud; praegusajal on kaldsulgudega markeeritud kursiivkirja, kui arvutiprogramm ei võimalda kirjalaadi vahetust, nt ricotta, sööb ricotta’t asendusena /ricotta/, sööb /ricotta/’t. Keeleteadustekstides on kaldsulgudesse pandud veel ka foneeme^[5].

Topeltsulud

Sulgude sees võivad olla ka teised sulud. Varasem tava sel puhul on olnud vaheldada ümarsulge nurksulgudega (nurksulg jääb kas väljapoole nagu matemaatikas või sissepoole), uuem tava on kasutada kahe- ja enamakordseid ümarsulge^[6], nt australopiteek (võõrsõnade leksikoni järgi australopiteek(us)), EEKB (st Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Babtistide (Koguduste Liidu)) Kehra palvela.

Kirjandust sulgude kohta

• Johannes Aavik, Kirjavahemärkide õpetus ühes lühikese lauseõpetusega, harjutusülesannetega ja nende võtmega. Koolidele ja iseõppimiseks. Tartu: Istandik, 1923, lk 38–39.
• Mati Erelt, Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Emakeele Selts, 2011, lk 156–157.
• Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 417–419.[7]
• Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 86.
• Argo Mund, Vahemärginõuandeid. – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 86–87.[8]
• Sirje Mäearu, Kaasa arvatud ja välja arvatud. – Tiiu Erelt, Mati Erelt, Maire Raadik, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Keelenõuanne soovitab 2. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 111–115.[9].

Viited