Silp on ühest või mitmest häälikust koosnev kõne rütmiüksus. Igas silbis on vähemalt üks täishäälik ehk vokaal. Kaashäälikud ehk konsonandid üksi silpi ei moodusta. Sõnu poolitatakse silbitamisreeglite järgi ühe piiranguga: üksikut vokaalitähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega viida järgmise rea algusse, vaid see peab jääma järgmise või eelmise silbi juurde. Oma- ja võõrpäritolu lihtsõnu silbitatakse ja poolitatakse samamoodi. Liitsõnu silbitatakse iga sõna eraldi ja poolitatakse eeskätt liitumiskohalt, aga ka mujalt. Pärisnimesid silbitatakse-poolitatakse üldreeglite kohaselt. Võõrliitsõnu ja -nimesid saab silbitada-poolitada kas nagu lihtsõnu või nagu liitsõnu.

Silbitamine

1. Kaashäälik(ud) üksi silpi ei moodusta, silbis peab olema vähemalt üks täishäälik: i-sa, kur-gus, struu-del, Sil-ja, Ar-nold. Erandiks on mõni hüüdsõna: khm, hmh, pst, tst.

2. Üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ko-ju, du-ši, Lii-na.

3. Täishäälikute vahel olevatest kõrvutistest kaashäälikutest kuulub ainult viimane järgmisse silpi: haih-tub, kum-mas-se, Lil-lak, Krist-jan, dekst-roos, vintsk-les.

4. Kahe täishääliku järjend

a) kuulub ühte silpi, moodustades topelttäishääliku (kaks ühesugust täishäälikut) või kaksiktäishääliku (kaks erinevat täishäälikut): ää-res, gnuu, aa-loe, Eu-roo-pa, õit-seb;

b) jaguneb kahe silbi vahel, kui kahe erineva täishääliku vahelt läheb morfeemipiir: pa-le-us (pale on tüvi, -us on tuletusliide), a-va-us, kli-en-did; üksik täishäälik võib moodustada lühikese vokaalsilbi: a-or-ti, du-o, pen-si-o-ni.

5. Kolme täishääliku järjend jaguneb kahe silbi vahel, kusjuures ühe silbi moodustab topelttäishäälik või kaksiktäishäälik. Sellele järgnev või eelnev täishäälik kuulub teise silpi: uu-en-dus, jõu-ab, tao-ism; mi-ni-aid, po-ee-sia, vir-tu-aal-ne. Üksik täishäälik võib moodustada lühikese vokaalsilbi: õu-e, mui-a-ta, o-aa-si.

6. Nelja täishääliku järjend jaguneb

a) kahe silbi vahel: mai-aid, mei-oo-si;

b) kolme silbi vahel, kusjuures üksik täishäälik võib moodustada lühikese vokaalsilbi: kodu-ai-a.

Poolitamine

Poolitamisel ei saa ühetähelist silpi – lühikest vokaalsilpi – jätta üksi rea lõppu ega viia üksi järgmise rea algusse.

1. Sõna alguse lühike vokaalsilp viiakse poolitamisel järgmise silbi juurde: ava-us, une-leb, Edu-ard, aor-ti, oaa-si, ioo-ta.

2. Sõna lõpu lühike vokaalsilp jäetakse eelmise silbi juurde: mi-nia, vi-deo, In-dia, skumb-ria, kodu-aia. Selliseid kahesilbilisi sõnu nagu isa, usin, Anu, duo, Io, Kia, õue, luua, Riia, auul, ioon ei saa poolitada.

3. Sõnasisene lühike vokaalsilp liidetakse poolitamisel kas eelmise või järgmise silbiga: pen-sio-ni ~ pen-si-oni, muu-seu-mid ~ muu-se-umid, akt-sia-te ~ akt-si-ate, Maie-le ~ Mai-ele, liia-ti ~ lii-ati, Laiu-se ~ Lai-use, muia-ta ~ mui-ata.

Reegli ajalugu [näita]

Õigekeelsusallikates on õpetatud ühetähelist silpi sõna keskel jätma eelmise rea lõppu, eeskätt on peetud silmas topelt- või kaksiktäishäälikule järgnevat silpi, nt lai-a-li tuleks poolitada laia-li[1]. Seda teist moodust – viia lühike vokaalsilp järgmise silbi juurde – on võimalikuks pidanud Ernst Nurm 1934. aastal: „Tarbetult piirab sõnade poolitamise võimalusi reegel, mille järgi ei saa uuele reale üle kanda ühetähelist silpi sõna keskel .. Pole põhjust hüljata sõnade poolitamist nagu lau-ani, lõu-ata jts.“[2], hiljem Tiiu Erelt alates „Eesti ortograafia“ teisest, täiendatud trükist[3] (esimeses, 1995. aasta trükis polnud silbitamist ja poolitamist käsitletud), nt laiali poolitub ka lai-ali.

Liitsõnade silbitamine ja poolitamine

1. Liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: ü-les-an-ne, tsit-rus-press, Pal-jas-saa-re, Kus-tas-soo.

2. Liitsõnade poolitamisel on esmane poolituskoht liitsõnapiir: müügi-plaan, küüne-laki-eemaldi, maasika-toor-moos.

Liitsõnapiirilt poolitamist tuleks eelistada

a) valestimõistmise või raskesti loetavuse korral: jõukuri-maja (mitte jõu-kurimaja), kübara-nagi (mitte kübarana-gi), täis-tsitaate (mitte täistsi-taate);

b) kui liitumiskohta jääb lühike vokaalsilp, topelt- või kaksiktäishäälik: vaik-elu (mitte vai-ke-lu, aga vrd mõ-tis-ke-lu, mis ei ole liitsõna), pool-iga (vrd pooli-ga), vöö-aasad (vrd vööaa-sad).

Mõnikord saab poolitada ka mujalt liitsõnaosade seest: ühe-kordseks ~ ühekord-seks, öö-elekter ~ ööelek-ter, toitumis-alane ~ toi-tumisalane ~ toitumisala-ne.

3. Liitvõõrsõnu saab silbitada-poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: mik-ro-skoop ~ mik-ros-koop, des-ar-mee-ri-ma ~ de-sar-mee-ri-ma. Kui võõrsõna järelosa on eesti keeles iseseisva sõnana tarvitusel, on soovitatav liigendada liitsõnana: sub-troo-pi-li-ne, ki-lo-gramm.

Võõrnimed

1. Võõrnimede puhul on soovitatav arvesse võtta nende hääldamist: Shakes-peare [šeiks-piir], Camb-ridge [keimb-ridž], Mar-seille [mars-sei], Guess [gess]; ja mitte lahutada tähejärjendit, mis hääldub ühe häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, ph, th: Be-cket, Prat-chett, Aa-chen, Beau-mar-chais, Fi-scher, Pemb-roke-shire, Me-phisto, Goe-the.

2. Liitvõõrnimesid võib silbitada-poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Vol-go-grad ~ Vol-gog-rad, Neu-stadt ~ Neus-tadt, Gold-smith ~ Golds-mith, Lind-ström ~ Lindst-röm, Öre-bro ~ Öreb-ro.

Sidekriipsuga sõnade poolitamine

Kui sõna või ühendi sidekriips satub poolituskohta, võib seda selguse mõttes järgmise rea algul korrata (nt teatmeteoses, erialatekstis): aasta-|-aastalt, nii-|-öelda, Suure-|-Jaani. Kui poolitamisel jääb silp kahe sidekriipsu (sõna- või ühendisisese sidekriipsu ja poolituskriipsu) vahele, võiks eelistada poolitust mujalt (nt sõnasisese sidekriipsu kohalt): päev-|-päevalt (vrd päev-päe-|valt), eesti-|-soome (vrd eesti-soo-|me). Seesugune poolitus häirib vähem, kui sidekriipsude vahele jääb mitu silpi või terve sõna: Tallinn-Amster-|dam, liha-villa-|lammas.

Kirjandust silbitamise-poolitamise kohta

• Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 10–11.
• Elmar Muuk, Lühike eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk 18–19.
• Sirje Mäearu, Poolitusprobleeme. – Keelenõuanne soovitab 4. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 205–210.[2].
• Karl Vainula, Eesti keele õigekirjutuse-käsiraamat. Autori kirjastus Tallinnas, 1932, lk 15–16.
• Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 362–363.
• Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 875–876.[3]

Viited