Lihtsõnad

Liitsõnad

Võõrsõnad

Võõrsõnade poolitamisel on võetud aluseks see, kas tegu on liht- või liitsõnaga. Lihtvõõrsõnu poolitatakse nagu lihtomasõnu, vt 1 Lihtsõnad.

Liitvõõrsõnu (sh eesliitelisi) saab poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: des-ar-mee-ri-ma või de-sar-mee-ri-ma, ant-ark-ti-li-ne või an-tark-ti-li-ne, mik-ro-skoo-pi-ast või mik-ros-koo-pi-ast, pro-gres-si või prog-res-si, te-le-graaf või te-leg-raaf, sub-straa-ti või subst-raa-ti, aris-to-kraa-ti-al või aris-tok-raa-ti-al, eks-klu-siiv-se või eksk-lu-siiv-se. Tegelikkuses on sõna kuuluvust (kas liitsõna või lihtsõna) tihti raske määrata, mistõttu tuleks kahtluse korral eelistada poolitamist lihtsõnana.

Kui võõrsõna järelosa on eesti keeles iseseisva sõnana tarvitusel, on soovitatav liigendada liitsõnana (nt [1]; ^[1]): sub-troo-pi-li-ne (mitte subt-roo-pi-li-ne), des-in-fekt-si-oon, in-ak-tiiv-ne. Liitsõnana liigendamine on selgem näiteks siis, kui liitumiskohas on lühike vokaalsilp: re-ani-mat-si-oon (vrd rea-ni-mat-si-oon), di-elekt-rik (vrd die-lekt-rik).

Liitvõõrsõnu on soovitatud poolitada ka üksnes liitsõnade poolitamise reeglite järgi (EÕK: 109; ÕK: 32). Näiteks juhul, kui liitsõna osad on teistest ühenditest tuttavad (eriti kui järelosa algab täishäälikuga) (Vainula 1932: 15; Aavik 1936: 354) või kui võõrsõnas on palju konsonante, siis on soovitatud eraldada tüvele eelnev osa (liide) eraldi silpi (Vääri 1973: 12). Kui järelosa ei ole iseseisvana tarvitusel, pole ka üldreegli järgi poolitamist peetud vigaseks (EÕK: 109).

Tsitaatsõna poolitatakse selle keele reeglite järgi, kust ta pärineb, nt esprit poolitub e-sprit (nagu prantsuse keeles), mitte esp-rit (nagu eesti keeles) (Aavik 1936: 354). [eraldi ossa]

Nimed

Viited