Mõttepunktid on kolm punkti, katkestuspunktid on kaks või neli punkti.

Mõttepunktid pannakse

1) lausekatkestuse tähistuseks: Rikkus ... ainult rikkus ja raha huvitavad sind ... on kogu aeg huvitanud ... Mõttepunktide asemel võib lausekatkestust tähistada ka mõttekriipsuga;

2) näitamaks, et lause küll enam-vähem lõpetatakse, aga öelda oleks veel palju: See kohtumine oli väga kaugele ulatunud tagajärgedega ...;

3) sõnast ärajäetud tähtede asemele: Sa oled üks igavene l... Mine v...

Mõttepunktid, mis asendavad ärajäetud tähti, kirjutatakse tühikuta kokku (vt eespool 3. punkt). Mõttepunktid, mis asendavad ärajäetud sõnu või lauseid (vt 1. ja 2. punkt), kirjutatakse mõlemalt poolt lahku, kuid veaks ei ole peetud ka kokkukirjutust.^[1]

Mõttepunktide järele, st kolmele lause lõpus asuvale punktile ei lisandu neljandat.

Katkestuspunktid

Katkestuspunktid (kaks, harvemini neli punkti) pannakse lausest välja jäetavate sõnade asemele. Koos sõnadega jäetakse välja ka neist tingitud kirjavahemärgid. Nt

Keele keerukuse tehnilisel arvestamisel lähtutakse puhtalt kvantitatiivsetest näitajatest .., aga kas ei ole nii, et kui lause ise on selge struktuuriga ja järgib tugevat, emotsionaalselt omast malli, siis ei muuda ka keelendite ja struktuurielementide rohkus teksti sugugi ebaselgeks. (Vrd täislause: Keele keerukuse tehnilisel arvestamisel lähtutakse puhtalt kvantitatiivsetest näitajatest – mida rohkem lauses sõnu, nimisõnu, lauselühendeid, süntaktilisi sõlmi, seda keerulisem –, aga kas ei ole nii, et kui lause ise on selge struktuuriga ja järgib tugevat, emotsionaalselt omast malli, siis ei muuda ka keelendite ja struktuurielementide rohkus teksti sugugi ebaselgeks.)

Katkestuspunktide ette ja taha jäetakse tühik, nt Eestis, Soomes ja Karjalas .. oli piisavalt metsi ja soid, mis aitasid vanal uskumuste kihil ellu jääda. Kui tekstis ei ole vaja teha vahet sisulistel ja vormilistel katkestustel (sisulised katkestused on teinud autor, vormilised teeb tsiteerija), võib katkestust märkida ka mõttepunktidega (kolm punkti), nt Eestis, Soomes ja Karjalas ... oli piisavalt metsi ja soid, mis aitasid vanal uskumuste kihil ellu jääda.

Tavaliselt kasutatakse katkestuspunkte keeleteadustekstides.

Kirjandust mõtte- ja katkestuspunktide kohta

• Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 414–415.[1]
• Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 88.
• Maire Raadik, Kuidas vormistada tsitaati? – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 213–220.[2]
• Ellen Uuspõld, Üliõpilastööde vormistamise juhend. Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Eesti keele õppetool. Tartu: Tartu Ülikool, 2000, lk 33.

Viited