Ajaloosündmused

Allikas: Keeleviki

Ajaloosündmustel on nimetused. Sündmusele võib nimetuse anda toimumise aeg (jüriöö ülestõus), koht (jäälahing, lahesõda), kestus (kolmekümneaastane sõda), ulatus (esimene ja teine maailmasõda), osavõtjad (laste ristisõda), eesmärk (vabadussõda), iseloom (külm sõda, laulev revolutsioon), atribuutika (oranž revolutsioon, rooside sõda) jne. Osal ajaloosündmustel on kujundlik liigisõna, nt pärtliöö pro hugenottide tapmine ööl vastu pärtlipäeva, pronksiöö pro pronkssõduri teisaldamise öö rahutused, araabia kevad pro revolutsioonilaine araabia maades.

Ajaloosündmuste, ajastute jms nimetusi kirjutatakse väikese algustähega, suure tähega on ainult neis sisalduvad nimed. Nt talvesõda, 1905. aasta revolutsioon, jüriöö ülestõus, madisepäeva lahing, oktoobrirevolutsioon, juunipööre, märtsiküüditamine, aprillirahutused, 1. detsembri riigipöördekatse, jäälahing, põhjasõda, lahesõda, Liivi sõda, Mahtra sõda, Vene-Jaapani sõda, Prantsuse revolutsioon, Kuuba kriis, Paju lahing, Balti kett, kolmekümneaastane sõda, saja-aastane sõda, kuuepäevane sõda, esimene ja teine maailmasõda, maailmarevolutsioon, suur rahvasterändamine, laste ristisõda, dekabristide ülestõus, vabadussõda, suur proletaarne kultuurirevolutsioon, püha sõda, külm sõda, jätkusõda, kodusõda, laulev revolutsioon, sametrevolutsioon, vaikiv ajastu, oranž revolutsioon, rooside revolutsioon, rooside sõda, Räpina puuaiasõda, pärtliöö, kristalliöö, pronksiöö, pikkade nugade öö, araabia kevad, rändekriis.

Märkus. Ajaloolastel on tava kirjutada sündmuste kinnistunud nimetusi esisuurtähega (nt Jüriöö ülestõus, Esimene maailmasõda), kuid üldkeeles ei ole viga kirjutada väiketähega (jüriöö ülestõus, esimene maailmasõda). Mitteajaloolane ei pea nt teadma, et Rooside sõda on ajaloolastel juba kinnistunud nimetus (sellest suur täht), aga rooside revolutsioon veel mitte.

Reegli ajalugu

Emakeele Seltsi keeletoimkonna 11. juuni 2012. aasta otsus nägi ette kirjutada ajaloosündmuste nimetusi väiketähega. [näita]
Selles, et ajaloosündmustel on enamasti nimetused, on läbi aegade oldud enam-vähem ühel meelel. Muutunud on arvamused aga ses suhtes, kas neid nimetusi tuleks ka kirjutada väiketähega nagu nimetusi, iga sõna suure algustähega nagu nimesid või veel kuidagi kolmandat moodi – püsikindlust näitava esisuurtähega. Keelekomisjonid on ajaloosündmuste algustähte arutanud kaks korda, esimene kord Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond 1934. aastal[1], teine kord Emakeele Seltsi keeletoimkond 2012.

Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna 23. oktoobri 1934. aasta otsus nägi ette kirjutada ajalooliste sündmuste fikseerunud nimetusi nagu pärisnimesid, suur algustäht oli seejuures läbiv: Põhjasõda, Kolmekümneaastane Sõda, Nikea Kirikukogu, Punased Aastad.[2] Paar aastat hiljem ilmunud Johannes Aaviku grammatikas olid ajaloosündmuste nimetuste lahku kirjutatavad sõnad siiski väiketähega, nagu Kolmekümneaastane sõda ja Jüriöö mäss.[3] 1960. aastate käsitlustes[4] võeti ajaloosündmuste nimetuste kirjeldamisel appi liigisõna mõiste: ajaloolise sündmuse nimi kirjutatakse suure tähega, sündmuse liiki näitav sõna aga väikese algustähega, nt Peipsi jäälahing, Jüriöö ülestõus, Põhjasõda, Laste ristisõda, Verine pühapäev. Kuivõrd riigikord oli vahepeal muutunud, täiendasid üldreeglit austust väljendava läbiva suurtähega kirjutatavad erandid: Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ehk Suur Oktoober, Suur Isamaasõda, Pariisi Kommuun.[5]

Taktika muutus, kui ilmus 1976. aasta õigekeelsussõnaraamat. Siitpeale rõhutati, et ajaloosündmusi nimetatakse enamasti üldnimeliselt, kuid nimetuse püsikindluse näitamiseks kasutatakse esisuurtähte. Nimetuste kõrval toodi esile nimesid, mida võib kirjutada läbiva suurtähega (Verine Pühapäev), sedasama lubati teha austuse märgiks ka mõnede nimetuste puhul (Suur Isamaasõda). Näiteid selle kohta, kas ajaloosündmustel võib olla ka selliseid nimetusi, mis pole kinnistunud ja mida võiks sellel või mõnel muul põhjusel kirjutada väiketähega, siiski ei toodud.[6]

Emakeele Seltsi keeletoimkonna 11. juuni 2012. aasta otsus nägi ette kirjutada ajaloosündmusi nimetustena ehk väiketähega.[7] Kui otsus oli vastu võetud ja avalikuks tehtud, koostasid ajaloolased sellele vastulause.[8] Pöördumisele kirjutasid alla ka need kaks ajaloolast, kes varem olid keeletoimkonna koosolekul olnud väiketähe poolt. Ühel meelel olid ajaloolased ja filoloogid siiski selles, et nõukogude ajast pärit austussuurtähest ja -nimedest on aeg loobuda; see lubab nt Suure Prantsuse revolutsiooni või Prantsuse kodanliku revolutsiooni asemel öelda ja kirjutada lihtsalt Prantsuse revolutsioon – Révolution française. Pärast uusi arutelusid ajaloolastega võttis Emakeele Seltsi keeletoimkond 16. novembril 2012 vastu otsuse uue variandi, mis möönis ajaloolaste erisoovi kirjutada kinnistunud nimetusi esisuurtähega, kuid jättis üldkeele tarvis siiski kehtima väiketähe soovituse.[9] Ajaloosündmuste püsikindlust markeeriv esisuurtäht on erialapruugist kunagi üldkohustuslikku ortograafiasse kantud, kuid tänapäeva sündmusrohkes maailmas ei ole erialateadmisi eeldava malli rakendamine üldkeelele enam jõukohane.

Kirjandust ajaloosündmuste algustähe kohta

  • Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11.06.2012. Selgitanud Urve Pirso.[5]
  • Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16.11.2012.[6]
  • Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 2. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1964, lk 145–146.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 367.[7]
  • Arnold Kask, Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna otsuseid. – Eesti Keel 1937, nr 7–8, lk 228–234.[8]
  • Maire Raadik, Ajaloosündmuste algustäht. Tagasivaade. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 373–377.[9]
  • Andrus Saareste, Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna otsuseid. – Eesti Kirjandus 1935, nr 5, lk 225–226.[10]
  • Henn Saari, Algustähe ja jutumärkide reeglistamise alused. – Keel ja Kirjandus 1974, nr 11, lk 649–660.

Viited

  1. ↑ Arnold Kask, Eesti kirjakeele ajaloost. 2. osa. Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele kateeder. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1970, lk 404.
  2. ↑ Andrus Saareste, Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna otsuseid. – Eesti Kirjandus 1935, nr 5, lk 225–226[1]; Arnold Kask, Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna otsuseid. – Eesti Keel 1937, nr 7–8, lk 229.[2]
  3. ↑ Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936, lk 323.
  4. ↑ Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 2. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1964, lk 145–146. (Suure ja väikese algustähe osa koostanud Aino Kiindok; Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 371.)
  5. ↑ Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 2. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1964, lk 145–146. (Suure ja väikese algustähe osa koostanud Aino Kiindok.)
  6. ↑ Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull, Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 884.
  7. ↑ Ajaloosündmuste algustäheortograafia. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11.06.2012. Selgitanud Urve Pirso.[3]
  8. ↑ Avalik pöördumine Emakeele Seltsi poole seoses ajaloosündmuste õigekirjaga. Eesti Päevaleht 29. VIII 2012.
  9. ↑ Ajaloosündmuste nimetuste õigekiri. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 16.11.2012.[4]