Isikud, olendid

Allikas: Keeleviki


Isikute ja muude olendite (ka kujuteldavate) nimes kirjutatakse iga sõna suure algustähega: isikud Juhan, Kadri, Andrus Kivirähk, Siim-Sander Vene, Epp Maria Kokamägi, Aino Lepik von Wirén, Peeter I, Elizabeth II, paavst Johannes Paulus II; loomad Muri, Miisu, Punik; väljamõeldud olendid Vanapagan, Vanemuine, Taara, Kalevipoeg, Kunksmoor, Sipsik, Kingpool; personifikaadid Saatus, Surm, Kivist Külaline, Karu, Rebane; Jumal (kristlaste ainujumala nimi), Püha Vaim, Allah.

Varju- ja hüüdnimed, isikute ümberütlevad nimetused

Isikute varju- ja hüüdnimed kirjutatakse suure tähega: Linnutaja (Carl Robert Jakobson), Milli Mallikas (Hugo Raudsepp), Jüri Üdi (Juhan Viiding), Onu Bella (Igor Maasik), Kosmosemutt (Ene Ergma), Richard Lõvisüda, Karl Suur, Ivan Julm, Ristija Johannes.

Nime ja hüüdnime saab omavahel siduda sõnaga alias (ld teisiti, teise nimega) või ehk, nt Joosep Toots alias Kentuki Lõvi, Tarmo Kruusimäe ehk Kojamees. Hüüdnimesid ei panda jutumärkidesse.

Isikute ümberütlevad nimetused võib kirjutada väikese tähega nagu nimetused ja võib kirjutada ka suure tähega nagu nimed: päikesekuningas ~ Päikesekuningas (Louis XIV), neitsi ~ Neitsi (neitsi Maarja või Jeanne d’Arc), igavene juut ~ Igavene Juut (Jeruusalemma Ahhasveros), raudne leedi ~ Raudne Leedi (Margaret Thatcher), suur juht ~ Suur Juht (Stalin), koidulaulik ~ Koidulaulik ehk Emajõe ööbik ~ Emajõe Ööbik (Lydia Koidula). Vt ka reegli ajalugu.

Ülekantud tähenduses isikunimi

Isikunimi, mida kasutatakse ülekantud tähenduses mingi isikutüübi iseloomustamiseks, kirjutatakse suure algustähega: mängisime Robinsone, meie Kalevipojad Soomes, tänapäeva Kaval-Antsud, Andresed ja Pearud, uued Bill Gatesid ja Mark Zuckerbergid, Saulused said Paulusteks. Üksikud seesugused isikunimed on üldnimestunud, nt frits, mats.

Asjale või nähtusele antud isikunimi

Asjale või nähtusele antud isikunimi kirjutatakse isikunimede reegli järgi: orkaanid Katrina ja Sandy, tuletõrjeautod Kärmas Katariina, Pikk Jakob, Leegi-Liisu ja Tuki-Tiia, parvlaevad Reet ja Kihnu Virve.

Mittenimeks muutunud isikunimi

Eseme, protsessi vm nimetusena kasutatav täielikult mittenimeks muutunud isikunimi kirjutatakse väikese algustähega: brauning, gobelään, tsepeliin, amper, herts, morse = morsetelegraaf või morsemärgid, martäänahi, galvaanielement.

Isikunime täpsustav täiendosa

Isikunime täpsustav täiendosa kirjutatakse suure algustähega ning liidetakse põhisõnaga sidekriipsu abil: Kaval-Ants, Pöial-Liisi, Kniks-Mariihen, Julk-Jüri, Pläralära-Leenu, Kõverkaela-Juku, Sauna-Madis, Baari-Paavo, Raua-Robert, Tanki-Ants. Kui täiendosa käändub või kui täiendosaks on koha- või perekonnanimi, kirjutatakse ta lahku: Suur Tõll (Suure Tõlluga), Kihnu Jõnn, Kihnu Virve, Võsa Pets (< Peeter Võsa).

Isikunime juhuslik täiend säilitab oma algustähe ja kirjutatakse nimest lahku: optika Zeiss (see Zeiss, kes tegeles optikaga), raamatu Teele ja filmi Teele, Nüganeni Pantalone (Elmo Nüganeni mängitud Pantalone). Pühakunimede püha kirjutatakse väikese tähega ja nimest lahku (püha Jüri, pühale Birgittale) või jäetakse eesti tavas hoopis ära[1] (isikunimelise täiendina pigem Peetri kirik, Georgi orden kui püha Peetruse kirik, püha Georgi orden). Väiketähega kirjutatakse ka katoliku traditsioonis kasutatavad isa ja ema: isa Philippe, ema Teresa.

Kui seda tingivad vormilised (täiendosa sõnaliik või vormitüüp) või sisulised põhjused (mõtte selgus), ühendatakse juhuslik täiend sidekriipsuga: lemmik-Barbie[3], liba-Putin[4], hiid-Ansip[5], lisas senistele oma lava-Pearu.
Reegli ajalugu [näita]
Vabariiklik õigekeelsuskomisjon ehk VÕK arutas 1974. aastal koha- ja isikunimede täiendosa kirjutamist. Tehti otsus, mis on siiani reeglistiku alus ja seab täiendosa kirjutamiseks kaks põhimalli: täiendsõna kirjutatakse suure tähega ja liidetakse põhisõnaga sidekriipsu abil (Kaval-Ants, Sauna-Madis) või täiendsõna kirjutatakse väikese tähega ja põhisõnast lahku (keele Veski, balleti Toots).[2] Sisu määrab kirjutuse: Sepa Juhan on mees nimega Juhan Sepp või Juhan Sepa või siis Sepa talu Juhan, sepa Juhan on Juhan sepa perest või abiliste hulgast, Sepa-Juhan on sepa hüüdnimi, sepp Juhan aga Juhanit elukutse poolest iseloomustav, hüüdnimeks kujunemata ühend. VÕKi antud kahe selge võimaluse asemel kasutatakse tegelikus tarvituses siiani valdavalt vahepealset kirjutust: sidekriipsuga liidetud väiketäheline täiendosa.[3]

Isikunimelise täiendiga ühendid

Isikunimi kirjutatakse suure algustähega ka isikunimelise täiendiga ühendites: Gregoriuse kalender, Celsiuse skaala, Saalomoni otsus, Achilleuse kand, Pythagorase teoreem, Avogadro arv, Volta element, Browni liikumine, Berthollet’ sool, Braille kiri, Steineri pedagoogika, Alzheimeri tõbi, Downi sündroom, Aspergeri sündroom, Rubiku kuubik, Fabergé muna, Foucault’ pendel, Jack Russelli terjer, Davidi hirv, Sosnovski karuputk, Darwini auhind, Taara usk, Patricku päev, Otsa kool (Georg Otsa nime kandev muusikakool Tallinnas), Werneri kohvik, Lotte limonaad, Napoleoni kook (= napooleonikook), Aleksandri kook (= aleksandrikook), Pavlova kook (= pavlova), Tosca kook, Caesari salat, Earl Grey tee (< krahv Charles Grey).

Isikunimi kirjutatakse erandlikult väikese algustähega usundinimetustes, nt luteri usk (< Luther), buda usk (< Buddha).
Reegli ajalugu [näita]
Isikunimesid on isikunimelise täiendiga ühendites soovitatud kirjutada väikese tähega ja häälduspäraselt juhul, kui neid ei seota kindla isikuga, vaid käsitatakse üldnimede või omadussõnadena.[4] Ulatuslikumalt hakati isikunimesid väiketähestama ja häälduspärastama 1948. ja 1951. aastal ilmunud suure õigekeelsussõnaraamatu vihikutes, enne seda olid sõnaraamatud ja teatmeteosed piirdunud isikunimedest tuletatud omadussõnade esitamisel paari-kolme seda tüüpi näitega.[5] 1958 peeti Keele ja Kirjanduse veergudel diskussioon isiku- ja kohanimeliste täiendite ortograafia üle ning selle tulemusena otsustati üldiselt loobuda isikunimede kirjutamisest väikese tähega.[6]

Nimepartiklid ja kõnetlussõnad

Nimepartiklid (isiku päritolu näitav hollandi van, aadlitiitlile viitavad saksa von, prantsuse de jt) on võõrkeelsete nimede osad ja kirjutatakse asjaomase keele (ja nime) õigekirjas kas suur- või väiketähega[7]: Barbara von Tiesenhausen, Alexander Nikolai von Glehn, Pontus De la Gardie, Michael Andreas Barclay de Tolly, Jheronimus van Aken (Hieronymus Bosch), Herman Van Rompuy, Ludwig van Beethoven, Miguel de Cervantes. Nimepartiklid säilitavad oma väiketähe, kui eesnimi puudub ja nad on nime algul[8]: von Oettingen, van Gogh, van der Hoeven. Aadlitiitel pannakse eesti keeles nime ette, nt krahv Berndt von Mellin (mitte: Berndt krahv von Mellin), vrd saksa keeles Berndt Graf von Mellin.

Kõnetlussõnu on tavaks tekstis tõlkida: „Yes, sir!“ – „Jah, härra“ (mundrikandjate vahel „Just nii!“), Dear Sir – väga austatud härra, Mister President – härra president, Mister and Missis Smith – härra ja proua Smith. Nime ees aadlipartiklina on Sir suurtähega[6]: Sir Francis Drake. Mõne tegelaskuju nimes on kõnetlussõna jäetud erandlikult tõlkimata: mister Bean (= härra Bean), miss Marple (= preili Marple).

Vt ka ameti- ja aunimetused, auastmed, teaduskraadid.

Kirjandust isikute ja olendite algustähe kohta

  • Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 2. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1964, lk 138–141.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 364–383.[7]
  • Tiiu Erelt, Nimetäiendiga piltlikud väljendid (Damoklese mõõk ja Rootsi kardinad). – Tiiu Erelt, Mati Erelt, Maire Raadik, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Keelenõuanne soovitab 2. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 147–149.[8]
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 30–31.
  • Isiku- ja kohanimeliste täiendite ortograafiast. (Mõttevahetuse kokkuvõtteks.) – Keel ja Kirjandus 1958, nr 11, lk 689–695.
  • Kujundlike (ümberütlevate) nimetuste algustäht. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 27.06.2018. Selgitanud Peeter Päll.[9]
  • Ernst Nurm, Käändumatutest omadussõnadest. (Jätkame mõttevahetust.) – Keel ja Kirjandus 1958, nr 8, lk 620–624.
  • August Vaga, Mittekäänduva omadussõna mõiste liialdatud rakendamisest. – Keel ja Kirjandus 1958, nr 4–5, lk 290–292.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 364–365.
  • Ants Viires, Hädas suure ja väikese algustähega. (Jätkame mõttevahetust.) – Keel ja Kirjandus 1958, nr 6, lk 356–360.

Viited

  1. ↑ Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 382.[1]
  2. ↑ Tiiu Erelt, Vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis. [ÕSi morfoloogia; koha- ja isikunimede täiendosa kirjutamine.] – Keel ja Kirjandus 1975, nr 1, lk 44.
  3. ↑ Tiiu Erelt, Eesti keelekorraldus. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 234–235.
  4. ↑ Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. 7. trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1940, lk 12.
  5. ↑ Isiku- ja kohanimeliste täiendite ortograafiast. (Mõttevahetuse kokkuvõtteks.) – Keel ja Kirjandus 1958, nr 11, lk 690.
  6. ↑ Isiku- ja kohanimeliste täiendite ortograafiast. (Mõttevahetuse kokkuvõtteks.) – Keel ja Kirjandus 1958, nr 11, lk 689–693.
  7. ↑ Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 381–382.[2]
  8. ↑ Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 2. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1964, lk 139.