Keelenõuande telefonil 631 3731 vastatakse tööpäeviti kl 9–12 ja 13–17.

Keelenõu saab ka meili teel või kirjaga aadressil
Eesti Keele Instituut, Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn.


Keelenõuanded

Kas anoreksiahaige on anoreksik või anorektik?

19.4.2016
Kuidas nimetada isikuid, kel on mõni haigus, häire või puue (nt anoreksia, tetrapleegia)?

Isikunimetuste moodustamisel arvatakse tähendusseose põhjal (haigus > haige), et need lähtuvad ka vormiliselt nimisõnast. Osal neist on tõesti sarnane tüvekuju, nt hüpertoonia – hüpertoonik ’hüpertooniahaige’, skisofreenia – skisofreenik, paranoia – paranoik, diabeet – diabeetik, samuti uuemad nimetused allergia – allergik, buliimia – buliimik, tetrapleegia – tetrapleegik.

Samas on aga nimetusi, kus tüvi erineb, nt astma – astmaatik ja epilepsia – epileptik. Kui võtta kõrvale ka omadussõnad astmaatiline ja epileptiline, ilmneb, et isikut märkival nimisõnal on sarnane tüvi hoopis omadussõnaga. Mõlemal juhul on aluseks olnud ladina icus-lõpulise sõna tüvi: asthmaticus > astmaatik, astmaatiline, epilepticus > epileptik, epileptiline.

Sellised haigusenimetusest erineva tüvekujuga isikunimetused on ka neurootik (vrd neurootiline, aga neuroos), reumaatik (vrd reumaatiline, aga reuma), paralüütik (paralüütiline, aga paralüüs), süfiliitik (süfiliitiline, aga süüfilis), samuti uuemad nimetused afaatik (mitte afaasik, aga vrd afaasia), anorektik (aga anoreksia), düslektik (aga düsleksia), tsöliaatik (aga tsöliaakia).

Isikunimetuste moodustamisel tuleks seega lähtealuseks võtta sama võõrtüvi mis omadussõnadelgi. Eestikeelseid nimetusi saab vaadata ka nt „Meditsiinisõnastikust“ (2004), ladinakeelseid nimetusi leiab peale selle ka Albert Valdese ja Johannes Voldemar Veski „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatust“ (1983).


Kas klaustrofoobiat põeb klaustrofoob või klaustrofoobik?

See, kellel on foobia ’pelgus; vaenulikkus’, on -foob ’pelgur; vihkaja’. Nagu islamofoob ’islamivaenulik inimene’ või ksenofoob ’võõrapelgur’ nii ka klaustrofoob ’kinnise ruumi pelgur’, agorafoob ’lagedapelgur’, arahnofoob ’ämblikupelgur’, bakteriofoob ’pisikupelgur’.


Kas vaegkirjutaja on düsgraaf või düsgraafik?

Võõrosis -graaf ’üleskirjutaja, -märkija v -joonistaja, jäädvustaja’ märgib nii seadmeid, nt fluorograaf, fonograaf, kui ka inimesi, nt fotograaf, koreograaf. Mõnel juhul tähistab -graaf ka mõlemat, nt hüdrograaf on veetaseme v vooluhulga ajalist kulgu näitav kõver, aga ka hüdrograafia asjatundja.

Ka sõnal graafik on mitu tähendust, sealhulgas märgib ta joonist ja graafika alal tegutsevat kunstnikku. Mõnel sellise lõpuga sõnal pole aga graafiku ega graafikaga tegemist. Sellised on näiteks epigraafik ’raidkirjauurija’ (vrd epigraafika ’raidkirjateadus’, epigraaf ’raidkiri’) ning ka tavapärase ik-lõpuga isikunimetus düsgraafik ’vaegkirjutaja’ (vrd düsgraafia ’vaegkirjutamine, kirjutamispuue’).

Sirje Mäearu




Muusikateoste kirjaviis klassikalise muusika näidetega

1.4.2016
• Kas muusikateoseid sobib vormistada ilma jutumärkideta ja suure algustähega, näiteks Beethoveni Sonaat d-moll op. 31/2 või Schumanni Klaveritrio d-moll?

Ei sobi. Muusikateostel on kas pealkirjad või nimetused.

Pealkirjad kirjutatakse jutumärkides ja esisuurtähega, näiteks
- Schuberti „Ekspromptid“ op. 90 ja „Muusikalised momendid“ op. 94
- Berliozi sümfoonia „Romeo ja Julia“
- Telemanni kogumik „Harmooniline jumalateenistus”

Nimetused kirjutatakse ilma jutumärkideta ja väikese tähega, näiteks
- Bachi missa h-moll
- Chopini etüüd nr 5 op. 25
- Rossini duo tšellole ja kontrabassile

Võõrkeelsed pealkirjad kirjutatakse jutumärkidega ja püstkirjas, näiteks
- koraal „Allein Gott in der Höh sei Ehr“
- Arnold Schönbergi „Ode to Napoleon Bonaparte“ op. 41
- Onutė Narbutaitė „Was there a Butterfly?“

Nimetuse võõrkeelsed osad tuleb vormistada teises kirjas, näiteks kursiivis:
- Eino Tambergi concerto grosso
- Tomaso Albinoni adagio g-moll
- Schuberti moderato C-duur

• Kas pealkiri või nimetus? Kuidas valida sobivam vormistus?

Nimetus on kirjeldav ja sisaldab enamasti muusikažanrile viitavat sõna, nt etüüd, masurka, sümfoonia, koraal, fuuga. Pealkiri on enamasti loomingulisem ega pruugi avada, mis žanris muusikateosega tegu on, nt Tšaikovski „Luikede järv“ või Arvo Pärdi „Tabula rasa“, ent ka pealkirjas võib esineda žanrile viitav sõna, nt Berliozi „Fantastiline sümfoonia“. Paljusid muusikateoseid sobibki vormistada nii pealkirja kui ka nimetusena, nt Tubina „Üheteistkümnes sümfoonia“ ~ Tubina üheteistkümnes sümfoonia ~ Tubina XI sümfoonia, Mozarti „Reekviem“ ~ Mozarti reekviem.

Tuuli Rehemaa


Kuidas vormistada küsimuste loetelu?

15.3.2016
Selleks on mitu viisi.

1. Kui sissejuhatava lause lõppu panna punkt, tuleb küsimused kirjutada suure algustähega ja lõpetada küsimärgiga.

Lapsena oled küllap sinagi esitanud küsimusi. Miks on taevas sinine? Miks tähed vilguvad? Mis on seal, kus vikerkaare otsad maha puutuvad? Mis saab siis, kui päike ära põleb? Ent kas oled ka saanud neile vastused?

2. Sissejuhatavast lausest ja küsimustest võib kokku seada põimlause. Sel juhul on sissejuhatava lause järel koma ja kõik küsimused algavad väikese tähega. Kui küsimused on lühikesed ega sisalda komasid, võib nende eraldamiseks kasutada koma. Lause lõppu jääb punkt: tegemist on põimlausega, mille pealause on väitlause.

Teadlased annavad põhjalikud vastused küsimustele, mis on nende uusimad saavutused, millised on lähima aja plaanid ja mis üritusi kavatsevad nad korraldada.

Kui osa küsimusi on liitlaused, mis sisaldavad koma(sid), on küsimuste vahel parem tarvitada semikooloneid.

Meetod aitab analüüsida oma valikuid ja vastata küsimustele, miks teen seda, mida teen; mis on mind siia toonud; millised sündmused elus on mind mõjutanud; millised on minu valikud või väärtused.

3. Sissejuhatava lause ja küsimused võib vormistada ka rindlausena. Sissejuhatava lause järel on siis koolon. Pärast koolonit jätkub lause väikese algustähega. Lause lõpus on küsimärk, sest viimane osalause on küsiv.

Esita kahele või kolmele lapsele järgmised küsimused: mis on sinu nimi, kus sa elad, kelleks sa saada tahad, mis on sinu lemmikmagustoit, kas sul on kodus koer või kass?

Analüüsima ei peaks mitte ainult kontinendi või riigi mastaabis, vaid ka piirkonna või kogukonna raames: kui suur on küla, linn, kus elama hakkad; kas tegemist on tihe- või hajaasustusega; milline on elanike kultuuriline, keeleline, usuline jm taust; milline on poliitiline, sotsiaalne, demograafiline olukord?

Kui lause lõpus on lühend jne, küsimärki ei panda.

Kuna projektiga kaasneb vabatahtlikule oluline elumuutus, on noore põhifookus väga sageli suunatud just praktilistele küsimustele: kus ma elan, kuidas ma oma uude elukohta jõuan, kuidas rahaliselt hakkama saan jne.

Argo Mund


Varasemaid keelenõuandeid lugege keelenõuannete arhiivist.