Keelenõuande telefonil 631 3731 vastatakse tööpäeviti kl 9–12 ja 13–17.

Keelenõu saab ka meili teel või kirjaga aadressil
Eesti Keele Instituut, Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn.


Keelenõuanded

Karl August Hermanni „Eesti keele Grammatik“ 130

18.12.2014
2014. aastal möödus 130 aastat Karl August Hermanni raamatu „Eesti keele Grammatik“ ilmumisest. 1884. a märtsis ilmale tulnud teos oli esimene eestikeelne eesti keele grammatika ja ühtlasi esimene normatiivne grammatika. K. A. Hermann nägi oma õpperaamatu sihtrühmana kihelkonna- ja külakoolide õpilasi ja iseõppijaid. Ajakirjanduses jagas autor näpunäiteid, et grammatika loetagu läbi osade kaupa kolme kuu jooksul, päevas pool tundi.

1884. a ilmunud grammatika sisaldas hääle- ja sõnaõpetuse peatükki. Lauseõpetust käsitles K. A. Hermann grammatika II osas (1896).

K. A. Hermanni soov oli luua puhastatud ja rikastatud rahvakeele alusel ühtne kirjakeel. Hermann rakendas oma keelesoovitusi järjekindlalt, tänu sellele levisid need kiiresti (nt alaleütleva käände lõpp -le, olev kääne samas astmes mis teised käänded, omadus- ja nimisõna ühildumine jm).

Grammatika pani aluse meie keeleteaduse terminoloogiale. Autor lõi kõik käändenimetused, peale nende veel oskussõnad tähestik, häälik, täishäälik, kääne, võrre, algvõrre, ülivõrre, asesõna, sidesõna, täisminevik, enneminevik, lause, liitlause, jaatav kõne, eitav kõne jm.

Pikemalt lugege Karl August Hermanni kohta Tiiu Erelti raamatust „Eesti keelekorraldus“ (2002, lk-d 65–73) või kirjutisest, mis on avaldatud ajakirjas Oma Keel 2001. aastal. K. A. Hermanni kui eesti sõnavara rikastajat on iseloomustanud Benita Brambat kogumikus „Centum“ (1974).


š ja ž ei ole surnud

8.12.2014
Kõigepealt lugesin Tallinna vanalinnas ühe kauni maiustustepoe tootepakenditelt „Shokolaad“. Siis nägin ühes teises poes müügil „broshüüre“. Aga kui samal õhtul võis teleekraanilt lugeda, et tööd alustas „kolledzh“ ja et vaadatud saatel oli „rezhissöör“, tekkis mul sisemine vajadus otsida üles Sirje Mäearu 20 aasta tagune artikkel, et endale meenutada: eesti õigekirjareeglid endiselt ei luba kirjutada š ja ž asemel sh ja zh.

Nagu ütleb Sirje Mäearu, tekitab š ja ž asendamine kahetäheühenditega hääldusraskusi ja eksitab. 20. sajandi lõpu Eesti ajakirjanduse komme kirjutada š ja ž asemel sh ja zh on nihestanud ka nende sõnade hääldust, kus sh-d peab ka hääldama sh-na, näiteks on magustoidust nimetusega pasha saanud paljude inimeste kõnepruugis hoopis „paša“. Veelgi kummastavam on aga see, kui h lisatakse „igaks juhuks“ ka siis, kui š või ž on õigel kohal, näiteks müüakse „šhampooni kassidele“ või pakutakse kinnisvaraportaalis „garaažhi“.

Kuidas neid salapäraseid tähti ikkagi arvutis tippida? Windowsi kasutaja saab eesti keele paigutusega klaviatuurilt š ja ž ilma mingi pingutuseta: tuleb vajutada lisamuuteklahvi (AltGr) ja samal ajal s või z. Kui soovite suurtähte, tuleb lisamuuteklahvi ja vastavat tähte vajutada koos tõstuklahviga (Shift). Teine variant on tippida kõigepealt nn katus ehk märk ˇ ja seejärel soovitud täht. Suurtähte soovides tuleb enne lüüa ˇ ja seejärel tõstuklahviga täht.

Tuuli Rehemaa


Lühendid meie argipäevas

27.11.2014
16. oktoobril kirjutas Maire Raadik siinsamas rubriigis salapärastest Brüsseli meppidest (MEP = Member of the European Parliament ehk eesti keeli Euroopa Parlamendi liige). Siit võiksime natuke edasi mõelda, kui palju keegi meist suulises igapäevasuhtluses lühendeid tarvitab, mis keelde ning allkeelde need kuuluvad ja kas nende kasutamine hõlbustab suhtlust või võib seda mõnikord ka takistada.

28. oktoobri „Aktuaalses kaameras“ rääkis Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart muu hulgas heffkoolide finantseerimisest ja mainis, et pealinnas on kuus heffkooli. Nõutu vaataja leidis viimaks abi sellest, et sissejuhatavas tekstis oli nimetatud hariduslike erivajadustega lapsi (järelikult on HEV-kool haridusametnike keelepruugis hariduslike erivajadustega õpilaste kool, nagu näitab ka haridussõnastik). Et mõne sagedase pika nimetuse asemel saab nii kirjas kui ka kõnes kasutada lühendit, ei ole muidugi midagi uut. Paljud lühendid on jõudnud üldkeelde, veel rohkem on neid oskuskeeles ja erialaslängis. Avalikkusega suheldes tasuks igaühel kaaluda, kas mingi valdkonna töölühend on ikka üldarusaadav. Kui keelenõuandja soovitaks nõuküsijal vaadata EKG-d, mõtleks küsija tõenäoliselt elektrokardiogrammile ega saaks millestki aru, ehkki keelekorraldajatele on EKG esmajoones teadusteos „Eesti keele grammatika“.

Lühendit võidakse hääldada tähthaaval (AK-s räägiti LNG-terminalist) või sõnana, kui nii on suupärane (palun sisestage PIN, patsient pöördus EMO-sse). Kahe näite taga on eesti keel („Aktuaalne kaamera“, erakorralise meditsiini osakond), kahel inglise keel (liquefied natural gas, personal identification number). Ingliskeelseid lühendeid tulebki igapäevamõistete tähistamiseks järjest juurde (ATV, SMS, CD, DVD, USB, LCD jpm). Võõrast päritolust hoolimata hääldatakse lühendis olevaid tähti eestipäraselt (aa tee vee, mitte ei tii vii jne) ja seda tuleks teha kõigi lühendite puhul. Kasutuses leidub paraku ka mõni erand ning endiselt on kõige hämmastavam ladinakeelse CV (curriculum vitae) põhjendamatu inglispärane hääldus. Mõistagi saab nende lühendite asemel kasutada ka pikemaid eestikeelseid vasteid.

Mõnest võõrlühendist on eesti keeles aegade jooksul kujunenud uus sõna, mis on omandanud reeglikohase kirjapildi ja vajaduse korral astmevahelduse (ufo, aids, spaa, vipp). Viimasel ajal on keelenõuandjailt korduvalt küsitud, kas LED-i asemel võiks kirjutada leed. Jah, sageli vajaminev sõnana hääldatav lühend võib sõnaks saada ja leed ning liitsõnad leedlamp ja leednäidik on jõudnud ka 2013. a ÕS-i (see lühend siinsel leheküljel loodetavasti selgitust ei vaja). Mõnikord tasuks uue sõna kasutajal siiski veenduda, kas kontekst välistab vääriti mõistmise ohu (kui keegi kirjutab leedidest, peab lugeja teadma, millises vältes seda lugeda ja kas selle taga on LED või lady).

Tiina Leemets



Varasemaid keelenõuandeid lugege keelenõuannete arhiivist.