Kohad

Allikas: Keeleviki

Kohanimedes kirjutatakse iga sõna suure algustähega, välja arvatud liigisõna (meri, jõgi, mägi, linn, tänav, väljak, jalg (s.o tänav mäejalal), kaar (kaarjas tänav või tee) jt):

1) territooriumi haldusüksused: Põlva maakond ehk Põlvamaa, Saarde vald, Tori kihelkond, Prantsusmaa, New Jersey osariik, Salzburgi liidumaa, Krasnojarski krai;
2) linnad, külad: Pariis, Narva linn, Jaanilinn, Rio de Janeiro, Hongkong, Väike-Maarja, Kilingi-Nõmme, Silla küla;
3) väikekohad: Nopri talu, Kadriorg, Raekoja plats, Vabaduse väljak, Taevase Rahu väljak (Pekingis), Ehitajate tee, Vabaduse puiestee, Vaikne kallas, Pikk jalg, Lühike jalg, Saiakang, Vana turg, Vanaturu kael, Jüriöö park, Tammsaare park, Hirvepark, Tõnismäe haljak, Uue Maailma haljak, Komandandi aed, Taani Kuninga aed, Pimeaed (Narvas), Pärnamäe kalmistu;
4) maastikuesemed (ka loodusvormid): Emajõgi, Peipsi järv, Võrtsjärv, Läänemeri, Linnulaht, Kura kurk (väin), Suur katel (laht Saaremaa rannikul), Tahkuna poolsaar, Krimmi poolsaar ehk Krimm, Naissaar, Prints Edwardi saar, Hea Lootuse neem, Sõrve säär, Suur Munamägi, Üügu pank, Jägala juga, Treppoja, Kikepera raba, Halliste puisniit, Tamme-Lauri tamm, Kabelikivi (rändrahn);
5) maad, paikkonnad, alad: Kuramaa, Vooremaa (Ida-Eesti osa), Siber, Sahara-tagune Aafrika, Ees-Aasia, Lähis-Ida, Ida-Euroopa;
Märkus. Puhtalt ilmakaare järgi nimetatud alasid võib enamasti kirjutada nii nimena kui ka nimetusena[1]: ida ehk idamaad ehk orient ehk (vanamoeliselt) hommikumaa ~ Ida ehk Idamaad ehk Orient ehk Hommikumaa (Aasia ja Kirde-Aafrika maade koondnimi), lääs ehk oktsident ehk (vanamoeliselt) õhtumaa ~ Lääs ehk Oktsident ehk Õhtumaa (lääneriikide, läänemaailma, eeskätt Lääne-Euroopa, Põhja-Ameerika, Austraalia, Uus-Meremaa koondnimi). Mõnel üksikul juhul on algustähel tähenduslik vahe, nagu Põhjamaad (Norra, Rootsi, Soome, Taani, Islandi, Fääri saarte ja Gröönimaa koondnimi) ja põhjamaad (põhjas asuvad maad). Kui sellist tähendusvahet ei ole, võib kirjutada pigem väiketähega – nagu ka ilmakaari: reisib oriendis ehk idamaades, idamaade muusika, hommikumaa targad, õhtumaa allakäik, õpib ida keeli, ida ja lääne suhted, lääs aitab vaesemaid riike, läänest pärit inimene ehk lääne inimene, lääne ehk läänelik elulaad, lääne kaubad. Ilmakaare mõttes kirjutatakse alati väiketähega: tuul puhub läänest, reisid itta ja läände.
6) maailmajaod ja mandrid: Euroopa, Aasia, Euraasia, Aafrika, Põhja-Ameerika, Austraalia, Antarktis;
7) taevakehad ja nende süsteemid: Neptuun, Kassiopeia, Suur Vanker ehk Suure Vankri tähtkuju, Koot ja Reha, Siirius, Põhjanael, Linnutee, Maa, Päike, Kuu (kui viimased kolm ei ole tekstis universumi kohanimedena, siis maa, päike, kuu).
Märkus. Nagu taevakehade nimesid üldse, nii kirjutatakse suure algustähega ka tähtkujusid ja sodiaagimärke: Kaljukits, Veevalaja, Kalad, Jäär, Sõnn, Kaksikud, Vähk, Lõvi, Neitsi, Kaalud, Skorpion, Ambur. Nt Jüri on Skorpion. Tiina ja Kadri on Kaksikud.

Kujundlikud kohanimetused

Kujundlikke kohanimetusi võib kirjutada väikese tähega nagu nimetusi ja võib kirjutada ka suure tähega nagu nimesid: suur lomp ~ Suur Lomp (Atlandi ookean), must mander ~ Must Mander (Sahara-tagune Aafrika). Väiketäht on soovitatavam: must mander, metsik lääs (USA lääneosa koloniseerimisajal), igavene linn (Rooma), vana maailm (Euroopa, Aasia, Aafrika), uus maailm (Ameerika, Austraalia), kolmas maailm (arengumaad), püha maa (Palestiina), tõusva päikese maa (Jaapan), maakera kuklapool (Austraalia ja Uus-Meremaa). Suure tähega kirjutamisel võib rakendada ka tavalist kohanimemalli, kus liigisõna jääb väikese tähega: Must mander (vrd Vaikne ookean). Kujundlikus nimetuses olev koha- või isikunimi säilitab alati oma suure algustähe: Neevalinn, Taaralinn, Emajõe Ateena (vrd Neeva, Taara, Ateena).
Reegli ajalugu [näita]
Emakeele Seltsi keeletoimkond arutas kujundlike ehk ümberütlevate nimetuste kirjutamist 2017. ja 2018. aastal. Arvestades, et kujundlikud nimetused moodustavad üleminekuala nimede ja mittenimede vahel, otsustas toimkond, et seesuguste kirjutamisel saab rakendada nii väiketähelist nimetuste malli (must mander, tõusva päikese maa, plasku, raudne leedi) kui ka suurtähelist nimemalli (Must Mander, Tõusva Päikese Maa, Plasku, Raudne Leedi). Kujundlikke kohtade, ehitiste, ruumide jms nimetusi võib nimena kirjutada nii läbiva suurtähega (Must Mander, Tõusva Päikese Maa) kui ka kohanimemalli kohaselt, milles liigisõna kirjutatakse väikese tähega (Must mander, Tõusva Päikese maa). Võimaluse korral tuleks eelistada väiketähelist malli, kuid juurdunud tava ei ole seepärast tarvis muuta. 2018. aasta ÕSis on jäetud seal juba olemas olevad näited samaks, kuid kirjakeeles sobib kirjutada ka nt must mander (nagu jäämander), vana maailm ja metsik lääs.[2]

Kujundlikud ehk traditsioonilise terminiga ümberütlevad nimetused tähistavad kindlaid objekte (kohti, ehitisi, ruume, isikuid, kaupu jm), ent ei ole nende n-ö pärisnimed ehk ametlikud nimed, mingis mõttes meenutavad nad hüüdnimesid.[3] Varaseimad keelekorraldusallikad on seda teemat vältinud või piirdunud mõne üksiku näitega. 1976. aasta ÕSi õigekirjalisas on soovitatud kohtade ümberütlevad nimetused kirjutada väikese algustähega, nt püramiidide maa (Egiptus), linn seitsmel künkal (Rooma), jäämander (Antarktis), erandid on Must Mander, Roheline Mander, Vana Maailm, Uus Maailm, Kolmas Maailm, Metsik Lääs, Igavene Linn, Suur Lomp.[4] Sama soovitus käib ka ümberütlevate isikunimede kohta: ajaloo isa (Herodotos), Emajõe ööbik (Koidula), Lucia legendi meister (anonüümne kunstnik XV sajandist).[5] Edasistes käsitlustes korduvad põhiliselt samad näited, Tiiu Erelt on „Eesti ortograafias“ lisanud märkuse, et mõnda hüüdnimestunud nimetust võib ka läbiva suurtähega kirjutada: Koidulaulik, Igavene Juut (Jeruusalemma Ahhasveros)[6]. Alates Emakeele Seltsi keeletoimkonna 27. juuni 2018. aasta otsusest on kujundlike nimetuste kirjutajail valida kahe, koha-, ehitise- ja ruuminimetuste puhul lausa kolme algustähemalli vahel.

Ülekantud tähenduses kohanimi

Ülekantud tähenduses mingi nähtuse, sündmuse vm tüübi iseloomustamiseks kasutatav kohanimi kirjutatakse suure algustähega: Arvan, et Ameerikaid enam ei avastata. Pole vaja ehitada uusi Lasnamägesid ja Annelinnu. Bali on turistide Meka. See talu on olnud minu Vargamäe. Üksikud seesugused kohanimed on üldnimestunud, nt mahtra ‘lööming, madin’, soodom ‘suur segadus’.

Kohanime täpsustav täiendosa

Kohanime täpsustav täiendosa kirjutatakse suure algustähega ning liidetakse põhisõnaga sidekriipsu abil: Lõuna-Eesti, Põhja-Soome, Kesk-Euroopa, Ida-Euroopa, Põhja-Ameerika, Ladina-Ameerika, Mandri-Eesti, Mandri-Euroopa, Välis-Eesti, Kodu-Eesti, Suure-Jaani, Väike-Õismäe, Vana-Pärnu, Uus-Lõuna-Wales, Ees-Aasia, Taga-Karpaatia, Ülem-Sileesia, Kõrg-Tatra, Muinas-Egiptus, Vana-Kreeka, Antiik-Rooma, Tsaari-Venemaa, Natsi-Saksamaa.

Märkus 1. Sidekriipsuta kirjutatakse Suurbritannia ja Valgevene. Sidekriipsu ei ole ka kohanimest saadud tuletistes: lõunaeestlane, põhjaameeriklane, idaeuroopalik, väliseestlus.
Märkus 2. Kui täiendosa käändub, kirjutatakse ta lahku: Suur Munamägi (Suurele Munamäele, vrd Suur-Pakrile), Väike Tütarsaar (Väikesel Tütarsaarel, vrd Väike-Pakril), Väike Emajõgi, Suur Vallrahu.

Kohanime juhuslik täiend säilitab oma algustähe ja kirjutatakse nimest lahku: mineviku Eesti, tuleviku Euroopa, vana ja uus Euroopa (Lääne- ja Ida-Euroopa), päris Pariis, sunnitöö Siber, lava Vargamäe, äri Olümpos, Periklese Ateena, Putini Venemaa.

Märkus. Kui seda tingivad vormilised (täiendosa sõnaliik ja vormitüüp) või sisulised põhjused (mõtte selgus), ühendatakse juhuslik täiend sidekriipsuga: nt vormilised – Euroopa ja mitte-Euroopa riigid, filmimiseks ehitati mini-Lasnamäe, nüüdis-Eesti (vrd nüüdisaegne Eesti); nt sisulised – kuum tusk oma kopli-Vargamäe pärast, tolleaegse taide-Pariisi salongides, jõukama ja parema tuleviku-Eesti poole.
Reegli ajalugu [näita]
Vabariiklik õigekeelsuskomisjon ehk VÕK arutas 1974. aastal koha- ja isikunimede täiendosa kirjutamist.[7] Tehti otsus, mis on siiani reeglistiku alus ja seab täiendosa kirjutamiseks kaks põhimalli: täiendsõna kirjutatakse suure tähega ja liidetakse põhisõnaga sidekriipsu abil (Lõuna-Eesti, Vana-Kreeka) või täiendsõna kirjutatakse väikese tähega ja põhisõnast lahku (mineviku Eesti, laulupeo Tallinn). VÕKi antud kahe selge võimaluse asemel kasutatakse tegelikus tarvituses siiani valdavalt vahepealset kirjutust: sidekriipsuga liidetud väiketäheline täiendosa.[8]

Kohanimelise täiendiga ühendid

Kohanimi võib sõnaühendis esineda omastavas käändes täiendina. Selline täiend võib näidata kohakuuluvust (Rootsi kroon kui Rootsis kehtiv kroon, Saksa auto kui Saksamaal toodetud auto, Kihnu seelik kui Kihnus kantav seelik), rahvuskuuluvust (eesti kirjanik või eesti soost kirjanik kui eestlasest kirjanik, eesti vanasõna kui eestlaste vanasõna) või liiki (Soome kelk kui kelgu liik, Hollandi juust kui juustusort, Türgi kohv kui kohvi liik).

Kohta või liiki näitav kohanimi

Kohta või liiki näitav kohanimi kirjutatakse suure algustähega: Muhu sussid, Mulgi kuub, Setu sõlg, Haapsalu sall, Saku õlu, Tallinna kilud, Tori hobune, Saaremaa dolomiit, Kunda lade, Kihnu murrak, Võru murre, Lõuna-Eesti murded, Eesti juust, Soome saun, Rootsi aeg, Rootsi kardinad, Rootsi laud, Vene rulett, Vene saatkond, Prantsuse vein, Prantsuse restoran, Inglise hommikusöök, Inglise nael, Saksa lambakoer, Itaalia köök, Brasiilia kohv, Iiri kohv, Korea auto, Hispaania avang, Türgi saun, Kreeka-Rooma maadlus, Kreeka pähkel, Hiina kapsas, Gordioni sõlm, Paabeli segadus, Rooma õigus, Rooma number, Waldorfi kool, Camemberti juust, Kiievi kotlet, Ebola viirus, Maastrichti leping, Schengeni viisa, Skandinaavia maad, Skandinaavia kultuur, Balti riigid, Briti sõdur, Euroopa film, Euroopa naarits, Siberi katk, Aafrika seakatk, Austraalia dollar, Ameerika auto, Ameerika jalgpall, Ameerika mäed, Ladina-Ameerika tantsud.

Märkus. Botaanikas, zooloogias ja loomakasvatuses on tava kirjutada taimenimetusi, loomanimetusi ja tõunimetusi väikese algustähega, nt taimed amuuri korgipuu, saaremaa robirohi, loomad euroopa naarits, peipsi siig, loomatõud tori hobune, herefordi veis. Üldkeeles ei ole viga kasutada suurt algustähte: Amuuri korgipuu, Saaremaa robirohi, Euroopa naarits, Peipsi siig, Tori hobune, Herefordi veis jts. Rahvapärased nimetused kirjutatakse alati üldkeele reegli järgi ehk suure tähega: Rakvere raibe (botaanikas harilik tõlkjas), Colorado mardikas (zooloogias kartulimardikas).

Keele-, rahva- ja hõimunimetused

Keelte, rahvaste ja hõimude nimetustes kirjutatakse kohanimi erandlikult väikese algustähega: eesti keel, inglise keel, Kanada eesti keel, Briti inglise keel, prantsuse rahvas, vene rahvusest mees, paapua hõimud. Rahvuskuuluvuse märkimiseks võib kohanime omastava käände kirjutada väikese tähega ka mõnes muus ühendis: eesti jonn kui eestlase jonn, saksa täpsus kui sakslaslik täpsus.

Märkus 1. Kui rahvust ja kohta näitav sõna on sama kujuga, saab suure algustähega rõhutada koha- ja väikesega rahvuskuuluvust: Eesti kirjandus (Eestis loodud kirjandus) või eesti kirjandus (eestlaste loodud või eestikeelne kirjandus), Vene muusika või vene muusika, Prantsuse jalgpallur või prantsuse jalgpallur, sama moodi Eesti rahvustoit või eesti rahvustoit, Ukraina rahvarõivad või ukraina rahvarõivad, Läti rahvalaulud või läti rahvalaulud. Kõhkluse korral võib eelistada suurt algustähte, nt kui ei tea, kas Prantsuse jalgpallur on Prantsusmaalt pärit või rahvuselt prantslane. Kui maanimele ei vasta rahvanimetust, kirjutatakse kohanimi suure tähega: Euroopa keeled, Aasia köök, Ameerika kirjandus, Austria kultuur. Väikese tähega kirjutatakse araabia, kui see viitab araabia keelele või araablastele, nt araabia maad (araabia keele maad, vrd Araabia poolsaare riigid), araabia number (araablaste number).
Märkus 2. Keelerühmituste (hõimkondade, keelkondade, keelerühmade) nimetustes on soovitatav säilitada kohanimede harilik kirjutusviis, nt Adamaoua-Oubangui keeled, Altai keelkond, Filipiini keeled, Kaukaasia keeled, Kordofani keelkond, Pamiiri keeled, Uurali keelkond. Sama on soovitatav ka kaugemate keelte nimetustes sisalduvate kohanimede puhul, nt indiaani keeled Coeur d’Alene’i, Erie, Euchre Creeki keel.

Reegli ajalugu

Vabariiklik õigekeelsuskomisjon ja Emakeele Seltsi keeletoimkond on taotlenud kohanimelise täiendi väiketäheliste erandrühmade kaotamist ning kohanime kirjutamist suure algustähega ja moonutamata kujul ka kohanimelise täiendiga ühendeis. [näita]
Kohanimede puhul on väiketäht tähistanud liigilisust, rahvuslikkust, keelt jms erinevalt otsesest kohakuuluvusest. Selline vahetegemine kujunes enne, kui keelekorralduses vastavaid ettepanekuid tegema hakati, ning eeskujuks on olnud saksa, vene ja soome keele väiketähelised omadussõnad, vrd nt saksa dänische Butter, vene датское масло, soome tanskalainen voi ja eesti Taani või.[9]

1918. aastal ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“[10] ei tundnud veel kirjakujusid saksa, prantsuse, inglise ja seal esines vaid suurtäheline Eesti. 1919. aastal soovitas Lauri Kettunen hakata keelte nimetusi kirjutama väikese algustähega, et teha vahet keelel (eesti keel ehk eesti) ja maal (Eesti).[11] Soovitatud kirjutusviis levis kiiresti (ja ulatuslikumalt, kui Kettunen oli seda mõelnud) ning Emakeele Selts fikseeris oma 22. aprilli 1923. aasta koosolekul esimest korda maa- ning rahvanimedes suure ja väikese algustähe tarvitamise juhised.[12] Kohanimelise täiendi väiketäht haaras kaasa ka isikunime oma, kuigi seal ei saanud väiketäheline kirjutus õnneks kunagi nii ulatuslikuks kui kohanimedes.

Järgnevatel aastakümnetel kritiseeriti kohanimede (ja isikunimede) omastava käände väiketähega kirjutamist korduvalt[13], muu hulgas arutas seda vabariiklik õigekeelsuskomisjon ehk VÕK oma esimesel koosolekul 1960. aastal[14], kuid esimeste sammudeni jõuti alles 1970ndatel. 1975. aastal otsustas VÕK, et murdenimetustes võib kohanime kirjutada suure algustähega (nt Lõuna-Eesti murded Mulgi murre, Tartu murre, Võru murre).[15] 1976. aasta „Õigekeelsussõnaraamat“ ei maininud enam kohanime väiketähega kirjutamist ürginimeste nimetustes, geoloogiliste lademete ja setete nimetustes ega piltlikes väljendites.[16] 1997. aastal ilmunud „Eesti keele käsiraamat“ möönis kohanime kirjutamist suure algustähega osa kaupade nimetustes (Camemberti, Gruyère’i, Gorgonzola, Bel Piemonte juust).[17]

Järgmise sammu tegi 1998. aastal Emakeele Seltsi keeletoimkond, soovitades kohanimelise esiosaga kaubanimetustes kirjutada kohanime suure algustähega (Tallinna kilud, Camemberti juust, Vene sinep). Toimkond pidas võimalikuks rakendada sama põhimõtet mis tahes toodete, nähtuste, viiside, meetodite, haiguste, ravimite, keemiliste ühendite, värvuste jm puhul (Soome kelk, Hiina köök, Rootsi laud, Siberi katk, Berliini roheline).[18] Muutmata jäi botaanika taimenimetuste, zooloogia loomanimetuste ning loomakasvatuse tõunimetuste väiketäht (saaremaa robirohi, läänemere kilu, tori hobune), mida saavad muuta üksnes eriteadlased ise. Otsuse kommentaaris on siiski märgitud, et üldkeeles ei tohiks pidada veaks kohanime kirjutamist suure tähega (Saaremaa robirohi, Läänemere kilu, Tori hobune).

Kohanime kirjutamisel väiketähega on tavapäraselt kaasnenud nime mugandamise nõue. See on olnud üks argument väiketähelise kirjutuse vastu, sest mugandi tagant on sageli raske originaalnime ära tunda, vrd nt äärširi või Ayrshire’i veis, uaiendoti või Wyandotte’i kana. Botaanikud, zooloogid ja loomakasvatajad kirjutavad osa võõrkohanimesid küll algupäraselt[19], kuid siiski väikese algustähega.

VÕKi ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsused on kokkuvõttes teeninud üht ja sama eesmärki: võimalikult kaotada kohanimelise täiendi väiketähelised erandrühmad ja saavutada kohanime kirjutamine suure algustähega ja moonutamata kujul ka kohanimelise täiendiga ühendeis.[20] Alles on jäetud vaid rahvuskuuluvust näitav väiketäht (eesti keel, läti rahvas, saksa täpsus, vene hing).

Kirjandust kohanimede algustähe kohta

  • Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 2. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1964, lk 143–145.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 370–375.[11]
  • Tiiu Erelt, Murdenimetuste kirjutamine. – Keel ja Kirjandus 1975, nr 7, lk 429–431.
  • Tiiu Erelt, Nimetäiendiga piltlikud väljendid (Damoklese mõõk ja Rootsi kardinad). – Tiiu Erelt, Mati Erelt, Maire Raadik, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Keelenõuanne soovitab 2. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 147–149.[12]
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 24–27.
  • Ester Kindlam, Meie igapäevane keel. Tema hoolet ja seadet. Tallinn: Valgus, 1976, lk 102.
  • Kujundlike (ümberütlevate) nimetuste algustäht. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 27.06.2018. Selgitanud Peeter Päll.[13]
  • Tiina Leemets, Millal kirjutada ilmakaari suure, millal väikese algustähega. – Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik, Keelenõuanne soovitab. Koostanud Sirje Mäearu. Toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996, lk 118–119.[14]
  • Ernst Nurm, Käändumatutest omadussõnadest. (Jätkame mõttevahetust.) – Keel ja Kirjandus 1958, nr 10, lk 620–624.
  • Ernst Nurm, Austagem kirjakeele traditsiooni. – Keel ja Kirjandus 1968, nr 3, lk 178–183.
  • Peeter Päll, Nn. käändumatu omadussõna õigekirjast. („Kirjakeele korraldus nüüd ja praegu“.) – Keel ja Kirjandus 1985, nr 5, lk 274–281.
  • Maire Raadik, Kaupade nimetamine. – Kirjakeele teataja II 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 115–121.[15]
  • Henn Saari, Algustähe ja jutumärkide reeglistamise alused. – Keel ja Kirjandus 1974, nr 11, lk 649–660.
  • August Vaga, Mittekäänduva omadussõna mõiste liialdatud rakendamisest. – Keel ja Kirjandus 1958, nr 4–5, lk 290–292.
  • Väike algtäht adjektiivselt tarvitatud erisnimedes. [Lauri Kettuse kirjutis ja Emakeele Seltsi juhatuse otsus.] – Eesti Keel 1923, nr 2, lk 43–46.[16]

Viited

  1. Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 373.[1]
  2. Kujundlike (ümberütlevate) nimetuste algustäht. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 27.06.2018. Selgitanud Peeter Päll.[2]
  3. Kujundlike (ümberütlevate) nimetuste algustäht. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 27.06.2018. Selgitanud Peeter Päll.[3]
  4. Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 870–880.[4]
  5. Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 882.[5]
  6. Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1995, lk 30.
  7. Tiiu Erelt, Vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis. [ÕSi morfoloogia; koha- ja isikunimede täiendosa kirjutamine.] – Keel ja Kirjandus 1975, nr 1, lk 44.
  8. Tiiu Erelt, Eesti keelekorraldus. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 235.
  9. Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 370–375.[6]
  10. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne. K.-Ü. „Rahvaülikooli” kirjastus, Tallinn, 1918.
  11. Lauri Kettunen, Arvustavad märkused keeleuuendusnõuete puhul. Tallinn, [1919], lk 93.
  12. Väike algtäht adjektiivselt tarvitatud erisnimedes. [Lauri Kettuse kirjutis ja Emakeele Seltsi juhatuse otsus.] – Eesti Keel 1923, nr 2, lk 43–46.[7]
  13. August Vaga, Mittekäänduva omadussõna mõiste liialdatud rakendamisest. – Keel ja Kirjandus 1958, nr 4–5, lk 290–292; Mati Hint, Võõrpärisnimede ja nende tuletiste õigekirja vaieldavused. – Keel ja Kirjandus 1968, nr 1 ja 2, lk 32–41 ja 88–90; Ernst Nurm, Austagem kirjakeele traditsiooni. – Keel ja Kirjandus 1968, nr 3, lk 178–183; Henn Saari, Algustähe ja jutumärkide reeglistamise alused. – Keel ja Kirjandus 1974, nr 11, lk 649–660; Peeter Päll, Nn. käändumatu omadussõna õigekirjast. („Kirjakeele korraldus nüüd ja praegu“.) – Keel ja Kirjandus 1985, nr 5, lk 274–281.
  14. Erich Raiet, Vabariikliku õigekeelsuse komisjoni otsused. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 1, lk 63.
  15. Tiiu Erelt, Murdenimetuste kirjutamine. – Keel ja Kirjandus 1975, nr 7, lk 429–431.
  16. Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 880.
  17. Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1997, lk 64.[8]
  18. Maire Raadik, Kaupade nimetamine. – Kirjakeele teataja II 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 115–121.[9]
  19. Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 371–372.[10]
  20. Tiiu Erelt, Eesti keelekorraldus. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 235.