Keelenõu läbi aja

Eesti Keele Instituudis ja selle eelkäijas Keele ja Kirjanduse Instituudis on keelenõu antud tegelikult asutamisest, st 1947. aastast alates. Alguses toimus see sõnaraamatute sektoris, 1973. aastal kandus keelenõuanne üle sõnaraamatute sektorist eraldunud terminoloogia- ja õigekeelsussektorisse. Viimane nimetati 1982. aastal grammatikasektoriks, selle koosseisus oli keelekorraldusrühm. 2008. aasta struktuuriuuenduste käigus sai keelekorraldusrühmast keelekorraldusosakond.

Algusaastate keelenõuanded käsitlesid peamiselt nimekirjutust ning suure ja väikese algustähe kasutust, samuti mitmesuguseid termineid (täpsemalt vt Nurm 1958). 1960.–70. aastatel puudutasid küsimused senisest enam termineid, kutse- ja ametinimetusi, võõrsõnu, sõnade ja mitmesõnaliste nimetuste tõlkimist peamiselt vene keelest eesti keelde jm (selle aja kohta on põhjalikum ülevaade, eriti toote- ja asutusenimetuste ning sõnamoodustuse teemal, Erelt 1975 ja 1976). 12. augustil 1966 hakati pidama regulaarset keelenõuandepäevikut, seda võib pidada keelenõuandetalituse formaalseks alguseks. Nõu on küsitud telefoni, ent ka kirja teel, selle põhjal võib rääkida suulisest ja kirjalikust keelenõuandest.

Küsijaiks on läbi aegade olnud 1) kirjastuste toimetajad, tõlkijad; 2) riigiasutuste töötajad (eeskätt sekretärid jm kirjatööde eest vastutajad); 3) ajakirjanduse, raadio ja televisiooni töötajad (toimetajad ja ajakirjanikud); 4) kaubandus-, toitlustus- ja tööstusettevõtete töötajad; 5) raamatukogude, standardiorganisatsioonide ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad; 6) kõrgkoolide õppejõud ja ametnikud; 7) õpetajad ja lapsevanemad (koolide emakeeleõpetuse teemal); 8) muud keelehuvilised.

Viimasel ajal on üha rohkem küsijaiks riigiasutuste ametnikud, kel tuleb vormistada ja toimetada mitmesuguseid tekste. Sagedad keelenõu küsijad on nt riigikogu kantselei ja riigikantselei, presidendi kantselei, ministeeriumid, ametid ja inspektsioonid, kohalikud omavalitsused. Niisamuti on märgata suuremat huvi erasektori poolt, esindatud on koolitusettevõtted, suhtekorraldus- ja reklaamifirmad, pangad jm. Igapäevased keelenõu küsijad on ka kõrgkoolide õppejõud, õppekorraldusega tegelevad ametnikud ja toimetajad.


Suulise keelenõuande koormus saavutas maksimumi 2004. aastal, viimastel aastatel on see olnud üle 5000 pöördumise aastas.

1960.–70. aastatel – keskmiselt 400–500 aastas
1987 – 490
1990 – 590
1993 – 1470
1996 – 4200
1998 – 5800
2000 – 7350
2004 – 8260
2008 – 7360
2010 – 6790
2011 – 6110
2012 – 6000
2013 – 5920
2014 – 6000
2015 – 5380
2016 – 5590
2017 – 5200

Pöördumise all mõistetakse üht kõnet keelenõuandlasse. Ühel pöördujal võib olla mitu küsimust (sageli kümneid sõnu ja õigekirjajuhtumeid). Tüüpiline ühe päeva keelenõuande koormus on praegu umbes 30 kõnet.

Kirjaliku keelenõuande all on silmas peetud vastuseid asutuste ja isikute saadetud kirjadele. Viimase aja koormus on keskmiselt 30 kirja aastas. Alates 3. maist 2004 on võimalik küsida nõu ka meili teel. Meile on viimastel aastatel tulnud üle 3000.

2004 – 463
2005 – 906
2006 – 1302
2007 – 1577
2008 – 1858
2009 – 1795
2010 – 1935
2011 – 2413
2012 – 2310
2013 – 2699
2014 – 2819
2015 – 2941
2016 – 3587
2017 – 3314


Erinevalt suulisest keelenõuandest, mida antakse käigu pealt ja kus kõiki asjaolusid ei jõuta uurida (tegemist on keelelise esmaabiga), nõuavad kirjalikud vastused pikemat eeltööd. Sageli tuleb meilivastuses pakkuda mitut varianti, sest küsimuses on antud napilt taustinfot.

Kirjaliku keelenõuande eraldi alaliigiks on alates 1990. aastate algusest tulnud keeleekspertiisid, mis on väga vastutusrikas töö. Need on tehtud kohtute, politsei kriminaaluurijate, kaitsepolitsei ja mitmesuguste sõltumatute vaidlusi lahendavate instantside taotlusel. Alates 1990. aastate keskpaigast lähtub Eesti Keele Instituut põhimõttest, et eksperdiarvamust ei anta küsimustes, mis on kohtus arutlusel või tõenäoliselt võivad sinna jõuda, juhul kui küsijaks on üks vaidlev pool. Niisugusel juhul tehakse ekspertiisi vaid kohtu (või vaidluse suhtes neutraalse vahekohtu) esitatud küsimuste alusel.

Kõik keelenõuanded registreeritakse. Maist 1991 novembrini 2003 esitatud küsimused on sisestatud elektroonilisse keelenõuandmebaasi. Novembrist 2003 sisestatakse kõik keelenõuanded otse andmebaasi.

Alates augustist 2005 hakkasime oma kodulehel avaldama lühinõuandeid päevakajalistel õigekeeleteemadel. Sama aasta 1. novembrist on võimalik korduvalt esitatud küsimuste vastuseid uurida Keelenõuvakast. 2008. aasta lõpu poole lisasime kodulehele testirubriigi, kus vastaja saab proovile panna oma eesti keele teadmised.

Keelenõuandjate soovitustel on kaalu, neile on viidatud avalikes keelevaidlustes ja neile tuginedes on tehtud tähtsaid sõnavalikuotsustusi. Keelenõuandjad on redigeerinud riiklikult tähtsaid tekste (mh omal ajal põhiseadust, mitut deklaratsiooni jm ajalukku läinud akte). Keelenõuande arvamust küsitakse peaaegu kõiges, mis avalikkuse tähelepanu keele teemal on köitnud, mh on palutud kommenteerida või tõlgendada ametiisikute ütlusi. Keelenõutelefoni number on sageli telefoniraamatutes avaldatud eesosas, kus on muudki hädaabinumbrid.

Teisest küljest on keelenõuandjatel endil kasu küsimuste teel saadavast tagasisidest: nii saab analüüsida, mis küsimused valmistavad kõige rohkem peavalu, millised reeglid on raskeimad ja millises osas keel muutub kõige kiiremini, mistõttu seniseid reegleid ei osata rakendada või need ei hõlma enam valdavat osa juhtumeid. Helistajad kasutavad seda kanalit ühtlasi selleks, et esitada oma soove normide parandamiseks. Keelenõuandjatel on mitme riigi-, teadus- ja õppeasutusega kujunenud tihedad kontaktid, nende töötajatele korraldatakse keelehooldekursusi ja analüüsitakse nende tekste, kujunenud on omamoodi usaldusisikute võrk.

Keelenõuandetalitusel puuduvad ametlikud konkurendid, st asutused või organisatsioonid, kust saab üldist keelenõu. Siiski annavad nõu oma eriala terminoloogia kohta mitmesugused asutused ja nende juures tegutsevad komisjonid (nt merendusterminoloogia komisjon Veeteede Ameti juures) ning sisuliselt võib öelda, et keelenõuandega tegelevad aeg-ajalt peaaegu kõik ametis olevad eesti filoloogid. Mõned asutused on määranud mõne oma töötaja keelelise korrektsuse eest vastutajaks ja sel juhul tegutsevad need inimesed asutusesiseste keelenõuandjatena (nt Eesti Rahvusringhäälingus).

Keelenõuande peapuudus on nii nagu mitmel pool mujalgi ressursside piiratus ja tegijate killustatus. Ühed ja samad inimesed peavad täitma korraga mitut ülesannet: osalema mitmesugustes keeleprojektides ja komisjonides, koostama sõnaraamatuid, esinema keelehooldekursustel, toimetama väljaandeid jne. Paljud terminikomisjonid vajavad keeleinimeste abi.

Keelenõu küsijate seisukohalt tunduvad puudused olevat eelkõige selles, et keelenõuandelt oodatakse aktiivsemat sekkumist mitmesuguste keelehalbuste kõrvaldamiseks. Kurdetakse, et keelekorraldajad ei võta asja parandamiseks midagi ette, nt ei kutsu korrale ajakirjanikke ja sildimeistreid, ei paranda seaduste keelt, ei reguleeri halduskeelt jpm. Vahel soovitakse keelenõuandele otsustavat rolli terminite, nimetuste ja nimede kooskõlastamises (peamiselt küll kõlbmatute kooskõlastamata jätmises).

Neis etteheidetes on väike tõetera, ent liiga suuri ootusi keelenõuandele ei saa panna. Ühiskonna demokraatlik korraldus ei eelda keelenõuande soovituste muutmist kõigile kohustuslikuks. Küll on aga mõeldav, et riigiasutused, kes on kohustatud kasutama korrektset keelt, võtavad keelenõuande soovitusi kui tingimatuid juhiseid (alus on „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord“ 2011). Keele järelevalve asutus on Keeleinspektsioon. Tartus tegutseb keelehooldekeskus, kes korraldab eesti keele täienduskoolitusi ametnikele ja ajakirjanikele ning annab välja keeleinfomaterjale.

Üha enam tuleb arvesse võtta keelenõuande tegutsemist mitte ainult Eesti ulatuses, vaid ka üle riigipiiride, samuti mitmekeelset keskkonda. Keelenõuande poole on pöördutud peale eesti keele ka vene, inglise ja soome keeles, nõuküsijaid on rahvusvahelistest organisatsioonidest jne.

Kirjandus

Erelt, Tiiu 1975. Keelenõuanne Tallinnas. Eeskätt toote- ja asutusenimetuste ainel. – Keel ja Kirjandus, nr 9, 10, lk 540–549, 594–601.

Erelt, Tiiu 1976. Keelenõuanne Tallinnas. Sõna ja tema kuju. – Keel ja Kirjandus, nr 11, 12, lk 667–674, 717–724.

Nurm, Ernst 1958. Keelelisi nõuandeid. – Eesti NSV TA Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria, nr 4, lk 323–328.