Keelenõuannete kogu


KAAREL LEETBERG 150


Sel sügisel möödub 150 aastat Kaarel Leetbergi (26.11.1867 Virumaa, Vihula vald – 02.04.1945 Rakvere) sünnist. Ta lõpetas 1893 Tartu ülikooli võrdleva keeleteaduse alal, töötas seejärel koduõpetajana Peterburis ning eesti keele õpetaja ja koolidirektorina Rakveres. Rakvere gümnaasiumi kroonikas on meenutatud, et kui Leetberg alustas 1917. a poeglaste gümnaasiumis tööd, hakkasid poisid suure huviga eesti keelt õppima, eriti menukaks sai „Kevade“ lugemine.

Leetberg avaldas keeleraamatuid. Tema sulest ilmusid nt „Eesti keele grammatika“ (1921), „Eesti lauseõpetus keskkoolidele“ (1925), „Äpardanud keeleuuendus“ (1927). Samuti uuris ta „Kalevipoega“ ja tõlkis Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“.

Leetberg vastandus oma vaadetelt keelekorraldusliku ja keeleuuendusliku suuna pooldajatele. Ta ei soosinud normimist, pidades oluliseks mõnusalt rahvalikku keelt: „ .. hea rääkimine annab hea keele. Heaks rääkimiseks aga on kõigepealt tarwis oma keeletundmus erk pidada ja kindlaste tema järel käia. Ja see jälle omakorda nõuab, et peab iga mekaanilise keeleuuenduse kõrwale jätma.“ (Leetberg kasutas v asemel w-tähte.) Õige ja vale, hea ja halva keele mõõdupuu oli Leetbergi meelest keeletarvitaja loomulik keeletunne.

Leetberg lähtus leksikaalse miinimumi põhimõttest (mida väiksem on tekstis kasutatud sõnade hulk, seda parem) ja seisis vastu vormistiku rikastamisele. Samuti oli ta vastu paronüümidele ehk sarnassõnadele: „Nõnda siis kumbki sõna omaette on hea ja laitmata ja kui oleks ükskõik kumb neist üksi keeles, siis ei wõiks tema wastu midagi olla, aga kahekeste paaris on nad rääkijale ja kuuljale nuhtluseks.“ Keelelistesse uuendustesse ei suhtunud Leetberg alati eitavalt, vaid andis neile iga kord hinnangu, võttes aluseks otstarbekuse põhimõtte.

Hilisemad keeleuurijad on kõige rohkem kiitnud Leetbergi kui sõnajärjeuurijat. Leetberg näitas, et sõnade järjestamisel on kindel kord. Ta eitas, et eesti keele sõnajärg oleks saksa keelest võetud, samuti ei toetanud ta Aaviku sõnajärjeuuendusi.

Huviline saab Kaarel Leetbergi kohta pikemalt lugeda Tiiu Erelti monograafiast „Eesti keelekorraldus“.