Keelenõuannete kogu


Kas anoreksiahaige on anoreksik või anorektik?


Kuidas nimetada isikuid, kel on mõni haigus, häire või puue (nt anoreksia, tetrapleegia)?

Isikunimetuste moodustamisel arvatakse tähendusseose põhjal (haigus > haige), et need lähtuvad ka vormiliselt nimisõnast. Osal neist on tõesti sarnane tüvekuju, nt hüpertoonia – hüpertoonik ’hüpertooniahaige’, skisofreenia – skisofreenik, paranoia – paranoik, diabeet – diabeetik, samuti uuemad nimetused allergia – allergik, buliimia – buliimik, tetrapleegia – tetrapleegik.

Samas on aga nimetusi, kus tüvi erineb, nt astma – astmaatik ja epilepsia – epileptik. Kui võtta kõrvale ka omadussõnad astmaatiline ja epileptiline, ilmneb, et isikut märkival nimisõnal on sarnane tüvi hoopis omadussõnaga. Mõlemal juhul on aluseks olnud ladina icus-lõpulise sõna tüvi: asthmaticus > astmaatik, astmaatiline, epilepticus > epileptik, epileptiline.

Sellised haigusenimetusest erineva tüvekujuga isikunimetused on ka neurootik (vrd neurootiline, aga neuroos), reumaatik (vrd reumaatiline, aga reuma), paralüütik (paralüütiline, aga paralüüs), süfiliitik (süfiliitiline, aga süüfilis), samuti uuemad nimetused afaatik (mitte afaasik, aga vrd afaasia), anorektik (aga anoreksia), düslektik (aga düsleksia), tsöliaatik (aga tsöliaakia).

Isikunimetuste moodustamisel tuleks seega lähtealuseks võtta sama võõrtüvi mis omadussõnadelgi. Eestikeelseid nimetusi saab vaadata ka nt „Meditsiinisõnastikust“ (2004), ladinakeelseid nimetusi leiab peale selle ka Albert Valdese ja Johannes Voldemar Veski „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatust“ (1983).


Kas klaustrofoobiat põeb klaustrofoob või klaustrofoobik?

See, kellel on foobia ’pelgus; vaenulikkus’, on -foob ’pelgur; vihkaja’. Nagu islamofoob ’islamivaenulik inimene’ või ksenofoob ’võõrapelgur’ nii ka klaustrofoob ’kinnise ruumi pelgur’, agorafoob ’lagedapelgur’, arahnofoob ’ämblikupelgur’, bakteriofoob ’pisikupelgur’.


Kas vaegkirjutaja on düsgraaf või düsgraafik?

Võõrosis -graaf ’üleskirjutaja, -märkija v -joonistaja, jäädvustaja’ märgib nii seadmeid, nt fluorograaf, fonograaf, kui ka inimesi, nt fotograaf, koreograaf. Mõnel juhul tähistab -graaf ka mõlemat, nt hüdrograaf on veetaseme v vooluhulga ajalist kulgu näitav kõver, aga ka hüdrograafia asjatundja.

Ka sõnal graafik on mitu tähendust, sealhulgas märgib ta joonist ja graafika alal tegutsevat kunstnikku. Mõnel sellise lõpuga sõnal pole aga graafiku ega graafikaga tegemist. Sellised on näiteks epigraafik ’raidkirjauurija’ (vrd epigraafika ’raidkirjateadus’, epigraaf ’raidkiri’) ning ka tavapärase ik-lõpuga isikunimetus düsgraafik ’vaegkirjutaja’ (vrd düsgraafia ’vaegkirjutamine, kirjutamispuue’).

Sirje Mäearu