Keelenõuannete kogu


Muusikateoste kirjaviis klassikalise muusika näidetega


• Kas muusikateoseid sobib vormistada ilma jutumärkideta ja suure algustähega, näiteks Beethoveni Sonaat d-moll op. 31/2 või Schumanni Klaveritrio d-moll?

Ei sobi. Muusikateostel on kas pealkirjad või nimetused.

Pealkirjad kirjutatakse jutumärkides ja esisuurtähega, näiteks
- Schuberti „Ekspromptid“ op. 90 ja „Muusikalised momendid“ op. 94
- Berliozi sümfoonia „Romeo ja Julia“
- Telemanni kogumik „Harmooniline jumalateenistus”

Nimetused kirjutatakse ilma jutumärkideta ja väikese tähega, näiteks
- Bachi missa h-moll
- Chopini etüüd nr 5 op. 25
- Rossini duo tšellole ja kontrabassile

Võõrkeelsed pealkirjad kirjutatakse jutumärkidega ja püstkirjas, näiteks
- koraal „Allein Gott in der Höh sei Ehr“
- Arnold Schönbergi „Ode to Napoleon Bonaparte“ op. 41
- Onutė Narbutaitė „Was there a Butterfly?“

Nimetuse võõrkeelsed osad tuleb vormistada teises kirjas, näiteks kursiivis:
- Eino Tambergi concerto grosso
- Tomaso Albinoni adagio g-moll
- Schuberti moderato C-duur

• Kas pealkiri või nimetus? Kuidas valida sobivam vormistus?

Nimetus on kirjeldav ja sisaldab enamasti muusikažanrile viitavat sõna, nt etüüd, masurka, sümfoonia, koraal, fuuga. Pealkiri on enamasti loomingulisem ega pruugi avada, mis žanris muusikateosega tegu on, nt Tšaikovski „Luikede järv“ või Arvo Pärdi „Tabula rasa“, ent ka pealkirjas võib esineda žanrile viitav sõna, nt Berliozi „Fantastiline sümfoonia“. Paljusid muusikateoseid sobibki vormistada nii pealkirja kui ka nimetusena, nt Tubina „Üheteistkümnes sümfoonia“ ~ Tubina üheteistkümnes sümfoonia ~ Tubina XI sümfoonia, Mozarti „Reekviem“ ~ Mozarti reekviem.

Tuuli Rehemaa