Keelenõuannete kogu


Viie tuhandes ja viietuhandes


Arvsõnade kokku-lahkukirjutus käib eesti keeles traditsiooni põhimõttel. Just tava on põhjus, miks kirjutame kokku viisteist, viiskümmend ja viissada, aga lahku viis tuhat, viis miljonit, viis miljardit, sada viis jne.

Tava on olnud seegi, et põhiarvude kohta öeldu maksab ka järgarvude, murdarvude ning arvust saadud ne- ja line-omadussõnade kohta. Kui põhiarvus on näiteks viis sõna, siis on sama palju sõnu ka järg- või murdarvus ja ne-/line-omadussõnas, nt põhiarv viis tuhat viissada viiskümmend viis – järgarv viie tuhande viiesaja viiekümne viies, murdarv viie tuhande viiesaja viiekümne viiendik, ne-omadussõna viie tuhande viiesaja viiekümne viiene.

On siiski üks erandlik rühm: kahest sõnast koosnevaid, põhiarvuna lahku kirjutatavaid järgarve, murdarve ja ne-/line-arvsõnu on kirjutatud nii lahku kui ka kokku. Kokkukirjutus lähtub tuletiste kirjutamise põhimõttest, lahkukirjutus, nagu juba eespool öeldud, arvsõnade kirjutamise omast. Seega: viie tuhandes ~ viietuhandes, viie tuhandik ~ viietuhandik, viie tuhande(li)ne ~ viietuhande(li)ne, poole viiene ~ pooleviiene rong, veerand viiene ~ veerandviiene loeng.

Lahku kirjutama on seesuguseid arvsõnu õpetanud juba Jaan Jõgeveri „Eesti keele grammatika“ 1919. aastal, kokkukirjutuse võimaluse tõi Tiiu Erelti „Eesti ortograafia“ teine trükk 1997. Lugege lisa ajakirjast Õiguskeel.

Maire Raadik