Keelenõuannete kogu


Kas omatehtud, enda tehtud või ise tehtud?


Mõne aasta eest keelenõu küsinud seemnekasvataja arutles selle küsimuse üle juureldes nõnda: enda kasvatatud seemned kasvatad ise, omakasvatatud võid lasta sulasel kasvatada.

Tõsi, tud-kesksõnale liituv oma tähendab ’kodus, kodusel teel, kodu-’, nt omakootud riie = kodukootud riie, omatehtud jäätis = kodusel teel tehtud, kodutehtud jäätis, omakasvatatud peedid = kodukasvatatud peedid. Tekkiv uus tähendus on ka põhjus, miks oma kirjutatakse siin tud-kesksõnaga kokku.

enda + tud-kesksõna näitab, et keegi on midagi ise, oma kätega teinud, nt enda kootud riie võib olla riie, mille mina ise kudusin, enda tehtud jäätis võib olla jäätis, mille tema ise tegi, enda kasvatatud peedid võivad olla peedid, mis teie ise kasvatasite. See enda (või ka enese) on määratleva asesõna ise omastav kääne: mina ise tegin, tema ise tegi, teie ise tegite – minu, tema, teie enda (poolt) tehtud – enda tehtud.

Saab öelda ka ise tehtud. See tähendab ’iseseisvalt, omal jõul tehtud’, nagu ütluses „Ise tehtud, hästi tehtud“. Viimase näite ise on juba määrsõna, mitte enam asesõna (lähemalt on isevärki ise-sõnast kirjutanud Ülle Viks 1973. a Keele ja Kirjanduse 7. numbris).

Kokku võttes: omatehtud kook (kodus, kodusel teel tehtud, mitte vabrikutöö ega poest ostetud), enda tehtud kook (minu enda tehtud, mina ise oma kätega tegin), päris ise tehtud kook (iseseisvalt, omal jõul tehtud).

Maire Raadik