Keelenõuannete kogu


š ja ž ei ole surnud


Kõigepealt lugesin Tallinna vanalinnas ühe kauni maiustustepoe tootepakenditelt „Shokolaad“. Siis nägin ühes teises poes müügil „broshüüre“. Aga kui samal õhtul võis teleekraanilt lugeda, et tööd alustas „kolledzh“ ja et vaadatud saatel oli „rezhissöör“, tekkis mul sisemine vajadus otsida üles Sirje Mäearu 20 aasta tagune artikkel, et endale meenutada: eesti õigekirjareeglid endiselt ei luba kirjutada š ja ž asemel sh ja zh.

Nagu ütleb Sirje Mäearu, tekitab š ja ž asendamine kahetäheühenditega hääldusraskusi ja eksitab. 20. sajandi lõpu Eesti ajakirjanduse komme kirjutada š ja ž asemel sh ja zh on nihestanud ka nende sõnade hääldust, kus sh-d peab ka hääldama sh-na, näiteks on magustoidust nimetusega pasha saanud paljude inimeste kõnepruugis hoopis „paša“. Veelgi kummastavam on aga see, kui h lisatakse „igaks juhuks“ ka siis, kui š või ž on õigel kohal, näiteks müüakse „šhampooni kassidele“ või pakutakse kinnisvaraportaalis „garaažhi“.

Kuidas neid salapäraseid tähti ikkagi arvutis tippida? Windowsi kasutaja saab eesti keele paigutusega klaviatuurilt š ja ž ilma mingi pingutuseta: tuleb vajutada lisamuuteklahvi (AltGr) ja samal ajal s või z. Kui soovite suurtähte, tuleb lisamuuteklahvi ja vastavat tähte vajutada koos tõstuklahviga (Shift). Teine variant on tippida kõigepealt nn katus ehk märk Ž ja seejärel soovitud täht. Suurtähte soovides tuleb enne lüüa Ž ja seejärel tõstuklahviga täht.

š ja ž ajaloo ja kasutuse kohta vt ka artiklit ajakirjas Oma Keel 1/2016.

Tuuli Rehemaa