Keelenõuannete kogu


Meie mepid Brüsselis


6. oktoobri hommikul olid „Vikerhommikus“ taas Brüsseli uudised. Johannes Tralla ja Juhan Lepassaar rääkisid seekord raskest päevast, mis ootas ees Andrus Ansipit. Raadiokuulajat kaugel kodumaal ajas pisut ärevusse teade, et meie poliitikut hakkavad Brüsselis kimbutama mepid. Kes need on? Mis nad teevad? Kas tõesti kuuleb ringhäälingu eetris euroslängi: mepp – MEP – Member of the European Parliament – Euroopa Parlamendi liige – parlamendiliige?

Eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel ja kõigil tähtsatel Euroopa Liidu asutustel ja organisatsioonidel, liit ise kaasa arvatud, on olemas ametlikud nimetused ja ka nende lühendid eesti keeles: Euroopa Liit ja EL, Euroopa Parlament ja EP, Euroopa Nõukogu ja EN, Euroopa Keskpank ja EKP. Kas me ei peaks siis ka Euroopa Parlamendi liikme lühendi tegema ikka eesti nimetuse põhjal? Teiselt poolt on eesti keeles kasutusel veel vähemasti üks inglise sõnaühendi algustähtedest tehtud lühend (akronüüm), mis samuti käib inimese kohta: VIP ’very important person’ ehk sõnaks muganenuna vipp. Kas siis ka MEPid ehk mepid?

Kirjakeeles tuleme vist siiski ka ilma lühendita toime, arvestades, et eesti keeles ei ole kombeks kasutada nii palju akronüüme kui inglise keeles. Küllap tajus seda ka meie Brüsseli korrespondent, sest sama 6. oktoobri õhtul „Päevakajas“ rääkis ta vaid parlamendiliikmetest või pikemalt Euroopa Parlamendi liikmetest. Brüsselis eesti ametnike kõnekeeles elab mepp oma elu tõenäoliselt nagunii edasi, selle vastu ei saa kellelgi midagi olla.

MEPist on tegelikult ikka kasu ka. M-tähe taga peituv sõna member aitab meil meeles pidada, et eesti keeles on parlamendil, olgu riigikogul või Euroopa Parlamendil, liikmed. Mitte saadikud, nagu ka vahel räägitakse. Sõna saadik kasutamine pärineb ajast, kui vene sõna депутат kiputi olenemata kontekstist tõlkima saadikuks. Ning siis õpetas keelemees Uno Liivaku väsimatult, et rahva valitud esindajad on küll rahvasaadikud, kuid parlamendis saavad neist parlamendiliikmed.

Maire Raadik