Keelenõuannete kogu


Miks on ÕSis reka ja late, mitte rekka ja latte, nagu neid sõnu sageli kirjutatakse?


Reka ja late on mugandid, mis sobivad meie keelde, rekka ja latte hästi ei sobi. Eesti keel ei tunne nimelt sõnu, mille nimetavas oleks kaks silpi ja nende piiril ülipikk ehk kolmandas vältes klusiil – nagu on soome sõnas rekka või itaalia sõnas caffè latte (ka caffellatte). Meil on küll kahesilbilisi ja kolmandas vältes sõnu (aasta-tüüp), kuid neis pole ülipikka klusiili (kk, pp või tt). Meil on ka kahesilbilisi sõnakujusid, mille keskel on ülipikk klusiil, kuid need ei ole nimetava, vaid mõne muu käände vormid, nt seda kotti, sellesse kotti (nimetav on kott), selle katte (nimetav on kate).

Rekka ja latte tüüpi sõnade eesti keelde sobitamiseks on kaks võimalust: teha kahesilbilisest sõnast ühesilbiline (nagu on eesti kukk : kuke : kukke) või asendada ülipikk klusiil pikaga (nagu on eesti lätu : lätu : lätut). Kui võtame ette varasemad itaalia laenud, leiame näiteid mõlema mooduse kasutamise kohta: sõnadest patto (suits) ja tratta (tõmme) on eesti keeles saanud patt : pati (males) ja tratt : trati (käskveksel), sõnadest lotto, motto, netto, putto aga loto, moto, neto, puto.

Kuivõrd rekk ja latt ei tule praegu kõne alla, jäävad üle reka ja late (viimane läheb siis ühte ritta itaalia laenudega loto, moto, neto jt), mida mõlemat saab käänata pere-tüübi järgi: reka, reka, rekat, mitmuses rekad, rekade, rekasid, ja late, late, latet, mitmuses lated, latede, latesid. Ülipika klusiiliga rekkat ja lattet tuleks käänata aasta-tüübi järgi: rekka, rekka, rekkat, mitmuses rekkad, rekkate, rekkaid, ja latte, latte, lattet, mitmuses latted, lattete, latteid – kuid, nagu öeldud, eesti keeles pole sellise ehitusega sõnu olnud. Peene originaalkuju eelistajaile jääb alati tsitaatsõnana kirjutamise võimalus: sõidab rekka’ga, joob caffè latte’t.

Maire Raadik