Keelenõuannete kogu


Kas otsekõne või tsitaat?


See, kas käsitada jutumärkides lauset tsitaadi või otsekõnena, oleneb eelkõige sellest, mille juurde see lause kuulub. Tsitaat laiendab enamasti nimisõna, otsekõne tegusõna. Tsitaadi ette koolonit ei panda ja punkt tuleb jutumärkide järele. Otsekõne pannakse jutumärkidesse ja lauselõpupunkt jääb jutumärkide sisse.

Ta ütles: „Mida iganes palume, seda saame.“ – jutumärkides on otsekõne, mis laiendab tegusõna ütles. Punkt on jutumärkide sees.

Mind lohutasid tema sõnad „Mida iganes palume, seda saame“. – jutumärkides on tsitaat, mis laiendab nimisõna sõnad. Punkt on lause lõpus, jutumärkide järel.

Sageli on raske otsekõnet tsitaadist eristada ja mõnikord polegi nii oluline, kumba vahemärgistust kasutada, peaasi, et tehtud valiku raames toimitakse õigesti:
1. Kuulsin käsklust: „Suurtükk positsioonidele!“ – vormistatud otsekõnena, mis laiendab tegusõna kuulsin.
2. Kuulsin käsklust „Suurtükk positsioonidele!“. – vormistatud tsitaadina, mis laiendab nimisõna käsklust.

Kui tsitaat lõpeb hüüumärgi või küsimärgiga, pannakse see jutumärkide sisse ja jutumärkidele järgneb lauselõpupunkt:
Liivas lebas pudel kirjaga „Ära jäta taarat randa!“.

Otsekõne algab alati suure tähega, tsitaadi algusse sobib mõnel juhul ka väike täht:
Vanasõna „Käbi ei kuku kännust kaugele“ on kinnitust leidnud. ~ Vanasõna „käbi ei kuku kännust kaugele“ on kinnitust leidnud.

Tsitaadi võib vormistada ka kursiivis:
Vanasõna käbi ei kuku kännust kaugele on kinnitust leidnud.