Keelenõuannete kogu


Must sõstar ja mustasõstramoos


Taimede liiginimetustes kirjutatakse omadussõnaline täiend vastava taime perekonnanimetust tähistavast põhisõnast lahku: must sõstar, punane sõstar, valge sõstar, mage sõstar, kibe tulikas.

Reegel ei kehti, kui
a) omadussõna on lühitüveline, nt sinise asemel sini- (sinienelas), rohelise asemel rohe- (rohemünt), punase asemel puna- (punapipar);
b) tegemist on perekonnanimetusega (kareputk);
c) põhisõna pole selle taime perekonnanimetus (valgepöök ei kuulu pöökide hulka). (Tiiu Erelt, Terminiõpetus. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu, 2007, lk 231.)

Käänatakse mõlemat sõna: sõi musti sõstraid (mitte „mustsõstraid“), tegi punastest sõstardest mahla, lind nokkis magedaid sõstraid.

Sõnaühenditest, nagu must sõstar, punane sõstar, lähtuvate liitsõnade juures tuleb tähele panna, et omadussõna (must, punane) on omastavas käändes (mitte nimetavas!): mustasõstramoos, mustasõstrasiirup, punasesõstrakeedis, punasesõstravein, vrd kuumaveeallikas (mitte „kuumveeallikas“) ja mustaveeämber (mitte „mustveeämber“).