Argo Mund
Siinne õigekirjaülevaade täiendab Tiiu Erelti kirjutist „Need rasked võõrsõnad” (vt samas kogumikus), esitades omasõnade keerulisemad kohad. Vaatluse all on ka niisugused keelendid, mis koosnevad võõrtüvest ja omaliitest. Artikkel põhineb eesti keele instituudi keelenõupäevikute ainesel. Käsitlus hõlmab küsimusi ja vastuseid septembrist 1995 aprillini 2004. Näitesõnades on küsitud kohad märgitud poolpaksu kirjaga.
Esmalt vaadelgem keelendeid, mille puhul rakendatakse konsonantühendi õigekirjutuse põhireeglit: iga häälik tuleb kirjutada ühe tähega. Seesugused sõnad on näiteks tuletised, kus konsonandikobar satub tüve ja liite piirile, nendest küsituimad on tallinlane, linlane ja lõplik. Juhuti on keelenõu tulnud anda ka teiste konsonantühendiga tuletiste kohta, nt britlane, ekspreslane, homne ja homse, jõmlus, karameljas, kaslane, kausjas, kristalne, marslane, metalne, mäslevad lained, printseslik, programne ja programse, renessanslik, sõpruslinlus, tallinlik, türanlik, usjas. Ühele helistajale valmistas peavalu määrsõnatuletis programselt, mille asemel soovitas keelenõustaja tarvitada sõnu programmiga või programmi järgi.
Samuti on muretavateks sõnadeks olnud tuletised fänkond ja lipkond, mida paljud peavad arvatavasti liitsõnadeks. Liite -kond kui mõnes mõttes erandliku liite kohta pakub pikemat lugemist Silvi Vare artikkel.1
Helistajaid on igaks juhuks nõu küsima pannud ka niisugused põhireegli järgi käivad sõnad nagu aastaaruandel, ülesanded, ajajärku, asjur, karpi, kümnene grupp, linke, mutri, viis märki, renti, riigihanked, soojusvõrku, sorti, trumli (nim trummel), tõlki, vapram, võrku, värvipurki. Saanud teada, et nimetavas on õige pappel, omastavas papli, ütles üks küsija: „Ah see on see ebareeglipärasus!”
Põhireeglist kõrvale kalduvaid sõnu küsitakse vähem.
Hääliku s erandlik märkimine on ajanud segadusse järgmistes sõnades: kirss (vrd kirsi), relsse (vrd relsid), valssi (vrd valsihoos), marssima (vrd marsib), pärssis (vrd pärsib), pärssivad tingimused (vrd tingimused pärsivad). Kaheti on võimalik põrsad ehk põrssad.
Kui sõnatüve lõpus ja (rõhu)liite alguses on sama täht, ei kao ära neist mitte kumbki. Nii tekivad konsonandikimpudega sõnad ehkki ja palkki (palk + liide -ki), keskkonnaministeerium ja salkkond.
Kõik tähed jäävad alles ka siis, kui tüve ja liite piiril konsonantühendit ei moodustu, nt itaallane, haapsallane, tülllased. Viimane on lindude sugukond.
Liitsõnade puhul on tulnud seletada, et sõnade liitumispiiril ei jää ära ükski täht, kirjutatakse allkirjastama, kontrolltöö, nullkorrus, pumppudel, purskkaev, sukkpüksid ja õhkküttesüsteemid; koosseis, mootorrattad, plekkkatus, hakkkotlet ja kontrolllask. Samuti ei nõrgene ega tugevne sõnade liitumise piiril ükski klusiil, õiged sõnakujud on nt kõrgharidus, vaegkuulja ja allkiri.
Aastast aastasse on kordunud küsimused igasuguste seppade kohta. Kujutletava edetabeli tipus seisab lukksepp (rohkem on küsimusi tekitanud k-de arv, kuid päritud on ka p-de järele, sõna käändub sepp : sepa : seppa), sellele järgnevad plekksepp, pottsepp, kellassepp, kullassepp ja puusepp. Muude seppade õigekirjaga läheb vahel segamini rätsep (omastav rätsepa, osastav rätsepat). Selle sõna kohta on põhjalikumalt kirjutanud Henn Saari.2
Lõputult küsimusi on liidete õigekirja vallast, paljud helistajad pistavad rinda likkus- ja lik-liiteliste sõnade õigekirjaga.
Liitliide -likkus (-lik + -us) tuletab nimisõnu ja kirjutatakse alati kahe k-ga. Mitu korda on küsitud järgmisi sõnu: võimalikkus, tundlikkus, paindlikkus, tootlikkus, teadlikkus ning jätkusuutlikkus. Kuna keelenõupäevikud pakuvad rohkesti näiteid, lugegem neid veel: ametlikkust, asjalikkust, avalikkus, maanteeameti heatahtlikkusele, armastuse heitlikkus, inimlikkus, kohusetundlikkust ja täpsust, ei vähenda kõlblikkust, leidlikkus, lõplikkus, mehelikkus ja naiselikkus, muutlikkus, mõistlikkuse piirides, sõltub tellija nõudlikkusest, säästlikkus, tagasihoidlikkus, teadlikkus, terviklikkus, tulemuslikkus, sõrmede tundlikkus jt. Korduvalt on olnud mureks avalikkussuhete õigekiri, selle asemel on keelenõuandjad soovitanud küll kasutada sõna suhtekorraldus.
Astmevahelduslike lik-tuletiste kirjutamisega on raskem. Jälgigem k-de arvu sõna lõplik peakäänetes: lõplik : lõpliku : lõplikku : lõplikku (ehk lõplikusse) : lõplike (ehk lõplikkude) : lõplikke (ehk lõplikkusid) : lõplikesse (ehk lõplikkudesse). Uurigem veel näiteid ja püüdkem igaüks omaette leida põhjendused k-de arvu kohta: ettevõtlike klubi, kohusetundliku suhtumise, kohustuslikus kirjanduses, korralikku kasvatust, nõudlikumasse peresse, paslikke stseene, puudulik, rahulikke jõule, rikkalikku kultuurikeskkonda, sõbralikus koostöös, teadlikke ja tervislikke eluviise, täielikku rahu, vabatahtlike vastuvõtt, viis keskkonnaohtliku olukorra juhtu.
Õigekirjutuse üle otsustamisel on kindlasti kasu likkus- ja lik-tuletiste opositsioonipaaride võrdlemisest:
| -likkus | -lik |
| metsa tuleohtlikkus | mets on tuleohtlikus seisus |
| poisi leplikkus | leplikus inimeses |
| vana mehe isalikkus | isalikus suhtumises |
| õpetajate sõbralikkust | sõbralikust õpetajast |
| sõnastuse kõlblikkust | kõlblikust sõnastusest |
mik-, nik- ja vik-tuletiste hulgast on küsitud nt sõna märkmik vormide k-sid (märkmik: märkmiku : märkmikku), aga ka järgmisi osastava käände vorme: allrentnikku, hapnikku, igavikku, kirjanikke, nõunikku, nõunikke ja politseinikke. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus lubab sõna politseinik kasutada nii III kui ka II vältes. Viimasel juhul on õige mitmuse osastav politseinikuid.3
Ka määrsõna vastastikku ja omadussõna vastastikune õigekiri on keeruline mõista, õige on kirjutada vastastikune (missugune?) arusaamine, vastastikusel (missugusel?) kokkuleppel, aga vastastikku (kuidas?) kasulikule koostööle. Tuleb kirjutada ka kolm järjestikust aastat, vrd seisti järjestikku.
Kõikuv hääldus raskendab kas-, tu-, tus-, stik-liitega sõnade õigekirjutust, nt mõttekas, mõttekalt, mõttetu, mõttetult, mõttetus, võttestik, võttetu ja rikketu. Olgu lisatud ka happelisus ja happesus. Kõikides nimetatud tuletistes nõrgeneb kõnekeeles välde.
Rõhuliidetes, mille kohta on olnud kümmekond küsimust, sõltub klusiil sõnatüve lõpphäälikust: vokaali ja heliliste konsonantide l, m, n, r, v järel seisab tava järgi -gi, ülejäänud – k, p, t, g, b, d, f, h, s, š, z, ž – nõuavad ki-liidet. (ž järel liite -ki kasutamist soovitas Emakeele Seltsi keeletoimkond 1995. aastal, varem õpetati gi-liidet.4) Keelenõust on küsitud üksiksõnu kohvgi, mitmedki, kukkki, artišokkki, küllaltki, kauguseski.
Mis tahes sõnaraamatu piiratud maht ei luba käänd- ja pöördsõnade juures kõiki vorme esitada. Et osata otsustada sõna astmevahelduslikkuse ja sellest tulenevalt ka sulghäälikute õigekirja üle, peab oskama kasutada ÕSi alguslehekülgedel antud tüüpsõnastikku ja tundma vormidevahelisi seoseid. Küsimustest paistab, et eriti raske on seoseid luua venelastel (nt küsimused „Mitu p-d on sõnas õppis? Miks just kaks, kui õpib on ühe p-ga?”).
Verbitüvede õigekirja kohta on olnud teisigi küsimusi: helistajad on saanud teada, et õiged vormid on hakanud, hüppa, kukutakse, ei kukuta, kütitakse, ei kütita, lõpetab, lükata, lükkub, oodanud, pakitud, pakkuma, pakuksin, pakume, rendib, rendime, ei riku, saadame ja töötada. Lohaka häälduse tõttu kaheldakse mõnikord ka sõnade tutvustama ja nukrutsema ortograafias.
Kõige rohkem on päritud niisuguste verbide järele, mille kasutus kõigub õppima- ja muutuma-tüübi vahel. Nende kohta on varem kirjutatud mitmes kohas.5 Nimetagem küsitud tegusõnad siingi:
Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et osas vormides rööpsusi ei ole: ainuõiged on nt lõppev: lõppeva (eeskujuvormid on muutuv : muutuva, õppiv : õppiva, st tüvi ei muutu), lõppenuks (nagu muutunuks ja õppinuks), koori tegevus lõppes (nagu muutus ja õppis).
Ohtralt on küsimusi ka ma-tegevusnime ilmaütleva käände ehk mata-vormi ortograafia kohta. Küsimustes on kordunud tegusõnad tegemata ja kahjustamata. Niisama õiged on ka esitamata, hoolimata, jagamata, kasutamata, kirjutamata seadus, kleepimata, kogemata, kuivatamata, lisamata, lõpetamata töö, nägemata, pesemata, rääkimata, selgitamata, tõlkimata, vaatamata ja paljud teised, mida kõiki on küsitud kord. Üks helistaja arvas, et t-de arv sõnas sõltub sellest, kas vorm on täiendi või öeldistäite rollis, kuid sel väitel pole alust (vrd kirjutamata kiri – kiri on kirjutamata).
Mõnes verbis on vaeva põhjustanud mitu klusiili korraga, nt esitatud, nukrutsedes, teatatakse, viitamata, õppimata.
Käändsõnadest on kõige rohkem huvi tuntud sõna kaart vormide vastu, need on kaardi : kaarti : kaardisse ehk kaarti : kaartide : kaartisid ehk kaarte : kaartidesse. Tuleb julgelt kirjutada külastajakaarti kanda nähtaval, maksekaardile, kaardilt, kinkekaardiga, uks avada kaardiga. Ühele helistajale on tulnud kinnitada, et valik d või t kasuks ei sõltu kaardi liigist, on nii jõulukaardid, lauakaardid, mängukaardid kui ka visiitkaardid. Samuti on keelenõuandest küsitud kaardistamise õigekirja, see sõna on XXI sajandi avakümnendil läinud suurde moodi. (Vt samas kogumikus A. Mundi artiklit „Kaardistades kaardistamist”.)
Mitmuse tunnuse klusiiliga on olnud raskusi sõnades akende (tuletatagu meelde nn kolmanda silbi reegel: kolmanda silbi alguses tuleb helilise konsonandi järel märkida nõrk sulghäälik), eksamitega, hetkedest, hetkedel, jõuludeks, lõpete (haiguslugude lõpete jälgimine), minutites, nõuetega, soojade.
Käändelõppude sulghäälik paneb küsimusi esitama eelkõige venelased, nt ilma tablettideta, kodakondsuseta, aadressidelt, kaheksa vagunit, kolm kuud ette.
Klusiili kirjutamisel tekib keeletarvitajatel kõhklusi ka
Sõna algvormile tuleb mõelda, kui kirjutame järgmisi sõnu:
Need tähed on rasked tegijanimede kirjutamisel. Siin tuleb mõelda verbi ma-vormi tüvele. Kui selle lõpus on i, jääb see ka tegijanimesse alles, nt lepingu sõlmija (sõlmi/ma), tellija, uurija, viija, aga kandja (kand/ma) ja täitja. Erandlikud on tegusõnad olema, panema, pesema, surema, tulema, tegema, nägema, mille tegijat väljendavates tuletistes on ühend ij: tulija, toimetulija, pesija. Sõna minia ei ole aga tegijanimi, vaid tähendab hoopis pojanaist.
Osal inimestel on raske eristada, millal tuleb kirjutada müüja, millal müüa, millal käija, aga millal käia. Siis tuleb meelde tuletada koolipõlvenipp ja kahtlusaluse sõna kohta esitada küsimus: j on siis, kui küsimus on kes; kui küsimuseks on mida teha, on sõna j-ita. Eesti omasõnade õigekirjas puudub tähejärjend üi: õiged vormid on hüüa, püüa, lüüa, süüa, tüüakas, vrd laensõnad rüiu ja süit.
Viiest sisseütleva käände vormist, kus kirjutatakse jj – majja, ajju, kujju, ojja, tujju –, on keelenõuandjatelt küsitud esimest. Veel on muret valmistanud vaiu, hooldusraie luba, maias, maiale, neiu, kohvisaiad, õiend, ainsuse osastava käände vormid laia valikut, nuia ja käia.
Harvad telefonihelinad annavad teada sellest, et ka h märkimisega ollakse hädas: õiged on arm, ulgumeri, uudishimu, haruharva, hoorõngas, helkur (< helkima), ukse- ja aknahinged. Mõlemat moodi võib kirjutada üht küsitud sõna: ulpima ehk hulpima.
Heliliste konsonantide pikkust on küsitud järgmistel juhtudel: külili, varrukas, ennäe, linnased, perekonna, saabutakse Tallinna, nägime Tallinna, kakskümmend ja samuti. Ka arve ümardama ja ümardus on olnud pärimisväärsed sõnad (ümmardama ja ümmardus on teise tähendusega: ’teenima’ ja ’teenimine’).
Vokaali pikkus on kõneks haruharva: peale vanamoelise valaskala on küsitud ju ning jaa ’jah’ õigekirjutust, vrd sidesõna ja.
Lõpetuseks olgu ütlus „Rumal ei ole see, kes ei tea, vaid see, kes ei õpi”. Õigekirjakahtlusi saab hajutada keeleõpikuid ja käsiraamatuid uurides.
Oma Keel 2003, nr 2