Tiiu Erelt
Eesti keele instituudi keelenõuande päevikus on läbi aastate olnud palju küsimusi võõrsõnade õigekirja kohta. Viimastelgi aastatel ei ole need kahanenud, vaid pigem kasvanud. Küsimustest-vastustest paistavad üsna selgesti niihästi rasked piirkonnad kui ka laenude eesti keeles kohanemise kulg.
Keelendid jagunevad võõruse järgi tsitaatsõnadeks (-väljendeiks), võõrsõnadeks ja omasõnadeks. Tsitaatsõnad on puhtvõõrkeelsed sõnad eestikeelse teksti sees ja neid kirjutatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud. Hääldus võiks olla originaalkeele lähedane. Muust eesti tekstist eristamiseks tuleb inglise, prantsuse, ladina või mis tahes muu keele sõnad kirjutada teises, nt kursiivkirjas, ning käänata saab neid ülakoma abil, kusjuures eesti käändelõpp ei ole kursiivis, nt homo sapiens’ist, töötas au pair’ina, arvestage tax free’d. See on üsna raskepärane ja seetõttu küsitakse mõnegi sõna kohta, kas poleks juba aeg seda häälduspärastada, s.o võõrsõnaks vastu võtta.
Suur hulk inglise laene ongi kodunenud, nagu küsitud dipp (dip ’külm kaste’), disko (disco), faks (fax), fänn (fan), gei (gay), hitt (hit), karri (curry), liising (leasing), lobi (lobby), meil (e-mail), mänedžer (manager), pikap (pick-up), rokk (rock), veeb (web). Isegi lühendeist AIDS ja VIP on saanud sõnad aids ja vipp (omastav vipi). Võõrsõnade hulka on paigutunud ka saksa Rottweiler – meil rotveiler, hispaania flamenco ➝ flamenko, itaalia pizza ➝ pitsa ja spaghetti ➝ spagetid, prantsuse petanque ➝ petank, rootsi glögg, soome glögi ➝ glögi. Nii on lihtsam moodustada liitsõnu (vrd lobby-töö ja lobitöö, fan-klubi ja fänniklubi) ning järgmise sammuna ka tuletisi (nt diskotama, faksima, lobima, meilima, rokkima). Hiina päritolu ja inglise keele kaudu levinud sõna wok on juba andnud tuletise vokkima, mis nähtavasti nõuab seda liiki panni kohta mugandust vokk. Homonüümid pole paraku uudis (vt ka lobi, rokk).
Samas on hulk sõnu, mida küsijaile tuleb soovitada lähtekeelsel kujul, s.o tsitaatsõnana. Neist enim küsitakse järgmisi: prantsuse boutique [butiik], brasserie, fourchette-laud [furšett-] ja à la carte [kart]; itaalia cappuccino [kaputšiino] ja a cappella; inglise ecstasy [ekstösi], groupie [gruupi], halloween [hälouiin], hot dog, performance [pöfoomöns] ja ragtime [rägtaim].
Mõnel tsitaatsõnal on vedanud, kui talle on leitud sobiv eestikeelne vaste, eriti sõnal yuppie [japi], millest sai pintsaklipslane. Aga miks mitte kasutada ka vabakäeseade või vabakäetelefon (inglise hands free facility), õpikoda (inglise workshop) ja esikümme (inglise top ten) ning saada lahti võõrsõnamuredest. Prantsuse buffet [büfee] tavapärane nimetus on Rootsi laud. Show paraku ei ole väärilist eesti vastet leidnud (vaadend, etendus või šõu tunduvad sobivat ainult kohati). Kui jääb tsitaatsõna, siis tuleb tähele panna veel üht konksu: temasse ei tohi istutada eesti astmevaheldust. Näiteks kuigi võõrsõnas drink : dringi on astmevaheldus, ei ole seda tsitaatsõnal long drink, ains om long drink’i, mitm nim long drink’id.
Tihti küsitakse peente söökide nimetusi, mis võiksidki jääda originaalkujul. Meil ammuilma juurdunud roanimetusi pole aga mõtet tagasi võõrapärastada: biifsteek, hakkbiifsteek, rostbiif, böfstrooganov ehk strooganov (vrd inglise beefsteak, roastbeef ja prantsuse bœuf à la Stroganof).
Võõrnimetuletiste kohta on küsimusi oodatust vähem. Põhireegel ütleb, et tuletised kirjutatakse nime ortograafiat säilitades. Näiteid nõuannete hulgast: waleslane (sagedaim küsimus), newyorklane, hollywoodlik, thatcherism. Lähemalt on kirjutust seletatud raamatus „Eesti ortograafia” (3. tr 1999, lk 18–19).
On laene, mis tulevad mingist keelest otse eesti keelde ja võtavad siin oma reeglipärase kuju sisse. On aga ka palju laene, mis jõuavad meile mitme keele kaudu, varasematel aegadel oli vahenduskeeleks saksa keel, vahepeal vene keel, nüüd inglise ja soome keel. Tulekuteid ja keelte mitut pidi mõjutusi tuleb tähelepanelikult jälgida.
Mõnel laenul on päris raske oma mugandkuju leida. Näiteks itaalia tarocco, prantsuse tarot [taroo], inglise tarot (üks kaardimänge) on eesti keeles „Võõrsõnade leksikoni” järgi tarokk ehk taro ehk tarot, „Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999” on valinud kuju tarokk ja selle kaardid on tarokikaardid.
Mõne sageli küsitud võõrsõna kuju valik vajab siinjuures veel selgitust. Sage küsimisobjekt oli inglise ja prantsuse image, mis nende keelte häälduse järgi annaks meil kas imidž või imaaž. Soovitasime lähtuda hoopis ladina keelest ning kasutada sõna imago. Nüüd ongi küsimused lakanud ja soovitus vastu võetud. Naljatamisi öeldakse ka immits (omastavas immitsa).
Tihtipeale küsitakse, miks eesti keeles on baarmen, kui inglise keele järgi näitaks men mitmust ’mehed’ ja ainsus oleks man ’mees’. Inglise keeles on tõesti nii, kuid meie lähtume muust: inglise sõna barman hääldusest ja sarjalisest kokkukuuluvusest varasemate laenudega gentleman ➝ džentelmen, congressman ➝ kongresmen, businessman ➝ bisnismen.
Kas skaneerima või skanneerima? Õige on esimene, aga parem oleks kasutada lühemat verbi skannima, kus on tõepoolest kaks n-i, niisamuti seadmenimetuses skanner. ä-lisi kujusid ei soovita – inglise sõnadel to scan, scanning, scanner näitavad sõnaraamatud nii a-list kui ka ä-list hääldust, kuid ortograafilised rööpkujud oleksid meil tülikad.
Inglise pub on eesti keeles kohanenud kujul pubi. Vahel küsitakse, miks me siin soome keele ja mitte oma reeglite järgi käime. Kuid häälduse järgi kirjapanek andnuks pab, sobitamine paab, pabb või papp – kas need oleksid paremad olnud? Ärgem unustagem, et ka inglise sõna job loomulik kodunemine eesti keeles andis tulemuseks jobi.
Paaril juhul on rööpkujusid tekitanud vene keel. Eriti küsitakse sõna duplikaat, mis vene keeles on дубликат, kuid meil siiski oleks ladina keele järgi (duplicatus) õigem duplikaat. Vene laenudes sovetid, sovetlik, sovetiseerima, desovetiseerima, sovetiseeruma, sovetism, sovetoloogia, sovetoloog tuleb järgida transkriptsioonireeglit, mis vene е annab kaashäälikute vahel edasi eesti e-ga (mitte je ega ie).
1993. a võeti kraadiõppes kasutusele normivatest sõnaraamatutest puudunud sõna magistrant. Tekkis vaidlus, kas ainsuse nimetava lõpus peab olema -nt või -nd. 1994. a otsustas Emakeele Seltsi keeletoimkond küsimuse -nt kasuks (vt „Kirjakeele teataja” II, lk 24–26). Soovitusel -nt on kaks alust. Esiteks märgivad nt-sõnad aktiivset tegutsejat, nad on pärit ladina aktiivsest kesksõnast, nt agens, omastavas agentis – eesti agent : agendi; simulans, om simulantis (simuleeriv) – eesti simulant : simulandi; referens, om referentis (refereeriv) – eesti referent : referendi; niisamuti deklarant, dissertant, dotsent, konsultant, korrespondent, oponent, praktikant, retsensent, revident jne. Ka nd-tuletised lähtuvad ladina keelest, kuid passiivsest vormist: examinandus ’see, keda tuleb eksamineerida’; dividendus ’see, mida tuleb jagada’; niisamuti diplomand, promovend. Pole kahtlust, et doktorikraadi ja magistrikraadi taotlejail tuleb olla aktiivne, selle järgi siis doktorant (nagu on esitatud ÕSides 1960, 1976, 1999) ja magistrant (nagu on ÕS 1999-s). Teiseks on nt-lõpuliste võõrnimisõnade arv eesti keeles suur (tublisti üle kahesaja), neis on vältevaheldus t : d nagu eesti oma sõnadeski: kont : kondi, sant : sandi – oponent : oponendi, konsultant : konsultandi. Sõna magistrant : magistrandi ühineb nendega hõlpsasti. nd-lõpulise nimetavaga sõnu on mõni üksik: eelnimetatud diplomand, eksaminand, promovend, dividend. Viimast küsitakse sageli.
Vaadelgem päeviku materjali ka raskete häälikute kaupa, et kahtlusi ja vigu oleks kergem ära hoida.
Piir
„vanemate” laenude p, t, k ja „uuemate” b, d, g vahel sõna algul
on olnud üsna meelevaldne ja liikuv. Tava kohaselt korrigeeris iga uus
õigekeelsussõnaraamat mõnes vanemas laenus b, d või g p-ks,
t-ks või k-ks. 1976. a ÕS tegi parandused piisam, plokk,
klint, trell (trellpuur, elektritrell). Vana laen palsam on
p-ga esimesest, 1918. a õigekirjutussõnaraamatust alates, kuid viimasel
ajal küsitakse seda sõna sageli – ilmselt ajab segadusse toodete juures nähtav
saksa, inglise jt keelte balsam, aga ka mõnes kakskeelses sõnaraamatus
siiani pakutavad tugeva ja nõrga klusiiliga rööpkujud. 1999. a ÕS on uutest
muutustest hoidunud, kuigi keelenõuküsijad on oodanud näiteks kreipi
(ÕSis greip). Sõna bartertehing (inglise to barter ’kaupu
vahetama’) ei ole sugulane vana laenuga parter (prantsuse parterre)
ning seda ei saa kirjutada p-ga. Ka garaaži- või näituseboks tuleb
hoida lahus teisest tüvest poks, poksima.
Vanade laenude hulgas on menukaim küsimisobjekt plank : plangi, mis juba kaua kirjutatakse p-ga, aga tema sünonüüm blankett on b-ga. Küllap see tekitabki kõhklust. Peenema ja b-ga kirjutatava sõna bordüür (prantsuse bordure) kirjakeelne sünonüüm on poort : poordi. Huvitav, et saksa sõnadele Borte ja Borde lähemad porte ja porde on meil argikeelsed. Rasked sõnad on plokk ja blokk. Esimese taga on inglise ja prantsuse block ning eesti ploki tähendused on: ühtne risttahukakujuline tervik, nt ehitusplokk; märkmik; otstarbelt kokkukuuluv kogum, nt reklaamiplokk, uudisteplokk; hoonete või ruumide rühm, nt haigla köögiplokk, operatsiooniplokk; tõsteseadme osa; konstruktsioonilt terviklik seadiste, detailide vm kogum, nt toiteplokk. Bloki taga on prantsuse ja inglise sõna bloc ja tema tähendus on riikide, parteide, ühenduste liit.
On üksikud sõnad, kus t ja d kasutus käib mõnelegi inimesele üle jõu ka sõna sees, eelkõige on need kandidaat : kandidaadi, atentaat : atentaadi ja tendentsid – kus on t ja kus d. Peale selle on kimbuke sõnu, kus konsonandikuhjumit kiputakse lihtsustama t ärajätmisega nii kõnes kui ka kirjas: aktsept, aktsepteerima, ekstsellents, kontseptsioon, kontseptuaalne, kontsentraat (neis sõnus on ladina tüves c, mis eesti keeles hääldub ts), litsentseerima, potentsiaal. Tuletise litsentseerima tüvi on litsents < ladina licentia, nii et ts-ina häälduv ladina t ei tohi kaduma minna. Kui see sõna liiga raske on, siis oleme õpetanud kasutama otsetuletist litsentsima. Aga tuletiste potentsiaal ja potentsiaalne (tüvi potents < ladina potentia) kirjutamine annab vahel põhjust isegi kihlvedudeks, kus keelenõuandja otsustajaks palutakse.
On veel ainult üks konsonant, mis samal viisil konsonantühendist kaduma kipub – nimelt n, nt sõnust konjunktuur, demonstreerima.
Probleemitu pole keelekasutajale ka konsonantühendi reegli erand: l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut. Nt lansseerima : lansseerin, allianss : alliansi, ekstrasenss : ekstrasensi, konkurss : konkursi, renessanss : renessansi, ressurss : ressursi (aga farslik, marslane).
Endiselt on palju neid, kes küsivad sõnade mehaanik, mehaanika ja mehaaniline õigekirja. Normikohased on nii ühe kui ka kahe h-ga kirjakujud, viimased õigekeelsussõnaraamatud on eelistanud ühte h-d. Kuid mehhanism ja mehhaniseerima on õiged ainult kahe h-ga. Kreeka lähtekujule vastab täpsemalt arahhis, mitte arahiis. Veel lihtsam on kasutada eesti sõna maapähkel. Küsitakse ka sõna nahaalne, mis õigupoolest on ju venekeelne sõna, eesti keeli häbematu, jultunud.
Endiselt on suured raskused š ja ž tähega, mille asemel ei tohi kasutada tähekombinatsioone sh ja zh. Küsitakse nii nende tähtede kohta üldiselt kui ka üksiksõnu: atašee, borš, brošüür, kušett, pontšo, šariaat, šifreerima, aažio, beež, drenaaž, garaaž, kolledž, oranž, režiim, staaž, želee, žetoon. Need kaks võõrsõnatähte ei ole mingid nõukogude tähed, nagu kahtlustatakse, vaid eesti keeles juba XX sajandi algusest, kui meil võõrsõnade vastuvõtmine hoogu sai. Nii saksa sch, prantsuse ch kui ka inglise sh annavad eesti võõrsõnades š: Schlager > šlaager, chanson > šansoon, shampoo > šampoon. Champagne’i maakonnast on pärit šampanja, argikeeles sampus. Joogikaardile sobib neist esimene. Sageli küsitakse ka astmevahelduslike sõnade š õigekirja: dušš : duši, duširuum, dušigeel; guljašš : guljaši; nišš : niši, nišis; tušš : tuši, kirjutan tušiga, tušisulg, tušijoonis, guaššvärvid = guašid.
Tagaplaanile on jäänud š, ž ja z-i s-iks kohanemise küsimused, nt kas maršruut (vrd saksa Marschrute, vene маршрут) või marsruut, plüüš (vrd saksa Plüsch, vene плюш) või plüüs, maneež (vrd prantsuse manège) või manees, mazurka (vrd poola mazurek, vene мазурка) või masurka. Neist sõnadest on marsruut, plüüs ja masurka kohanemistee juba läbinud; manees on ÕS 1999-s esimest korda maneeži rööpkujuks.
f-i õigekirjas on raske pigem astmevaheldusest puutumata kui astmevahelduslik f: kaheldakse, kas sõnades efekt, efektiivne, defekt, professionaalne, professor, trafo ei peaks olema kaks f-i. Kahe f-iga efekti või efektiivse kuskil tekstis nägemine pole sugugi haruldane, sest silma ees on ilmselt ka inglise effect, effective.
Kas trüffel või trühvel, on mineviku küsimus. Saksa sõnast Trüffel on eesti keeles ammu saanud trühvel, vrd muudki vanad laenud kahvel, kohv, kohver, muhv, paragrahv jt. Uutes laenudes enam nii ei toimita.
Keeruline olukord on kujunenud kolmesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishääliku kirjutamisel. Kirjutus ei olene rõhust, sest eri isikud rõhutavad erinevalt. Kui võõrsõna lõpeb helitu kaashäälikuga, siis kirjutatakse lõppsilbi täishäälik kahe tähega (on küsitud nt sõnu antrekoot, marmelaad, sünagoog). Kui aga lõpus on heliline kaashäälik l, m, n, r, v, siis on võõrsõnad jagunenud talle eelneva täishääliku kirjapildi järgi kaheks – mandariin ja apelsin. Paraku pole siin näha head korrapärastamise võimalust ning sõnade kirjapilt tuleb lihtsalt ära õppida, nt aperitiiv, dermatiin, kemikaal, kommentaar, metronoom, parafiin, polügoon, poroloon, silikoon, simultaantõlge – etalon, formular, mahagon, terminal, tärpentin. Kõige sagedasem seesuguste küsitute hulgas on terminal – küllap on see üleüldse sagedaim keeleküsimus juba mitu aastat. Vastus on: kirjapilt on alati sama – olgu see lennujaama terminal, reisiterminal, kaubaterminal, tolliterminal, arvutiterminal või makseterminal. Küllap tekitavad segadust ka TEA „Password” ja „Võõrsõnastik”, mis ajavad ühtse põhitähendusega (otspunkt) sõna kaheks sõnaks lahku (terminaal ’lõppjaam’ ja terminal ’lõppseade’).
Niisama raske ja korrapäratu on kahe- või kolmesilbilise nimetavaga võõrsõnade lõppsulghäälik: kastanjett, trafarett, vinegrett, šašlõkk, tualett, aga overlok, sigaret, taburet, kotlet, pankrot.
Kahesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishääliku kirjutamine oleneb enamasti rõhust. Küsitakse üle, kas on lubatud mõlemad: kefiir ja keefir, sümptoom ja sümptom, ning kas juba ka profiil ja proofil. Viimast pole kirjakeele normina siiski tunnustatud.
Eelnimetatud kolme võõrsõnarühma kohta on näpunäiteid ka raamatus „Eesti ortograafia” (3. tr 1999, lk 13–15).
Väga raske on mõne ne-liitelise võõrsõnatuletise ja tema käändevormide kirjutamine. Ennekõike on seesugused:
modernne – kaks n-i, sest tüvi modern + liide -ne
standardne – d, sest standard + ne; d jääb alles ka muudes käänetes, nagu standardsed, standardsetele
kompleksne – omastavas jm käänetes kaks s-i, sest kompleks + se, ka komplekssed, kompleksseim
viskoosne – omastavas jm käänetes kaks s-i, sest viskoos + se, ka tuletises viskoossus
prestiižne – omastavas jm käänetes žs, sest prestiiž + se, ka prestiižseid, prestiižseks
Tuletiste puhul tuleb arvestada sedagi, et juurdetulnud liited võivad tüves nii kaashääliku kui ka täishääliku pikkust lühendada, nt grimm, aga grimeerija; stjuuard, aga stjuardess; aadress, aga adressaat.
Lõpuks veel väike loetelu tuntud võõrsõnadest, mille puhul ometi väga paljud kõhklevad:
abonement
akrediteerima
annulleerima
bruto
elimineerima
evalveerima (vrd devalveerima, revalveerima)
kissell
kombinesoon (segab nähtavasti argikeelne kombe, kombekas)
koordinaadid, koordineerima
materiaalne (kuigi materjal)
millennium (ladina mille ’tuhat’ + annus ’aasta’)
neto
sümpoosion (eesti keeles just kreeka -on, mitte ladina -um)
terrass
Kõige üldisem ja parem soovitus võõrsõnade kirjutamiseks on muidugi: kasutage „Eesti keele sõnaraamatut ÕS 1999” ja „Võõrsõnade leksikoni” 2000.
Oma Keel 2001, nr 2