Kohanimedes kirjutatakse liigisõna nimetuumaga harilikult kokku: Emajõgi, Hirvepark, Kivisild, Lasnamägi, Loodekarjamaa, Metsakalmistu, Munamägi, Mõisaküla, Pelgurand, Põhjalaht, Rannavärav, Rohukabjasoo, Suveaed, Tähigenotsumägi.

Kohanime liigisõna kirjutatakse nimetuumast lahku järgmistel juhtudel:

1) kohanimi võib samas tähenduses ette tulla nii koos liigisõnaga kui ka ilma selleta: Aakre küla (= Aakre), Kihnu saar (= Kihnu), Räpina alev (= Räpina), Surju mõis (= Surju), Peipsi järv (= Peipsi), Tartu linn (= Tartu);

2) tegemist on aadressikoha, s.o tänava, maantee, puiestee, väljaku vms nimega: Allika tänav, Järve tee, Lossi plats, Mere puiestee, Narva maantee, Suitsu põik, Vabaduse väljak (kui nime esiosa on pelk omadussõnatüvi, siis kirjutatakse sõnaosad ikkagi kokku: Kesktänav, Keskväljak, Umbtänav);

3) nimetuumaks on käänduv omadussõna: Suur väin (seesütlev Suures väinas), Vaikne ookean (vrd Vaiksel ookeanil), Väike Emajõgi (vrd Väikesel Emajõel);

4) tegemist on selge sekundaarnimega; s.o teisest kohanimest tuleneva kohanimega: Endla järv, Kihnu väin, Muuga laht, Pärnu jõgi;

5) nimetuumaks on isikunimi, eeskätt perekonnanimi või võõrapärane eesnimi: Forseliuse park, Glehni park, Margareeta aed, Mathieseni aed (vrd siiski Andresesõerd, Jaanikoppel, Jaanimägi jms nimed, kui neid ei käsitata sekundaarsetena,st näiteks talunimest tulenenutena).

Täpsustavaid märkusi

Kokku- ja lahkukirjutamist mõjutavad ka üldised nimisõnade kokku- ja lahkukirjutuse reeglid, nt kirjutatakse liigisõnast lahku enamasti mitmusliku nimetuumaga kohanimed, eriti kui need on n-ö pandud kohanimed linnades (Dominiiklaste hoov, Tornide väljak, Viirastuste aed; vrd samas Kaskedeväli, Kividemägi, Põldudemägi). Samas esineb kohanimedes rohkem kokkukirjutust kui tavaühendites, nt on vastuvõetav kirjutada kokku nimetuumas esinevad sõnad, mis muidu oleksid lahus: Lindakivi peatus (vrd Linda kivi), Uueturu tänav (vrd Uus turg), Vanaturu kael (vrd Vana turg).

Sõna maa kirjutatakse harilikult eelneva osaga kokku (Donimaa, Novgorodimaa, Saksamaa, Tartumaa), lahku jääb ta juhul, kui nimetuum on isikunimi (Adélie maa, Baffini maa) või on sõna maa(d) kasutatud tähenduses ’riik (riigid)’ ja sellele eelneb suurema territooriumi nimi (Aafrika maad, st Aafrika riigid, Balkani maad, Läänemere maad, Skandinaavia maad). Viimasest reeglist on erandeid (Baltimaad), mõnikord vormilistel põhjustel (Madalmaad). Eesti maakondi võib nimetada kaht moodi: ühesõnalistena (Harjumaa, Läänemaa, Tartumaa, Valgamaa) või kahesõnalistena (Harju maakond, Lääne maakond, Tartu maakond, Valga maakond).

Omadussõnaline nimetuum ja liigisõna võivad traditsiooni alusel olla ka kokku kirjutatud: Mustjõgi, Mustjärv, Suursoo, Valgejõgi. Neil juhtudel omadussõnaline esiosa ei käändu, vaid käändub üksnes liigisõna (Mustjõgi : Mustjõe). Seevastu käänduvateks ja seega lahku kirjutatavateks on loetud omadussõnad, mis on lisatud nimetuuma ja liigisõna liitumitele (Suur Muna/mägi ja Väike Muna/mägi, Suur Tütar/saar ja Väike Tütar/saar).

Nimede sekundaarsust tuleks käsitada sünkroonses tähenduses, st lahku tuleks liigisõna kirjutada eelkõige nendes sekundaarnimedes, mis tulenevad nt külade või olemasolevate talude nimedest. Nimede varasem päritolu jäägu kaalutlusest välja.

Sidekriipsu kasutamise kohta kohanimedes vt sidekriipsu tarvitamise õpetust.

Lahku (ilma sidekriipsuta) kirjutatakse kohanime täpsustav täiend, mis ei kuulu püsivalt nimesse, vaid lisatakse eeskätt asukohale viitamiseks või samanimeliste kohtade eristamiseks: Rõuge Suurjärv, Valguta Mustjärv, Virtsu Vanasadam.

Kirjandust kohanimede kokku- ja lahkukirjutamise kohta

Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 44–45.

Peeter Päll, Eesti kohanimede õigekirjast. – Kirjakeele teataja II 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 52–53.[1]