Võõrnimetuletiste kirjutamine

Allikas: Keeleviki

Võõrnimetuletis on võõrpärisnimest (isiku-, koha-, ettevõtte- vm nimi) tuletusliite abil saadud tuletis, nt Hongkong + -lane > hongkonglane, Hamlet + -lus > hamletlus, Nokia + -lik > nokialik.

Võõrnimetuletised kirjutatakse väikese algustähega: Münchhausen > münchhausenlik, Lübeck > lübecklane, Genf > genflanna, Ras Tafari > rastafarianism, Franklin > franklinisatsioon, Treffner > treffnerist, Krišna > krišnaiit, Mesmer > mesmeriseerima. Võõrnimetuletiste nimeosa ei panda teise kirja (erinevalt tsitaatsõnatuletistest, vt tsitaatsõnade kirjutamine): nordlandlane (mitte nordland’lane), poussinist (mitte Poussin’ist), billcosbylik (mitte Bill Cosby’lik).

Võõrnime mugandamine

Võõrnimetuletistes säilitatakse enamasti tuletusaluse võõrnime algupärane kuju: Thatcher > thatcherism, Heidegger > heideggeriaan, Goethe > goethelik, Wagner > wagnerlik, Newton > newtonlus, Chicago > chicagolane, Firenze > firenzelane, Paraguay > paraguaylane, Wales > waleslane. See tähendab ühtlasi seda, et diakriitilisi märke kasutatakse nimetuletistes sama moodi kui nimedes endis: Dalí > dalílik, Kraków > krakówlane, Oświęcim > oświęcimlane.

Võõrnimi on muganenud

a) üldtarvitatavamates, enamasti vanemates võõrnimetuletistes: makjavellism, makjavellist < Machiavelli, makartism < McCarthy, šovinism, šovinist < Chauvin, sionism, sionist < Siion, hernhuutlus, hernhuutlane < Herrnhut, luterlus, luterlane < Luther, kukluksklanlane < Ku Klux Klan, obloomovlus < Oblomov, sokraatlik, sokraatiline < Sokrates, galeeniline < Galenos, lukulluslik < Lucullus, bessemeerima < Bessemer, vekkima < Weck & Co. Uuemaid: guugeldama < Google, skaipima < Skype;
b) vähem kasutatavate liidete ja poolliidete puhul: aragoniit < Aragón, götiit < Goethe, ipriit < Ypres, bartoliniit < Bartholini, nikotiin < Nicot, šeikspiroloogia, šeikspiroloog < Shakespeare, viktoriaan < Victoria, lavrentsium < Lawrence, üterbium < Ytterby.

Mõne nime puhul on olemas oma- ja võõrliiteline tuletis, nagu samatähenduslikud nietzschelanenitšeaan < Nietzche, heegellanehegeliaan < Hegel, frantsisklanefrantsiskaan < Franciscus, benediktlanebenediktiin < Benedictus, maltuslusmaltusianism < Malthus, ning eritähenduslikud danaoslane ’kreeklane’ ja danaiid ’Danaose tütar’.

Ülakoma kasutamine

1. Ülakoma lisatakse nime ja liite piirile siis, kui

a) nime lõpposa kirjapilt ja hääldus tugevasti erinevad, st kui nimi lõpeb kirjas täishäälikuga, aga häälduses kaashäälikuga, või vastupidi, kirjas kaashäälikuga, aga häälduses täishäälikuga: Shakespeare [šeikspiir] > shakespeare’lik, Voltaire [voltäär] > voltaire’lik, Cartier [kartjee] > cartier’lik, Alsace [alzass] > alsace’lane, Belize [beliiz] > belize’lane, Bordeaux [bordoo] > bordeaux’lane, Glasgow [glaasgou]> glasgow’lane, Melbourne [melbö(r)n] > melbourne’lane, Yorkshire [joo(r)kšir] > yorkshire’lane;
Reegli ajalugu [näita]
„Eesti keeleõpetus“ (1934)[1] on õpetanud, et ülakomaga eraldatakse võõrapärane tüvi liitest omadussõnades, mis on tuletatud võõrapäraselt kirjutatavatest pärisnimedest, nt kreutzwald’lik (< Kreutzwald), aga aholik (< Aho). Elmar Muuk[2] on ülakoma kasutust näinud lik- ja lane-liitelistes võõrnimetuletistes liite ees siis, kui võõrnime lõpphääliku kirjutusviis ei ole eestipärane: galsworthy’lik, bordeaux’lane. Mati Hint[3] on pidanud vajalikuks kasutada ülakoma siis, kui liide liitub omastavaliselt ja pärisnime tüvevokaali ees on mittehäälduvaid tähti, nt reade’ilik (nimetavalise liitumise korral ilma: readelik).
b) ei taheta rakendada eesti kaashäälikuühendi kirjutamise reeglit: Faehlmann > faehlmann’lik (vrd reeglipärane faehlmanlik), Reimann > reimann’lik (reimanlik), Bonn > bonn’lane (bonlane), Beckett > beckett’lik (becketlik).

2. Ülakoma ei panda, kui nimi lõpeb kirjas täishäälikuühendiga, mis hääldub ühe täishäälikuna, või kaashäälikuühendiga, mis hääldub ühe kaashäälikuna: Barbie [barbi] > barbielik, Watteau [vatoo] > watteaulik, Chardonnay [šardonne(e)] > chardonnaylik; Strasbourg [strasbuur] > strasbourglane, Edinburgh [edinburg] > edinburghlane.

Märkus. Ülakomal on eristusfunktsioon juhul, nagu poe’lik (< Poe [pou], vrd homograaf poelik < pood : poe).

3. Ülakoma võib panemata jätta juhul, kui nime häälduses kaob terve silp, kuid käänamisel ei teki häirivat tähejärjendit: Marseille [marssei] > marseillelane, Cannes [kann] > canneslane. Soovi korral võib ülakoma panna: marseille’lane, cannes’lane.

Vt ka ülakoma.

Sidekriipsu kasutamine

1. Sidekriipsu võib panna tuletistes, mis on saadud

a) mitmesõnalistest nimedest: Bridget Jones > bridget-jonesilik ~ bridgetjonesilik, da Vinci > da-vincilik ~ davincilik, van Gogh > van-goghilik ~ vangoghilik, Mona Lisa > mona-lisalik ~ monalisalik, Las Vegas > las-vegaslik ~ lasvegaslik, Rio de Janeiro > rio-de-janeirolane ~ riodejaneirolane, Rocca al Mare > rocca-al-marelane ~ roccaalmarelane, New York > new-yorklane ~ newyorklane;
b) nime sisaldavatest nimisõnafraasidest: onu Sam > onu-samilik ~ onusamilik, isa Goriot > isa-goriot’lik ~ isagoriot’lik, papa Carlo > papa-carlolik ~ papacarlolik.

2. Sidekriipsu ei panda tuletistes, mis on saadud

a) sidekriipsu sisaldavatest nimedest: Baden-Baden > badenbadenlane, Ekvatoriaal-Guinea > ekvatoriaalguinealane, Taga-Karpaatia > tagakarpaatlane, Põhja-Itaalia > põhjaitaalialik, Ida-Timor > idatimorlane, Toulouse-Lautrec > toulouselautreclik;
b) nime sisaldavatest eessõnafraasidest: üle Baltikumi > ülebaltikumiline, üle Ameerika > üleameerikaline, üle Euroopa > üleeuroopaline.

Vt ka sidekriips.

Kaashäälikute kirjutamine nime ja liite piiril

Nime ja liite piiril tekkinud kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega: Jeruusalemm > jeruusalemlane (nagu Tallinn > tallinlane), Krimm > krimlane, Mägi-Karabahh > mägikarabahlane, Marss > marslane, Ardennid > ardenlik, Beckett > becketlik. Kui ei taheta rakendada kaashäälikuühendi reeglit, kasutatakse ülakoma.

Märkus. See reegel ei kehti liitumise tulemusena tekkinud kahe- või kolmekordse kaashääliku kohta: Nepal > nepallane (nepal + lane), Senegal > senegallane, Iisrael > iisraellane, Somaalia > somaallane, Raffael > raffaellik, Opel > opellik, Hegel > heegellus, Antillid > antilllane, Orwell > orwelllik. Vt ka häälikuühendid.

Kirjandust võõrnimetuletiste kohta

  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 18.
  • Mati Hint, Võõrpärisnimede ja nende tuletiste õigekirja vaieldavused. – Keel ja Kirjandus 1968, nr 1, lk 32–41.
  • Tiiu Erelt, Rein Kull, Quo vadit eesti õigekeelsussõnaraamat. Sõnavalik, õigehääldus, õigekiri. – Keel ja Kirjandus 1970, nr 3, lk 147–160.
  • Sirje Mäearu, Võõrnimetuletiste õigekirjast. – Keel ja Kirjandus 1992, nr 8, lk 489–491; Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Keelenõuanne soovitab. Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn, 1996, lk 113–118.[1]
  • Sirje Mäearu, Sõnamoodustusabi. Nime-, tsitaatsõna- ja lühendituletised. Nimisõnatuletus. Omadussõnatuletus. Tegusõnatuletus. Määrsõnatuletus. – Keelenõuanne soovitab 4. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 95–120.[2]

Viited

  1. Arnold Kask, Aleksander Vaigla, Johannes Voldemar Veski, Eesti keeleõpetus ja harjutustik keskkooli I klassile (V õppeaasta). Häälikuõpetus. (= Keel ja Kirjandus 1934, nr. 4.) Tartu: K./Ü. „Loodus“, lk 34.
  2. Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. 8. trükk. Tartu: Teaduslik Kirjastus, 1946, lk 17.
  3. Mati Hint, Võõrpärisnimede ja nende tuletiste õigekirja vaieldavused. – Keel ja Kirjandus 1968, nr 1, lk 39.