Nimisõna + nimisõna

Allikas: Keeleviki

Ainsuse nimetavas või lühitüveline nimisõna + nimisõna

Ainsuse nimetavas käändes või lühitüveline nimisõna kirjutatakse järgneva nimisõnaga kokku: tornkraana, treppredel, kortermaja, kipsplaat, helkurvest, metspähkel, hääljuhtimine, metallraha, betoonpõrand; inimõigus, naisarst, parkimistrahv, taastusravi, soojuspump.
Vaata lähemalt nimetavalise ja omastavalise liitumise kohta [näita]

Nimetavas käändes liidetakse harilikult sõnu, mis 1) märgivad olendi või eseme ehituslikult või funktsionaalselt olulist tunnust, nt kannmikser, ketassaag, tornmaja; 2) näitavad, kes või mis põhisõnaga väljendatu on, nt neegerlaulja, agressorriik, liisingtehing; 3) märgivad vahendit, nt õhkpidur, vesiravi, gaaskeevitus; 4) märgivad ainet või materjali, nt klaasuks, värvkate, vaskvarras. Omastavas käändes on harilikult sõnad, mis 1) osutavad kuuluvusseosele, nt autoratas, aknaklaas, vennanaine; 2) märgivad otstarvet, nt klaasinuga, söögilaud, veoauto.[1].

ne- ja s-sõnadel esinev s-liitumine lähtub lähtub omastavalisest liitumisest (teaduse haruteaduseharuteadusharu). s-liitumine haarab eelkõige mine-, lane-, line-sõnad (toitumisharjumus, teadlasvahetus, külalisprofessor), aga ka üksikuid ne-sõnu (endisaeg, praegusaeg) ning us-sõnadest omastavas kolmesilbilised kolmandavältelised ja pikemad vältest olenemata (raskus- ja harjutus-tüüp). s-liitumise levimist tehas-tüüpi sõnade liitumisele ei ole peetud soovitatavaks[2], kuid mõnd sõna (nt lihas) on see siiski juba haaranud[3].

Ainsuse omastavas nimisõna + nimisõna

Ainsuse omastavas olev nimisõna kirjutatakse järgneva nimisõnaga kokku, kui ta vastab küsimusele missugune? (mis liiki?, mis laadi?, mis?): sõiduauto, laevapilet, köögimööbel, raamatunäitus, õunamahl, kõrvapõletik. Samal põhjusel võib kokku kirjutada ka kolm või enamgi tüve: tuletõrjeauto, viinamarjamahl, neeruvaagnapõletik, kingsepatöökoda, maailmameistrivõistlused, toiduainetööstus, vallavolikogu, töövõtuleping.

Märkus. Liiga pikaks minevaid kokkukirjutisi võib liigendada loetavussidekriipsu abil, nt jalgpalli-meistrivõistlused, köögivilja-püreesupp, tuletõrje-veevõtukoht (vt ka sidekriipsu võib panna, p 5), või kirjutada lahku, nt jalgpalli meistrivõistlused, köögivilja püreesupp, tuletõrje veevõtukoht.

Kui ainsuse omastavas olev nimisõna vastab küsimusele kelle?, mille?, kirjutatakse ta järgnevast nimisõnast lahku: õe kleit, naabri auto, direktori sekretär, toodangu kvaliteet, looduse ilu, lume sulamine.

Kokkukirjutus võimaldab anda ainsuse omastavale mitmusliku sisu: tikutoos (= tikkude toos), kliendiandmed (= klientide andmed), riidehoid (= riiete hoid), piletimüük (= piletite müük), korvipunumine (= korvide punumine), kartulikasvataja (= kartulite kasvataja).

Täpsustavaid märkusi

Hulk ühendeid esineb ainult kokku- (laelamp, veoauto, käekott, kalapüük) või lahkukirjutatuna (õe lamp, naabri auto, direktori sekretär, lume sulamine). Osa sõnu esineb kord kokku-, kord lahkukirjutatuna, kusjuures kummalgi kirjutusviisil on erinev tähendus, nt kliendiandmedkliendi andmed, osakonnajuhataja (ametinimetus) – osakonna juhataja, vaibapuhastamine (tegevusala) – vaiba puhastamine. Osa sõnu esineb kord kokku-, kord lahkukirjutatuna ilma olulise tähendusliku erinevuseta, st neid sõnu võib kirjutada kaht moodi, nt matemaatika eksam ~ matemaatikaeksam, nafta hind ~ naftahind, energia tarbimine ~ energiatarbimine.

Loendatav täiendsõna tuleb ainsuse omastavas kindlasti kokku kirjutada siis, kui ta märgib mitut objekti (nt kliendiandmed = klientide andmed, lukuavamine = lukkude avamine), ja lahku siis, kui üht objekti (kliendi andmed = selle kliendi andmed, ühe kliendi andmed, luku avamine = selle luku avamine, minu ukse luku avamine jne). Loendamatu täiendsõna puhul saab kokkukirjutusega väljendada liigimõistet (nt muruniitmine (tegevusala) – muru niitmine (üksiktegevus)).

Kokku-lahkukirjutust võib mõjutada ka see, kas täiendsõna on liht- või liitsõna. Nt kirjutatakse hulka ja kogu väljendavad sõnad kokku, kui täiendsõna on lihtsõna (piimaliiter, koogitükk), ning lahku, kui täiendsõna on liitsõna (hapupiima liiter, õunakoogi tükk). Liigimõiste väljendamiseks võib siiski kokku kirjutada ka liitsõnalise täiendsõna, nt liiginimetused magamistoamööbel, kingsepatöökoda, vrd üksikjuhtumid magamistoa mööbel, kingsepa töökoda. Loendamatu täiendsõna puhul pole enamasti vahet, kas kirjutada liitsõnaline täiend kokku või lahku, nt aiamööblikataloog ~ aiamööbli kataloog, vererõhumõõtmine ~ vererõhu mõõtmine, ning piisab, kui kirjutada sama pikkusega keelendeid samas tekstis sama põhimõtte järgi, nt kolmest tüvest koosnevad ametinimetused ühtviisi kokku (töökeskkonnavolinik, reklaamimüügikonsultant, lastekaitsespetsialist) või ühtviisi lahku (töökeskkonna volinik, reklaamimüügi konsultant, lastekaitse spetsialist).

Tähele tuleb panna ka täiendi kuuluvust. Kui täiend laiendab täiendit, kirjutatakse lahku, nt kohaliku toidu laat (toit on kohalik), piiriäärse küla elanikud; kui kogu järgnevat ühendit, siis kokku, nt kohalik toidulaat (laat on kohalik) või suur toidulaat, kõik külaelanikud või vanemad külaelanikud.

Mitmuse omastavas nimisõna + nimisõna

Mitmuse omastavas olev nimisõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast harilikult lahku: vigade parandus, kogemuste pagas, teemade ring, huvide konflikt, asjade kultus, pühade aeg, sademete hulk, sisehaiguste kliinik, õpetajate päev, kaevurite päev, kirjanike maja.

Järgneva nimisõnaga kirjutatakse kokku kahesilbiline mitmuse omastavas olev nimisõna omaette tähendusega ühendeis, nagu lasteaed, lastearst, lastehaigused, lastekeel, lastekodu, lastekoor, lastepidu, lasterõivad (aga lahku laste sõber Lotte); naistearst, naistehaigused, naisterahvas, naistepesu, naistepäev; meestesokid, meestesärk; noorterekord, noorteõhtu; häälteenamus, keeltekool, käterätik, kätetöö, maadeuurija, meeltesegadus, nõudepesija. Samuti kirjutatakse kokku mõned pikemadki mitmuse omastavas olevad nimisõnad kindlakskujunenud ühendeis, nagu emadepäev, hingedepäev, surnutepüha, pühadekaart, pühadesai, rahvastepall, teadetetahvel, teenetemärk, omastehooldus, vanadekodu, vanematekogu, võõrastemaja.

Sageli on mitmuse omastavaga sõnaühendi asemel parem ainsuse omastavaga liitsõna: loengute sariloengusari, lihaste põletiklihasepõletik, kohvikute nädalkohvikunädal, nugade komplektnoakomplekt, veoste käiveveosekäive, autode hooldusautohooldus, marjapõõsaste istikudmarjapõõsaistikud.

Mõnes muus käändes nimisõna + nimisõna

Järgneva nimisõnaga saab kokku kirjutada ka mõnes muus käändes esineva nimisõna, kui selleks on vähemalt üks kokku- ja lahkukirjutamise põhimõtete all loetletud põhjustest. Nt ellusuhtumine, erruminek, teeleminek, seenelkäik, vetelpääste, pinnaltpäästja, õuesõpe, hädasolija, peastarvutus, töötatööline, peataolek.

Kaks või enam omastavalist täiendit + nimisõna

Kui peasõna juurde kuulub kaks või rohkem omastavalist täiendit, mis on ühendatud sidesõnaga ja, tuleb kirjutada

1) kokku, kui ühend väljendab konkreetset mõistet, eriti juhul, kui ainsuse omastav esineb mitmuse tähenduses või kui on selgesti rõhutatud ühe ja sama objekti kaht eri külge, funktsiooni, nt ooperi- ja balletiteater, aruande- ja valimiskoosolek. Mõnel juhul võib ja ka ära jääda, nt ostu-müügileping, singi-seenepirukas, šokolaadi-piparmündijäätis (vt ka sidekriips pannakse, p 13, märkus 1);
2) lahku, kui sidesõnaga ja seotakse kaks või enam abstraktset mõistet üheks tervikuks, nt elu ja surma küsimus, impordi ja ekspordi maht, või kui näidatakse koostisosi, nt pronks on vase ja tina sulam.

Eeltoodud juhtudest tuleb lahus hoida sellised sõnaühendid, nagu vase- ja tinasulamid (st vasesulamid ja tinasulamid), singi- ja seenepirukad (st singipirukad ja seenepirukad), laeva- ja lennuühendus (st laevaühendus ja lennuühendus), kus on juttu kahest eri mõistest.[4]

Kirjandust nimisõnade kokku- ja lahkukirjutamise kohta

  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 40–43.
  • Rein Kull, Kokku- ja lahkukirjutamise probleemjuhtumeid. – Õiguskeel 1998, nr 2, lk 38–44; nr 4, lk 15–18.
  • Sirje Mäearu, s-lõpuliste nimisõnade liitumisest. – Oma Keel 2016, nr 2, lk 70–81.[5]
  • Maire Raadik, Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Teine, täiendatud trükk. Toimetanud Tiiu Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 49–54.[6] [Ameti- ja üksusenimetuste kokku-lahkukirjutus.]
  • Maire Raadik, Tegusõnade kokku- ja lahkukirjutus. – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 42–45.[7] [Omastavas nimisõna ja mine-tuletise kokku-lahkukirjutus.]
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 385–389.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 887–891.[8]

Viited

  1. Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 405–406.[1]
  2. Tiiu Erelt, Terminiõpetus. Toimetanud Maire Raadik. Tartu Ülikool. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007, lk 264–266.[2]
  3. Sirje Mäearu, s-lõpuliste nimisõnade liitumisest. – Oma Keel 2016, nr 2, lk 70–81.[3]
  4. Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 890–891.[4]