Käänd- või määrsõna + omadussõna

Allikas: Keeleviki

Nimi- või omadussõna + omadussõna

Nimi- või omadussõna kirjutatakse järgneva omadussõnaga kokku, kui ta koos sellega väljendab kindlat omaette mõistet: külmakartlik, maailmakuulus, sõnakehv, ohvriterohke, süsivesikuterikas, eelarvamustevaba, peegelsile, tulikuum, hulljulge, magushapu, rohekashall, helesinine, kahvaturoosa, erkpunane, säravvalge.

Märkus. Kui järelosa on liitsõna, kirjutatakse täiendsõna põhisõnast lahku pikkuspõhimõtte pärast: hele karmiinroosa, tume vaarikapunane, puhas sirelililla, kahvatu kollakaspruun. Selline lahkukirjutus tingib käänamise ning omadussõnalise täiendi ühildamise nimisõnalise põhjaga: tumedatel vaarikapunastel õitel.[1]

Järgneva omadussõnaga kirjutatakse kokku ka lühitüveline omadussõna: punamust, rohekollane, sinivalge, kollarohepunane, hilisküps, pisitilluke.

Käändsõna + ne- või line-omadussõna

ne- ja line-omadussõna kirjutatakse eelneva käändsõnaga kokku: meetrilaiune, jõulueelne, pikakarvaline, mäekõrgune, elavaloomuline, jõhvikamaitseline, kõõmavastane, looduskaitsealune, sentimeetripaksune, aastatetagune, eeldustekohane, pühadeaegne, nõukogudeaegne, omavalitsustevaheline (~ omavalitsuste vaheline), koolivägivallavastane (~ koolivägivalla vastane), suurejooneline, heledavärviline, kergemakujuline, eestikeelne, viienädalane, kolmetoaline, kuueaastane, pooleteiseaastane, mõnekuune, temataoline, sellenimeline.

Märkus 1. Kui ne- või line-omadussõna juurde kuuluval sõnal on käändsõnaline täiend, kirjutatakse sõnad lahku: kümne meetri laiune, mitme sentimeetri paksune, paljude aastate tagune, suurte linnade vaheline, kõigi eelduste kohane. Määrsõnalise laiendi puhul võib kirjutada nii lahku kui ka kokku: tervelt aasta vanused konservid ~ tervelt aastavanused konservid, peaaegu minu pikkune poiss ~ peaaegu minupikkune poiss. (Rööpvormid on lubatud alates Tiiu Erelti „Eesti ortograafia“ 2. trükist (1997).[2])
Märkus 2. ne- ja line-liitega omadussõnast kirjutatakse lahku ka sidesõnaga ja ühendatavad omastavas käändes sõnad: kolme ja poole aastane (= 3,5-aastane), aasta ja ühe kuune, Tartu ja Tallinna vaheline.

Nimi, tsitaatsõna, täht, täheühend või sõnaosa + ne- või line-omadussõna

Nimi, tsitaatsõna, täht, täheühend või sõnaosa liidetakse ne- või line-omadussõnaga sidekriipsu abil: Eesti-sisene, Tallinna-teemaline, Läänemere-äärne, Provence’i-pärane, Koidula-sarnane, Victoria-aegne, Alpide-kõrgune, cappuccino-maitseline, halloween’i-teemaline, NATO-väline, IT-alane, lik-liiteline, t-lõpuline.

Mitmesõnaline nimi või tsitaatväljend kirjutatakse ne- või line-omadussõnast lahku: Lydia Koidula sarnane, kuninganna Victoria aegne, Eesti Vabariigi ealine, Soome lahe tagune, perpetuum mobile taoline, persona non grata lähedane.

Number või märk + ne- või line-omadussõna

Number või märk kirjutatakse järgneva ne- või line-omadussõnaga kokku või liidetakse sidekriipsu abil: 25aastane ~ 25-aastane, 140ruutmeetrine ~ 140-ruutmeetrine, 1,75eurone ~ 1,75-eurone, +märgiline ~ +-märgiline.

Arvsõna ja ne- või line-omadussõna kokkukirjutamise kohta vt arvsõnade kokku- ja lahkukirjutamine.

Täpsustusi üksiksõnuti

Tüved, mis tugevdavad või nõrgendavad omadussõnaga väljendatud omadust, nt eht-, puht-, liht-, ime-, puru-, püsti-, uhi-, võhi-, üli-, eba-, ala-, vaeg-, pool-, läbi- jts, kirjutatakse järgneva omadussõnaga kokku: ehtboheemlik, puhtäriline, lihtlabane, imekaunis, puruvaene, püstihull, uhiuus, võhivõõras, ülisuur, ebakindel, alavääristatud, vaegsäritatud, poolvillane, läbimärg.

Ka sõna mitte kirjutatakse järgneva omadussõnaga kokku: mitteametlik, mitteelastne, mittenõuetekohane avaldus, mittepõhimõtteline uuendus.

Sõna hiigla[2] kirjutatakse järgnevast omadussõnast üldiselt lahku: hiigla huvitav, hiigla tore, hiigla kallis. Mõne omadussõnaga kirjutatakse hiigla kokku, kuigi rööpselt on võimalik ka lahkukirjutus: hiiglaraske ~ hiigla raske, hiiglasuur ~ hiigla suur, hiiglatugev ~ hiigla tugev.

-ohtu ja -võitu kirjutatakse eelneva käändsõna omastavaga kokku: lapseohtu, plikaohtu, laisavõitu, siledavõitu, õrnavõitu.

-verd kirjutatakse eelneva käändsõna osastavaga kokku: mustaverd, puhastverd, valgetverd.

-karva ja -värvi kirjutatakse kindlakskujunenud väljendeis nimisõna omastavaga kokku: taevakarva sinine, nisukarva juuksed, samblavärvi seelik, tulekarva ~ tulevärvi juuksed. Osastavast käändest kirjutatakse karva ja värvi lahku: roosat karva pael, kollast värvi hoone. Kui täiendsõnal on omakorda täiend, siis kirjutatakse lahku ka omastav: küpse nisu karva ~ värvi juuksed.

laadi, liiki, seltsi, sorti, tüüpi jms vt omadus-, arv-, asesõna või muutumatu sõna + nimisõna.

Määrsõnaliselt tarvitatav omadussõna + omadussõna

Määrsõnaliselt tarvitatavad omadussõnad kirjutatakse järgnevast omadussõnast lahku: hirmus palav (= väga palav), kole külm, paras soe, kaunis odav (= üsna odav). Suur hulk niisuguseid omadussõnu on tu-liitega: ilmatu kole, määratu pikk, otsatu lai, põhjatu sügav, päratu raske, tohutu suur.

Kirjandust

  • Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 112–114.[3]
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 46–47.
  • Sirje Mäearu, Mitmest omadussõnast koosnevate üksuste kirjutamine ja käänamine. – Oma Keel 2016, nr 1, lk 62–69.[4]
  • Maire Raadik, mitte-sõna kokku- ja lahkukirjutus. – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 57–63.[5]
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 391–392.
  • Õigekeelsuse sõnaraamat. Toimetanud Ernst Nurm, Erich Raiet ja Magnus Kindlam. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 848–849.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 893–894.[6]

Viited

  1. Sirje Mäearu, Mitmest omadussõnast koosnevate üksuste kirjutamine ja käänamine. – Oma Keel 2016, nr 1, lk 63–64.[1]
  2. Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Teine, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1997, lk 47.