Häälikute pikkuse märkimine

Allikas: Keeleviki

Eesti häälikuid võib jagada lühikesteks ja pikkadeks. Lühikesi häälikuid märgitakse ühe tähega, pikki kahe tähega. Erandina märgivad lühikeste ja pikkade häälikute paare eri tähed bp, dt, gk, võõrhäälikutest žš; f on sõna sees ja lõpus pikk häälik, millel lühivaste puudub.

Silbid on kas lahtised (lõpevad täishäälikuga) või kinnised (lõpevad kaashäälikuga). Kui silp on kinnine või sisaldab pikki häälikuid, sh diftonge, siis on ta pikk, muidu lühike. Lühikesed rõhulised silbid on I vältes, pikad võivad olla kas II või III vältes.

Üldjuhul ei olene hääliku pikkuse märkimine sellest, kas silp on II või III vältes. Kõik täishäälikud ning kaashäälikud h (vt lähemalt osast h), j, l, m, n, r, s, v kirjutatakse ühe tähega, kui nad on lühikesed, ja kahe tähega, kui nad on pikad.

üks täht kaks tähte
täishäälik I-vältelises silbis II-vältelises silbis III-vältelises silbis
a sada saadan tahan saada
e keda keeda keema
i kilu kiilu ots tagus kiilu
o kolib koolimaja läks kooli
u kuri koer kuuri uks astus kuuri
õ võru võõras mees rääkis võõraga
ä käru käärid teritas kääre
ö köha nöörijupp otsis nööri
ü müra müüri ääres ladus müüri
kaashäälik
h keha krahhi kartus kardeti krahhi
j oja ojja
l la llalt lla
m kumiseb kummitab kummub
n nina kinnas hüppab ninna
r maru marraskil läks marru
s kasukas kassid kolm kassi
v kava kavva


Erandid

Ühe tähega kirjutatakse viimane häälik mõnedes enamasti lauserõhututes ühesilbilistes sõnades (ase-, hüüd-, side-, määr- ja nimisõnades ning tegusõnavormides): ma, sa, ta, me, te, nad (pikk a); mu, su, ja (sidesõna), ju, ka, va; mul, sul, tal, kel, mil, sel, tol, mus, sus, tas, ses, tos; kas, kes, kus, mis, las; on; et.

b, d, g, p, t, k

Lühikesed sulghäälikud kirjutatakse b, d, g, pikad sulghäälikud II-vältelises silbis p, t, k ja III-vältelises silbis pp, tt, kk, kui nad järgnevad lühikesele täishäälikule ega ole kaashäälikuühendi osa. Pikad sulghäälikud kirjutatakse p, t, k ka rõhutu silbi järel.

b, d, g p, t, k pp, tt, kk
habe hape happe
kade kate katte
testab ttekas, ttetu
lugu luku lukku
agoonia akord

Vrd III-vältelised kappi, aga (seda) karpi; vatti, aga (seda) vaati; pakku, aga (seda) pauku.

Astmevahelduslikel ik-lõpulistel sõnadel oleneb k pikkuse märkimine käändest.

liide üks täht kaks tähte
nimetav omastav osastav
-ik põletik põletiku põletikku
-lik teadlik teadliku teadlikku
-mik otsmik otsmiku otsmikku
-ndik neljandik neljandiku neljandikku
-nik ametnik ametniku ametnikku

Sulghääliku pikkus on muutumatu astmevahelduseta

a) likkus-, stikkus- ja matus-nimisõnades: inimeste teadlikkus, reisi võimalikkuses, tehingu kasulikkusest; arusaamade vastastikkus, ajalisele järjestikkusele; paratamatust tunnistada, teadmatusest tingitud;
b) stikune- ja matu-omadussõnades: vastastikusel kokkuleppel, järjestikused päevad; puutumatus looduses, uskumatut lugu;
c) stikku-määrsõnades: vastastikku kasulik tehing, järjestikku ühendatud akud;
d) ma-tegevusnime ilmaütleva käände vormides: lõpetamata kiri, jätta taotlus rahuldamata, ütlematagi selge.

h

Ühe tähega kirjutatakse h

1) pika täishääliku ja diftongi järel: eeh, ooh, auh, prauh, oih, uih, võeh; psüühika, stiihia, feihoa;
2) täishäälikute vahel juhul, kui ta on lühike: keha, maha, he, öhe, Taheva, Praha, Sahara; boheemlane, mehaanik, mehaanika, mehaaniline, abstraheerima.

Kahe tähega kirjutatakse pikk h

1) sõna lõpus lühikese täishääliku järel: epohh, sumahh, šahh, eunuhh, tsehh, Karabahh;
Märkus. Erandid on ah, oh, jah, noh, soh, h, h, kah, h, h, uh, tohoh, aitäh. Mõned neist võivad kirjapildilt varieeruda: a(p)tsih ~ a(p)tsihh, trah ~ trahh, pah ~ pahh, puh ~ puhh, h ~ hh (nimisõnana ainult kujul pähh). Jah ja aitäh käibivad ka nimisõnana, mille käändevormides alates omastavast on kaks h-d: peale jahhi muud öelda ei oskagi, palja aitähhi eest ei saa midagi, ei öelnud aitähhigi.
2) täishäälikute vahel: kehha, ahhetama, nohhitama; arahhis, psühhiaater, psühhoos, psühholoogia, mehhanism, mehhaniseerima, mehhanotron, mehhatroonika, psühhedeelne, sahhariin, uhhaa, Sahhalin, Tšehhi, Buhhaara, Valahhia.
Märkus. Kirjapildilt varieeruvad ahaa ~ ahhaa, ehee ~ ehhee, ihii ~ ihhii, ohoo ~ ohhoo (vt ka näiteid eespool).
Reegli ajalugu [näita]
1920ndatel andis Elmar Muuk juhised h kirjutamise kohta võõrsõnades[1]: lühikese täishääliku järel kirjutatakse II ja III välte täishäälikutevaheline ja sõna lõppu sattunud h kahe tähega (nagu muidki kaashäälikuid, v.a p, t, k): tšehh, tšehhid, psühholoogia, psühhoos, ahhaat; pika täishääliku ja diftongi järel ning kaashääliku kõrval alati ühe tähega: psüühiline, stiihia, anarhia, bronh. Need põhimõtted kehtivad senini.

Erandlikult ühe h-ga soovitas Elmar Muuk kirjutada sõnu mehaanika, mehaanik, mehaaniline.[2] Samal kujul esitas neid sõnu ka „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat“[3]. Alates 1953. aasta õigekeelsussõnaraamatust[4] olid lubatud mõlemad variandid (mehhaanika ja mehaanika, mehhaanik ja mehaanik, mehhaaniline ja mehaaniline), alates 2006. aasta õigekeelsussõnaraamatust[5] on paremaks peetud ühe h-ga variante.

f ja š

f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et f ja š kirjutatakse II-vältelises silbis ühe tähega ja III-vältelises silbis kahe tähega, kui ta järgneb lühikesele täishäälikule ega ole kaashäälikuühendi osa. Ühe tähega kirjutatakse f ja š ka rõhutu silbi järel.

II-vältelises silbis või rõhutu silbi järel III-vältelises silbis
maitsva pilafi sõi pilaffi
professionaalne, professor, profid proffide
blufib bluffida
mafiooso maffia
efekt, defekt šiffer
grafiti
duši all võtab dušši
tulise guljaši keetis guljašši
brošüür koššer
afišeerima afišš

Vrd III-vältelised bluffi, aga (mängib) harfi; tušši, aga (sööb) borši.
Reegli ajalugu [näita]
Praeguseni kehtiva ortograafiareegli, milles f-i ja š ortograafia on võrdsustatud k, p, t õigekirjutusega, sõnastas Elmar Muuk 1923. aastal[6] ning see võeti Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas vastu 1933. aastal. Normingu väljatöötamisel ei arvestanud Muuk eesti õigekirja põhimõtteid (mis määravad, et II ja III välte konsonandid kirjutatakse vokaalide vahel kahe tähega), vaid üksnes I välte puudumise tõttu avanenud võimalust hoida kirjapildis lahus II ja III väldet. Reeglile on olnud vastuseis tema seadmisest alates kuni tänapäevani. 1930. aastail kritiseerisid Muugi lahendust Elmar Elisto[7] ja Johannes Aavik[8], 1970ndail Mati Hint[9].

1979. aastal võttis vabariiklik õigekeelsuskomisjon ehk VÕK š ortograafia muutmise päevakorda. VÕK lähtus kolmest kaalutlusest: 1) š õigekiri astmevahelduslikes sõnades on praeguse reegli järgi raskesti omandatav ja põhjustab palju vigu; 2) ei ole keeleteaduslikku alust, miks š õigekiri astmevahelduslike sõnade II ja III vältes peaks sarnanema k, p, t õigekirjaga; 3) s-i ja š õigekirjareeglid peaksid olema ühesugused, sest nad kuuluvad samasse häälikuklassi.[10]

Ehkki š õigekirja reeglistust arutati aastatel 1979–1981 korduvalt, ei leitud reeglile kõiki rahuldavat sõnastust. Lõpuks jäi sõelale võimalus teha eri reeglid astmevaheldusliku ja astmevahelduseta š kirjutamise kohta. Reegel oleks sel juhul tulnud kolmeosaline: a) astmevahelduslik vokaalidevaheline š kirjutatakse nagu s nii II kui ka III vältes kahe tähega (soe dušš : sooja dušši nagu terav puss : terava pussi); b) astmevahelduslik š helilise konsonandi järel kirjutatakse nagu s II vältes ainult ühe tähega, III vältes kahe tähega (tuline boršš : tulise borši nagu külm morss : külma morsi); c) astmevahelduseta sõnades ja rõhuta positsioonis kirjutatakse š alati ühe tähega (kašelott, ešelon, klišee, finiš).[11]

Selle lahendusega olid kõik rahul ning 12. märtsi 1980. aasta koosolekul hääletasid 13 VÕKi liiget üksmeelselt selle poolt. Järgmisel koosolekul kerkis siiski uuesti üles paralleelvormide küsimus (VÕKi praktika järgi on uute normide kõrval alati jäänud kehtima ka vanad, kuid osa VÕKi liikmeid leidis, et ortograafias ei ole paralleelvormid soovitatavad), samuti ei olnud osa liikmeid pärast järelemõtlemist rahul sellega, et täpselt ühtmoodi hääldatav š kirjutatakse astmevahelduslikes ja astmevahelduseta positsioonides eri viisil (dušši all, aga paša). Kuigi VÕK tuli teema juurde veel hiljem tagasi, jäigi lõplik otsus vastu võtmata.[12]

Kaashäälik pika täishääliku ja diftongi järel

Pika täishääliku või diftongi järel kirjutatakse p, t, k, f, š, h ühe tähega: huupi, kaupa, tilaapia; laat, täita, empaatia; söök, kõiki, breikida; geograafia, rostbiif, seifide, kaifib; geiša, gorbuuša, paušaalne; aih, vuih, prauh, stiihia, stiihiline, psüühika; nagu ka kaashäälikud l, m, n, r, v: hiilima, kuumi, lained, tooreid, võõrad, hiivamine.

Pika täishääliku või diftongi järel kirjutatakse pikk s alati kahe tähega, kui s-ile ei järgne teist konsonanti[13]: kaussi (vrd kausjas), poiss, kaissu, hõissa, maikuusse, spaasse, menüüsse, eedelveiss; sh ne-liiteliste sõnade käändevormides või tuletistes: difuussed (difuus/ne : difuusse), ainuõõssed, religioossed; kapriissus (kapriis/ne : kapriisse + -us), viskoosselt (viskoos/ne : viskoosse + -lt).
Vrd lühike s: kausi, poisid, kaisutama, klausel, kiisu, reisida, plüüs.

Erandlik on kirjutus

1) ki-liidepartikliga sõnades: söökki (söök + -ki), luikki, apteekki;
2) tuletistes, kus liide (nt -kond, -lane, -ne) algab sama kaashäälikuga, millega eelnev tüvi lõpeb: paikkond (paik + -kond); iisraellane (iisrael + -lane), eellane; siinne (siin + -ne), elektroonne, immuunne;
3) pöördevormides, kus n-lõpulisele tüvele on liitunud tunnus -nud: veennud (veen/ma + -nud), möönnud, kuid mitte annud, tunnud, kannud – peab olema andnud, tundnud, kandnud.

p, t, k, f, š mitmesilbilise sõna lõpus

Mitmesilbilise sõna lõpus kirjutatakse p, t, k, f, š ühe tähega, kui viimane silp pole pearõhuline: kanep, pikap, hiphop, kotlet, ofset, pankrot, paharet, sigaret, taburet, siksak, niknäk, maastik, kasulik, overlok, mastif, šerif, tšaardaš, finiš, hašiš, amiš, jidiš. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: eskalopp, bankett, brikett, krevett, kušett, minarett, šašlõkk, balõkk, kabatšokk, pilaff, afišš, lavašš, guljašš. Kolmesilbilistes sõnades on hiljem pearõhk võinud nihkuda esimesele silbile, ent kirjapilti ei ole enam muudetud, seda saab pidada traditsiooniliseks.

Vt ka võõrsõnade kirjutamine ja tähtsamate erijuhtumite ülevaade.
Hääliku- ja silbiväldete varasematest käsitlustest [näita]

Eesti häälikukäsitlustes on varem tavaks olnud eristada lühikesi, pikki ja ülipikki häälikuid, nt o sõnades kolikoolik`ooli (` märgib III silbiväldet), b/p sõnades kabikapikappi. Eesti fonoloogid on siiski tänapäeval seisukohal, et häälikute kolmest vältest rääkida pole süsteemi seisukohalt loogiline ja välde on pigem silbi või kõnetakti (silpide järjendi) omadus. Pika ja ülipika hääliku eristamine oleks üsna keeruline, kui sõnas on diftongid (milline on pikk või ülipikk häälik sõnades (selle) kauna ja (seda) kauna?) või kaashäälikuühendid (sõnas pakk on ülipikk k, aga kas ka sõnas palk või paks?).

Kirjandust häälikute pikkuse märkimise kohta

  • Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936.
  • Eva Liina Asu, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras, Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, lk 234–250.[9]
  • Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 1. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1963.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 357–358.[10]
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 6–9.
  • Mati Hint, Häälikutest sõnadeni. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1998.
  • Elmar Muuk, Lühike eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Teine, ümbertöötatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1928, lk 18–22, 23–27.
  • Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. 8. trükk. Tartu: Teaduslik Kirjastus, 1946, lk 12–16.
  • Maire Raadik, Õigekirjaspikker. Toimetanud Tiiu Erelt. Tartu: Atlex, 2016.
  • Rõhuliite õigekiri. Selgitab Krista Kerge. – Kirjakeele teataja II 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 41–42.[11]
  • Karl Vainula, Eesti keele õigekirjutuse-käsiraamat. Autori kirjastus Tallinnas, 1932, lk 10–14.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 353–357.
  • Mihkel Veske, Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Tartu: Schnakenburg, 1879.[12]
  • Eduard Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus, 1968.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 873–875.[13]

Viited

  1. Elmar Muuk, Mõned õigekirjutusküsimused. – Eesti Keel 1923, nr 3, lk 71–76.[1]; Elmar Muuk, Veel kord h ja hh kirjutamisest võõrsõnus. – Eesti Keel 1926, nr 7–8, lk 181–182.[2]
  2. Elmar Muuk, Veel kord h ja hh kirjutamisest võõrsõnus. – Eesti Keel 1926, nr 7–8, lk 182.[3]; Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1933.
  3. Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. I köide. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ II, täiendatud ja parandatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1925.[4]
  4. Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953.
  5. Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toimetanud Tiiu Erelt. Koostanud Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006.[5]
  6. Elmar Muuk, Mõned õigekirjutusküsimused. – Eesti Keel 1923, nr 3, lk 76–77.[6]
  7. E. E. Akad. Emakeele Seltsi koosolekuteateid. – Eesti Keel 1933, nr 4–5, lk 157.[7]
  8. Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936, lk 319.
  9. Mati Hint, Häälikutest sõnadeni. Tallinn: Valgus, 1978, lk 193–194.
  10. Reet Kasik, š ortograafiast. – Kirjakeel 1985. Eesti NSV Teaduse Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn: Valgus, 1987, lk 86.
  11. Reet Kasik, š ortograafiast. – Kirjakeel 1985. Eesti NSV Teaduse Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn: Valgus, 1987, lk 87.
  12. Reet Kasik, š ortograafiast. – Kirjakeel 1985. Eesti NSV Teaduse Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn: Valgus, 1987, lk 87–88.
  13. Vt Elmar Muuk, Lühike eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Teine, ümbertöötatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1928, lk 26; Õigekeelsuse sõnaraamat. Toimetanud Ernst Nurm, Erich Raiet ja Magnus Kindlam. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 834; Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 875.[8]