Arvsõnade kokku- ja lahkukirjutamine

Allikas: Keeleviki

Põhiarvsõna

Sõnad -teist(kümmend), -kümmend ja -sada kirjutatakse eelneva arv- või hulgasõnaga kokku: kolmteist ~ kolmteistkümmend, nelikümmend, paarkümmend, mitukümmend, viissada, mõnisada, poolsada, veerandsada. Muud arvsõnad kirjutatakse eelnevast arv- või hulgasõnast lahku: nelikümmend viis, sada seitse, viis tuhat, paar tuhat, veerand tuhat, kümme miljonit, mitu miljonit, üks miljard, pool miljardit, (üks) tuhat üheksasada kuuskümmend kolm, (üks)sada kaheksakümmend miljonit seitsesada kakskümmend viis tuhat, nelisada kuusteist, kolmsada tuhat.

Järgarvsõna, murdarvsõna ja arvsõnast moodustatud omadussõna

Põhiarvude kirjutamise juhised kehtivad ka järg- ja murdarvude ning arvsõnadest moodustatud ne- ja line-liiteliste omadussõnade kohta: kolmteistkolmeteistkümnes, kolmeteistkümnene, kolmeteistkümnendik, nelikümmend viisneljakümne viies, neljakümne viiene, neljakümne viiendik, sada seitsesaja seitsmes, saja seitsmene, saja seitsmendik, sama moodi: ühe tuhande üheksasaja kuuekümne kolmas, kahe tuhande kaheksateistkümnendal, neljasaja viiekümne tuhandene, tuhande kuuekümnene, kuue ja poole miljonine, üks kolme tuhande kuuesajandik.

Kokku võttes
viisteist, viiskümmend, viissada viis tuhat, viis miljonit, viis miljardit
järgarvsõna viieteistkümnes, viiekümnes, viiesajas viie tuhandes, viie miljones, viie miljardes
ne- või line-liitega omadussõna viieteistkümne(li)ne, viiekümne(li)ne, viiesaja(li)ne viie tuhande(li)ne, viie miljoni(li)ne, viie miljardi(li)ne
murdarvsõna viieteistkümnendik, viiekümnendik, viiesajandik viie tuhandik, viie miljondik, viie miljardik
Märkus. Kui sõnadest tuhat, miljon, miljard saadud järg- või murdarvule või omadussõnale eelneb ühe sõnaga kirjutatav arv, võib kirjutada nii lahku kui ka (tuletiste eeskujul) kokku: viie tuhandes ~ viietuhandes, viieteistkümne tuhandes ~ viieteistkümnetuhandes, kolmesaja tuhandes ~ kolmesajatuhandes, pool(e)teise miljoni(li)ne ~ pool(e)teisemiljoni(li)ne. Mitmest sõnast koosnev arv kirjutatakse alati lahku: kahekümne seitsme tuhandes.
Reegli ajalugu [näita]
Arvsõnade kokku-lahkukirjutus on eesti keeles käinud traditsiooni põhimõttel: ei arvestata tähendust, konteksti, pikkust jms kokku-lahkukirjutuse üldpõhimõtteid, vaid hoitakse kinni kujunenud tavast. See näeb ette, et kümned, teistkümned ja sajad kirjutame eelneva arvsõnaga kokku, ühelised, tuhanded, miljonid, miljardid jne lahku. On siiski olnud küsimus, kuidas toimida juhul, kui põhiarvu asemel on järg- või murdarv või arvust tuletatud omadussõna.

1918 ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatust“ liitarvsõnu veel ei leia, kuid aasta hiljem ehk 1919 avaldas Tartu ülikooli eesti keele lektor ja hilisem professor Jaan Jõgever grammatikavihu, milles on eesti arvsõnade kokku-lahkukirjutus antud täiesti tänapäevaste põhimõtete järgi: „Kokku kirjutada tuleb üks . . . kuni üheksa järgneva kümne ehk sajaga, muidu lahus, näit. kakskümmend, nelisada, viis tuhat, kakskümmend viis tuhat jne.“[1] Jõgever ei too küll näiteid, kuid nimetab siiski, et liitjärgarvude kokkukirjutamise kohta maksab seesama, mis on öeldud liitpõhiarvude kokkukirjutamise kohta.

1927 avaldas Elmar Muuk käsiraamatu „Eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus“ ning siitpeale jääb arvsõnade kirjutamine ühtsete, tänapäevani kehtivate põhimõtete juurde. 1927. aasta grammatikas ei ole veel otsesõnu öeldud, kas põhiarvude kokku-lahkukirjutuse reegel laieneb ka nt järg- või murdarvudele, kuid liitjärgarvude näidetest võib seda oletada: nelikümmend kaksneljakümne teine, viissada seitseviiesaja seitsmes, seitse tuhatseitsme tuhandes. 1933 ilmunud „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu“ õigekirjajuhistes sõnastas Elmar Muuk ka reegli: „Liitarvude arv-osadest kirjutatakse kokku ainult sõnad 1–9 juurdekuuluvate kümnete ja sadadega ja sõnad 11–19: kakskümmend (= 20), kolmsada (= 300), nelikümmend (= 40), kolmteistkümmend (= 13), viieteistkümnes (= 15.) jne. Kõigil muudel puhkudel kirjutatakse arv-osad üksteisest lahku: neli miljonit viis tuhat kuus (= 4.005.006), kuue tuhandes (= 6000.), kakskümmend seitse miljonit kuussada viis tuhat kolmsada nelikümmend neli (= 27.605.344), tuhande üheksasaja seitsmeteistkümnendal aastal (= 1917. a.) jne.“[2]

Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli käsiraamat[3] ning 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatu õigekirjalisa[4] kinnitasid varasemate allikate eeskujul, et põhiarvude kokku-lahkukirjutuse reegel käib ka järgarvude (ja murdarvude) kohta. Eduard Vääri keskkooliõpikus on lahkukirjutatavate ühendite hulgas olemas nii üheksa tuhandes (vrd Muugi näited seitsme tuhandes, kuue tuhandes) kui ka arvu kolme miljones seesütlev kolme miljonendas.[5]

Tiiu Erelti „Eesti ortograafia“ teine trükk tegi 1997. aastal senise tava suhtes kannapöörde, õpetades: kaks tuhat, aga kahetuhandes, kahetuhandik, kahetuhande(li)ne.[6] Tõsi, kui seada põhi-, järg-, murdarv ja arvust tuletatud ne- või line-lõpuline omadussõna sel moel kõrvuti (mida varasemad käsitlused polnud teinud), näib üks võimalus kirjutada need ühtviisi kokku kui tuletised (s-, ik- ja ne-/line-tuletis), mis ongi olnud Tiiu Erelti põhjendus. Eriti loomulik on kirjutada kokku murdarve (nt kahetuhandik, kolm kahetuhandikku, kolme kahetuhandiku) ning ne- või line-liitelisi omadussõnu (kahetuhandene, kahetuhandeline), vähem järgarve.

Üsna samasugune probleem on õigupoolest arvsõnadega pool ja veerand, kui neile liitub ne-lõpuline arvsõna. ne-liide kallutab kirjutama kokku (poolekuuene, veerandkahene nagu poolesajane või ka poolekilone, veerandliitrine), kuid arvsõnade üldreegel võimaldaks ka lahkukirjutust (pool kuuspoole kuuene, veerand kaksveerand kahene).

Emakeele Seltsi keeletoimkond arutas asja 2016. aastal ja otsustas toetada eesti keele instituudi keelekorraldajate ettepanekut[7], mille kohaselt laienevad põhiarvsõnade kirjutamise põhimõtted ka järg- ja murdarvsõnadele ning arvsõnast saadud ne- ja line-omadussõnadele: viis tuhatviie tuhandes, viis miljonitviie miljondik, viis miljarditviie miljardi(li)ne, pool kuuspoole kuuene, veerand kaksveerand kahene. Rööpvõimalus on kirjutada tuletisena kokku: viietuhandes, viiemiljondik, viiemiljardi(li)ne, poolekuuene, veerandkahene.

Arvsõna + omadussõna

Ühe sõnaga kirjutatud arv kirjutatakse järgneva ne- või line-liitelise omadussõnaga kokku: kolmeaastane, viiekilone, kaheksatunnine, kümneliikmeline, kahesajaprotsendi(li)ne, kaheksateist(kümne)aastane. Mitme sõnaga kirjutatud arv kirjutatakse järgnevast ne- või line-liitelisest omadussõnast lahku: neljakümne kolme aastane, viie ja poole kilone, saja kümne liikmeline, ühe tuhande kahesaja kaheksateistkümne leheküljeline.

Ühesõnalise arvsõna ja ne- või line-omadussõna kokkukirjutised jäävad kokku ka siis, kui neile eelneb määrsõnaline laiend (kuni, ligi, ligemale, ligikaudu, üle, alla, peaaegu, umbes): kuni kahekilone raskus, umbes kaheksatunnine ajavahe, alla neljateistaastastele keelatud.

Täpsustusi üksiksõnuti

Sõna pool kirjutatakse järgnevast nimisõnast lahku, kui ta esineb hulgasõnana ning käändub: pool aastat, pool tundi hiljem, poole kuu pärast, poolest veebruarist saadik, poole kilo kaupa. Sõna pool kirjutatakse järgneva nimisõnaga kokku, kui ta moodustab sellega omaette tähendusega sõna ega käändu: poolaasta, poolkuu, poolsaar, pooltoode. Määrsõna pool ’pooleldi’ kirjutatakse järgneva sõnaga alati kokku: pooltoores, poolametlik, poolsurnud, poolnäljas, pooljoostes, poolnuttes.

Sama moodi kirjutatakse ka sõnad veerand ja kolmveerand: lahku veerand aastat, kolmveerand tundi, kokku veerandaasta, kolmveerandtaktis.

Kirjandust arvsõnade kokku- ja lahkukirjutamise kohta

  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 47–48.
  • Elmar Muuk, Eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised XII. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1927, lk 95–98.
  • Maire Raadik, Arvsõnade kokku-lahkukirjutuse seiku. – Õiguskeel 2015, nr 4.[3]

Viited

  1. Jaan Jõgever, Eesti keele grammatika. I. aasta. Tartu: Odamees, 1919, lk 48.
  2. Elmar Muuk, Eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised XII. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1927, lk 95–98.
  3. Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 392.
  4. Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 893–894.[1]
  5. Eduard Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus, 1968, lk 179.
  6. Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Teine, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1997, lk 48.
  7. Maire Raadik, Arvsõnade kokku-lahkukirjutuse seiku. – Õiguskeel 2015, nr 4.[2]