Tiiu Erelt
Oskussõnavara kujundamine ei ole päris vaba mõttemäng, vaid tegemist on kahe juba olemasoleva süsteemi sobitamisega – ühelt poolt eriala mõistesüsteem ja teiselt poolt keelesüsteem. Eesti oskuskeeleõpetuses on eristatud mitut sobitussituatsiooni, nagu „noor keel, vana teadus” (nt eestikeelse füüsika sõnavara paikapanek XIX saj lõpul – XX saj algul), „vana keel, noor teadus” (nt eestikeelse arvutisõnavara loomine). Nüüd XXI sajandi algul on järsku tekkinud huvide kokkupõrge situatsioonis „vana keel, vana teadus”. Ning mine tea – vahest see ongi kõige vintskem olukord, sest kummaski süsteemis on omad kindlad tavad. Vastamisi on keeleteadlaste loodud eesti õigekirjasüsteem ning geoloogide loodud stratigraafia ja geokronoloogia üksuste süsteem. Tuleb otsida teed, kuidas sobitada omavahel erialasüsteemi vajadused ja keelesüsteemi raames pakutavad vahendid.
Paratamatult tuleb lähtuda sellest, et stratigraafia terminid on keelendid ja eestikeelsed stratigraafia terminid on eesti keele reeglite järgi kirjutatavad eesti keele sõnad. Tegelikult ongi geoloogid seda siiamaani arvestanud. Dimitri Kaljo ja Anto Raukase artiklis on väide: „Kuni teise nõukogude okupatsioonini kirjutati Eestis stratigraafilisi üksusi valdavalt suure algustähega sõltumata nende etümoloogiast.” See ei pea paika: „Eesti entsüklopeedias” (1932–1937) nii ei olnud. Ka Hendrik Bekkeri skeemist (1925) ei saa seda välja lugeda, sest kõigi lahtrite tekst algab suure tähega. Kui ma pean sealt välja lugema Paleozoiline ladekond või Siluur, siis loen ma ka Kollakasvalge peeneteraline lubjakivi, Kihiline kristalne dolomiit jne. 1960. aastad olid kahetsusväärne aeg, kui keeleteadlane Ernst Nurm heas usus vene keele mõju all painutas kohanimede omastava käände „käändumatuks omadussõnaks” ning sai Wenlocki ja Llandovery ladejärgu asemele uenloki ja ländouveri ladejärgu, Narva lademe asemele naroova lademe jne. Nii oli vene-eesti geoloogia sõnastikus 1963 ja „Eesti nõukogude entsüklopeedia” 2. köites 1970. Kuid alates 1970. aastate keskpaigast läksid geoloogid ja keelemehed ühel nõul tagasi kohanimede normaalsele kirjutusele. Stratigraafia üksuste korrapärane kirjapilt on ka ENE uusväljaande 2. köites 1987. Seal on kirjas ka pleistotseen ja holotseen. Nüüd, „Eesti entsüklopeedia” 11. ja 12. köite kui uute Eesti köidete tegemisel väidetakse aga, et millalgi olevat stratigraafia komisjon otsustanud ladekonnad/aegkonnad ja ladestud/ajastud kirjutada väikese algustähega, kõik väiksemad üksused aga suure algustähega (sh Holotseen ja Pleistotseen). Otsuse aeg on teadmata, tekst esialgu leidmata. Sisu on aga tähelepanuväärne: tahetakse kirjutada stratigraafia termineid stratigraafia süsteemi, mitte eesti õigekirja süsteemi kohaselt.
Tartu ülikooli geoloogia instituudi õppejõude ei rahuldanud selline nende meelest poolele teele jäämine ning nad hakkasid suure tähega kirjutama kõiki stratigraafilisi üksusi. Stratigraafia süsteemi tagant enam eesti keele süsteemi ei paista. Ei ole enam kohanimesid, tsitaatsõnu, võõrsõnu – on stratigraafia üksused. See seisukoht sai häälteenamuse ka stratigraafia komisjoni 27. detsembri 2001. a koosolekul. Keeleteadlase poolt vaadatuna paistab see otsus umbes niisugusena, nagu keelekomisjon otsustaks, et ei ole geoloogidel mingeid ladekondi, ladestuid, ladestikke, ladejärke, lademeid, vöösid – aegkondi, ajastuid, ajastikke, ajajärke, igasid. Olgu neil ainult näiteks ladejärgud ja ajajärgud.
Mis on geoloogide „keelelised” argumendid? Esiteks: inglise keeles kirjutatakse niimoodi. – Pole parata, et inglise keeles on suure algustähe kasutamise reeglid teistsugused kui eesti keeles. Inglise keeles kirjutatakse suure tähega ka nt nädalapäevad (vrd reede ja Friday), kuud (jaanuar – January), pühad (jõulud – Christmas), rahvused (rootslane – a Swede), samuti võõrnimetuletised (newyorklane – a New Yorker, freudism – Freudism, viktoriaanid – the Victorians). Eesti keeles kirjutades lähtume eesti õigekirja reegleist. Ka soome sõnaraamatud näitavad endiselt keelendeid siluuri, ordoviikki, kambri, paleotsooinen maailmankausi jne.
Teiseks: stratigraafilised terminid tähistavad selliseid mõisteid, mida on ainult üks. – Tõsi, meie lugupeetud geoloogid Anto Raukas, Tõnu Meidla, Väino Puura on tõesti ainulised ja suure algustähega, niisamuti Läänemeri, Harjumaa, Porkuni. Kuid samas on palju ainukordseid objekte, üksusi jms, kus meil suur täht pole tavaks. Ajaloolased ei ole nõudnud esiaja, vanaaja, keskaja, uusaja ja uusima aja suure tähega kirjutamist (vrd geoloogide soov Vanaladekond, Vanaaegkond jne). Keemikud pole nõudnud keemiliste elementide nimetuste õigekirja muutmist. Oleme sedavõrd häbematud, et igapäevaelus kirjutame isegi päikese – elu aluse – väikese tähega, kuid astronoomid pole ettekirjutusi tegema asunud.
Kolmandaks: stratigraafiliste üksuste tähistused olevat nimed, s.o pärisnimed, mitte üldnimed. – Senistest võõr- ja omasõnadest on geoloogidel korraga saanud nimed: Ordoviitsium, Pleistotseen, Vanaaegkond jne. Selle kohta peab ütlema, et nimede üldsõnastumine on tavaline nii isiku- kui ka kohanimede puhul, nt Ohm ➝ oom, Boycott ➝ boikott, Silhouette ➝ siluett, Champagne ➝ šampanja, Devonshire ➝ devon, Perm ➝ perm. Nimedest võib teha ka tuletisi, nagu Pergamon ➝ pärgament, Magneesia (linn) ➝ magneesium, Cambria ➝ kambrium. Nii ühed kui teised on muganenud eesti võõrsõnadeks. Geoloogide otsus muuta võõrsõnad tagasi nimedeks ja teha nimedeks ka harilikud terminid (nt vanaaegkond) on aga harukordne.
Minu põhimõtteks on olnud, et pädevaimad otsustajad oma eriala keele üle on selle ala eriteadlased. Ühe eriala keeles on võimalik ka mõni väike separaatlepe ainult selle eriala tarvis – mõistesüsteemi täpsemaks ja selgemaks väljendamiseks. Vaidlusalusel juhul ei ole paraku sellega tegemist.
Akadeemik Raukas on 11. jaanuaril 2002 oma käsukirjad saatnud rohketele ajakirjadele, ajalehtedele, kirjastustele, teadusasutustele, keskkonnateenistustele jne. Ebaõnnestunud otsus peaks siiski jääma stratigraafide kitsasse ringi. Mujal tekitab see segadust: keelenõuandest juba päritakse, mis see stratigraafia on ja kas nt rauaaeg käib nüüd suure tähega. See tähendab, et ei osata piiritleda, kus kehtivad uued „stratigraafia reeglid”, mille järgi üldsõnu tuleb kirjutada suure tähega. Asjade seesugune käik on ootuspärane, sest harilikku eesti õigekirja tehti jõnks sisse.
Pikaajalise tava muutmiseks pole ei erialast ega keelelist põhjust. Uuendus toob geoloogidele suuri õigekirjaprobleeme, nagu „nimede” kirjakuju, seniste liitsõnade kirjutamine, omadussõnade kirjutamine jm. Seda kitsast kokkulepet ei ole vaja ega võimalik rakendada väljaspool stratigraafia tekste, sh muus oskuskeeles ja „Eesti entsüklopeedias”.
Sirp 01.02.2002
Artikkel on
vastus D. Kaljo ja A. Raukase kirjutisele „Muudatustest mõnede geoloogiliste
terminite õigekirjutuses” (Sirp 01.02.2002). Vt ka: T. Meidla,
H. Nestor, A. Raukas, Stratigraafiaterminoloogiast spetsialisti pilgu
läbi. – Keel ja Kirjandus 2002, nr 10, lk 727–733.