Peeter Päll
Üle kümne aasta tagasi, täpsemalt 1991. a taastati endise Vene keisririigi pealinna ajalooline nimi, kuid tema nime ei ole meil tänini korralikult kasutama õpitud. Mainitagu kohe alguses, et selle linna traditsiooniline eestikeelne nimi on Peterburi, siin-seal esinevad segavormid („Sankt-Peterburi”, „Peterburg”, omastavas „Peterburi”, „St. Peterburg” jms) ei sobi aga kuidagi.
Kuidas sai linn niisuguse saksahõngulise nime? Ajalooürikutest selgub, et kõigepealt asutati 1703. a Neeva jõe suudmesse kindlus Санктпитербурх, mis oli nimetatud püha Peetruse auks. Peeter I kaaskondlased, kes rääkisid peale vene keele saksa, rootsi, hollandi ja inglise keelt, kohandasid seda igaüks omale keelele. Nõnda tekkis nimest hulk teisendeid, varieerumine hõlmas kõiki koostisosi (Sankt ~ Sa(i)nt ~ San, Pi(e)ter(s) ~ Peter(s), burg ~ burch ~ bur(c)k).
Vene ametlikes allikates kirjutati nime valdavalt Питер’iga ning alles 1724. a tuli järjekindlamalt kasutusele Петер, algsest nimekujust jäi aga käibele tänini tuntud rahvakeelne teisend Piiter. Esimese maailmasõja puhkemisel muutus saksapärane nimi ebasoovitavaks ning augustis 1914 asendati see Petrograd’iga. 1924. a, pärast Lenini surma sai linna nimeks juba Leningrad. 1991. a vaieldi ägedalt linna nime üle ja pakuti mitmeid nimevariante (lisaks nimetatutele nt Svjato-Petrograd, Nevograd jne). Rahvaküsitlusel pooldas ajaloolise nime taastamist 54% linna elanikest, nõnda sai linn 6. septembril 1991 uuesti Peterburiks.
Eestikeelses kirjanduses kohtame linna nime esimesi kordi XVIII sajandi lõpu kalendrisabades, näiteks 1773 Peterburgist (seestütlev), 1775 Peterburgi (omastav), 1812 juba mugandatult Peterburri linnas. Nimelõpu -g- puudus enamasti ka hilisemates tekstides (1821 Peterpurri-lin, 1849 ja 1854 Peterburri), ent näiteks Jakobsoni geograafiaõpikus (1868), mis on esimesi uues kirjaviisis nimede allikaid, on nimeks siiski Peeterburg. Vaheldus Peterburg (nimetav) : Peterburi (omastav) jäi XIX sajandi lõpu ajakirjanduses üsna tüüpiliseks, nii käänati ka teisi burg-lõpulisi nimesid (nt Ronneburi, Vana Schwaneburi), ent XX sajandi alguseks kujunes ka nimetava käände vormiks selgelt Peterburi. Linn oli eestlastele väga tähtis, see seletab nime kiiret mugandumist ja variantide rohkust murdekeeleski, vrd Valjala Peeterburi linn, Lihula Piterburi, Ridala Piiterbori, Lüganuse Pietterpuri, Setu Pett’erboorah (seesütlev).
On huvitav märkida, et kui Peterburi nimi muutus üksnes ajalooliseks nimeks, st alates 1920. aastatest, siis selle nime kirjapilt eestikeelsetes allikates enam ei varieerunud: nii 1930. aastate kui ka nõukogudeaegses entsüklopeedias on ikka Peterburi. Uus segadus tekkis alles pärast 1991. aastat, kui kasutajaid ajas segadusse ilmselt vene nimekuju Sankt-Peterburg (Санкт-Петербург) ja selle variantide rohkus (lühendiga С.-Петербург ja lihtsustatud kujul Петербург, vrd ka inglise Saint Petersburg ~ St. Petersburg, prantsuse Saint-Pétersbourg ~ St.-Pétersbourg, saksa Sankt Petersburg ~ St. Petersburg, soome Pietari).
Kas siis vene nimekuju Sankt-Peterburg, mida ajakirjandus on viimaks õigesti tarvitama õppinud – sidekriipsuga ja ilma lühendita St. –, eesti teksti ei sobi? „Eesti keele sõnaraamatu ÕS 1999” kohanimevalimik esitab ju mõlemad nimed. Samuti kehtib reegel, et „rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohast ümberkirjutust (latinisatsiooni) võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu” (ÕS 1999, lk 972). Ent pandagu tähele kahe linna nime vormistust ÕSi kohanimevalimikus:
Peterburi <3: ‑sse ja Peterburi>, Sankt-Peter.burg vn linn Loode-Venemaal, ühtlasi Leningradi oblasti keskus
Sankt-Peter.burg <20: ‑burgi, ‑.burgi> Peterburi venekeelne nimi
[- - -]
.Pihkva <8: ‑sse>, Pskov vn oblastilinn Venemaal; ..
Pskov <6: ‑i, ‑i; ‑i> Pihkva venekeelne nimi
Siit peaks nähtuma sobiv analoogia: kui kellegi eelistus on kasutada nime Sankt-Peterburg, siis sobib see samasse ritta nimedega Pskov, samuti Gdov, Kazan ja Neva; kui aga kasutatakse nimesid Pihkva, Oudova, Kaasan ja Neeva, siis samas reas kirjutatagu Peterburi.
Oma Keel 2002, nr 1