Maire Raadik
Üks tuttav filoloog läkitas mulle küsimuskohti tekstist, mis ta toimetada oli saanud. Tekst ise oli tõlgitud inglise keelest ja muu hulgas oli seal lugeda: "Koodeksi ülesanne on kehtestada .. kalavarude kaitset ja kalanduse korraldamist ning arengut käsitleva rahvuspoliitika väljatöötamise ja rakendamise põhimõtted ja kriteeriumid." Pärast pisukest ehmatust taipasin, mis radu tõlkija mõte võis olla liikunud. Oletagem, et ingliskeelses originaalis seisis national policy. Nii, mõtles tõlkija: policy on poliitika ja national on rahvuslik, seega rahvuslik poliitika. Sõnaühendist tegi ta omakorda liitsõna, rahvuspoliitika - ja saigi kalavarude kaitset ja kalanduse korraldamist ning arengut käsitleva rahvuspoliitika.
Vist niisama kaua, kui Eesti riigil on olnud oma raha, Eesti kroon, on meil räägitud ja kirjutatud ka rahvusvaluutast (või rahvuslikust valuutast). Muidugi, inglise keeles on vastav termin tõesti national currency, kuid eesti keeles ei vasta sellele mitte rahvusvaluuta, vaid riigi valuuta ehk riigi vääring - kui omasõnaga öelda. Nt Eesti valuuta ehk vääring on Eesti kroon, Läti valuuta ehk vääring on Läti latt ja USA valuuta ehk vääring on USA dollar. Rahal pole rahvust. (Ei tea, kas rahvusvaluuta pooldajad on ka needsamad, kes kirjutavad väiketähega eesti kroon pro Eesti kroon - eks väiketäht ole ju tavapäraselt olnud rahvuskuuluvuse näitaja.)
National currency vastand on foreign currency 'välisvaluuta, välisvääring'. Nt Läti latt, Saksa mark ja USA dollar on Eesti krooni suhtes välisvaluutad ehk välisvääringud. (Läti latt, Saksa mark, USA dollar ja ka Eesti kroon on kõik oma riigi valuutad ehk vääringud, ja üksteise suhtes välisvääringud. Valuuta kasutamine välisraha tähenduses on argikeel.) Kuidas seda national - foreign vastandust aga eesti keeles väljendada? Riigi vääring ei ole välisvääringu paariliseks just kõige ilmekam, riigi nimega saab asi juba parem: Eesti vääring ja välisvääringud, Eesti valuuta ja välisvaluutad. Kuid on veel üks võimalus: Eesti kroon - Eesti oma raha - on meie omavääring. Enam-vähem sama moodi nagu on oma- ja võõrsõnad, on oma- ja välisvääringud, oma- ja välisvaluutad.
Mõne standardi eessõnast on olnud lugeda: "Käesolevale Euroopa standardile tuleb anda rahvusstandardi staatus kas identse tõlke või jõustumisteate avaldamisega .. ning sellega vastuolus olevad rahvusstandardid peavad olema kehtetuks tunnistatud .." Mis on rahvusstandard - kas eestlasel üks ja lätlasel teine? Kuid eks Eestis elavad lätlasedki juhindu ikka Eesti, mitte Läti standardeist, nagu Lätis elavad eestlased Läti omadest. Nii ei käi standardiasjadki mitte rahvuste, vaid riikide järgi, ja national standard pole muud kui riigistandard, konkreetsel juhul Eesti standard, Läti standard jne. (Seda, et Eesti standard on ühtlasi riigistandard, ei peagi alati rõhutama.)
Teine näide: ".. peavad käesoleva Euroopa standardi kasutusele võtma järgmiste riikide rahvuslikud standardiorganisatsioonid: Austria, Belgia, Hispaania .." Kui Belgias ei ole eraldi flaami ja vallooni standardiorganisatsiooni, ega Hispaanias eraldi hispaania, katalaani, galeegi ja baski oma, siis peavad Euroopa standardi kasutusele võtma järgmiste riikide standardiorganisatsioonid, nt Austria, Belgia, Hispaania standardiorganisatsioon jne.
Eestis on rahvusmeeskoor ja on riiklik sümfooniaorkester. Rahvusmeeskoor on - nagu tema kodulehelt lugeda - Estonian National Male Choir, ja riiklik sümfooniaorkester Estonian National Symphony Orchestra. Ühel juhul on inglise national'i vasteks eesti keeles rahvus-, teisel juhul riiklik, ja vastupidi, nii riiklik kui ka rahvus- on mõlemad inglise keeles national. Peale selle on meil Estonia teater, mis oma kodulehe andmeil nimetati 1998. a ametlikult ümber "Rahvusooperiks "Estonia"".
Rahvusmeeskoori kodulehel on näha logo: täheühend RAM ja selle kohal Mulgi kuues sarvepuhuja. Sama lühendit RAM (Riiklik Akadeemiline Meeskoor) leiab ka müürilehtedelt jm. Kas see peab näitama järjepidevust või hoopis suutmatust loobuda senisest hästi sisse töötatud kaubamärgist? Eks see riiklikust meeskoorist rahvusmeeskoori tegemine üks moele lõivumaksmine ole. (ERSO pole rahvus-ihalusega kaasa läinud, muidu oleks meil ka oma rahvuslik sümfooniaorkester.) Samas on ka selge, et ses nimetuses (Eesti rahvusmeeskoor) peab peale Eesti veel mingi täpsustav osis (nagu praegu rahvus-) olema, sest Eesti meeskoor on ju mis tahes Eestis tegutsev meeskoor.
Teine lugu on meie rahvusooperiga, millel nimi Estonia, mis teda teistest Eesti teatritest eristab, olemas. Rahvas ütleb ikka Estonia teater (ka mõnel logol olen seda nimekuju näinud) ja sellest piisanuks ka ametlikuks nimeks. Aga ju ei piisanud, ei tea, kas kartusest, et esindusteatri nimi saab sedasi provintslikult lihtne - umbes nagu Endla või Ugala teater? Riikliku tähtsuse ja haardega asju on teisigi, ja neist veel mitmegi puhul sobiks riigi-. Nt riigitelevisiooni, riigi ringhäälingu ja riigiarhiivi kõrval ja eeskujul võiks olla ka riigiraamatukogu (riigi tähtsaim kogu, kus on hoiul kõik riigis ilmunud trükised), ja mitte tingimata rahvusraamatukogu, nagu meil praegu.
Olgu eelneva jutu kokkuvõtteks esitatud väike valik näiteid.
Kui nüüd lõpetuseks tulla tagasi loo alguse juurde, siis (küll nägemata ingliskeelset originaali) julgeksin soovitada vähemalt järgmist parandust: .. kehtestada riikliku kalakaitse ning kalanduskorralduse ja -arengu poliitika väljatöötamise ja rakendamise põhimõtted ja kriteeriumid. Sest: rahvuspoliitika on rahvusasjus aetav poliitika, riiklikku poliitikat ajab riik - mis tahes asjus.