Tiiu Erelt
Juba mõnda aega kasutavad Eesti juristkond ja ajakirjandus sõna ombudsman, mis meile kuidagi ei sobi. Eesti keelest hoolijad inimesed on seetõttu palunud keelekorraldajate sekkumist.
Ombudsman pärineb rootsi keelest ja selle tähenduseks märgivad kaks rootsi-eesti sõnaraamatut: volinik, asjaajaja, esindaja. Meile praegu on see sõna tulnud siiski inglise keele kaudu. J. Silveti inglise-eesti sõnaraamatus on eesti poole peal kirjas niimoodi: "ombutsmann", (1960-ndatel aastatel Inglismaal esmakordselt parlamendi poolt määratud) kodanike huve kaitsev volinik (kaebuste puhul mingi bürokraatliku korralduse vastu). Inglise sõnaraamatud näitavad, et ametlikult kutsutakse teda Suurbritannias Parliamentary Commissioner. Peale Rootsi ja Suurbritannia on institutsioon olemas veel paljudes teistes riikides.
Nii leiti meilgi, et Eesti ei saa olla demokraatlik riik, kui tal sellist õiguste kaitsjat ei ole. Kuid meil on see-eest õiguskantsler ja tema institutsioon jällegi on vähestes riikides. Hea, et nüüd on otsustatud panna uues õiguskantsleri seaduses nn ombudsmani kohustused õiguskantsleri peale. "Ombudsmani" sõna seal ei seisa, tema kohustused aga küll. Eesti sõna läheb siiski tarvis.
24. septembril 1998 oli Emakeele Seltsi keeletoimkonna koosolek, kus peale kõige muu tuli ka see probleem kõne alla. Eesti sõna pakkumused on praegu järgmised. Toimetaja Heido Ots on pakkunud sõna õigusasjur, kuid me ei tahaks diplomaatilise asjaajaja (chargé d'affaires) jaoks 1970. aastal paikapandud tuletist asjur mujale laiendades ebamäärastada. ESi keeletoimkonna liige Tiit-Rein Viitso pakkus koosolekul sõna õigusseadur — lähteideeks 'see, kes seab õiguse jalule'. Toimkonnale pakkumus meeldis ja pöördusin arvamuse saamiseks õiguskantsleri büroo poole. Jurist Enn Markvart andis lahkelt abi, aga ta ei pidanud õigusseadurit siiski sisult sobivaks sõnaks. Päriselt saab õiguse jalule seada kohus, aga kohtulikke õigusi nn ombudsmanil ei ole. Ta on just kohtuväline institutsioon, kelle poole inimesed saavad otse pöörduda. Raskepärane kohtulik asjaajamine pole alati vajalik kõigi igapäevaelu hädade ning lihtsurelike ja riigiametnike vaheliste konfliktide lahendamisel.
Seepärast esitan veel mõned sõnad, mida on pakutud. Seda ei ole siiski karta, et eesti keel hätta jääks. Peame ainult mõtlema ja valima, mis oleks kõige sobivam sõna. Tallinna tehnikaülikooli õppejõud Enno Soonurm on juhtinud tähelepanu "Eesti entsüklopeedia" 7. köites (1994) ombudsmani artiklis kasutatud tõlkevastele usaldusmees, tõlgendades seda nii, et tolle ametniku ülesanne on olla mõlema konfliktipoole usaldusalune. Keeleteadlane Henn Saari on teinud uudistuletise vahenik kasutamiseks ilma eesosata õigus. Õigustõlkekeskuse õigustõlke käsiraamatus on võimalike tõlkevastetena mainitud liitsõnu õigusvolinik ja õigusesindaja. [1999. a lisas Euroopa Liidu inglise-eesti-inglise sõnastik õigusvalvuri.]
Minu enda pakkumus on õigusvahemees. Sõna pikkus ehk ei sega, sest sagedaks sõna kasutus niikuinii ei lähe. Lähtun sellest, et see kõrge, autoriteetne, parlamendi määratud ametnik on vahemees, kes aitab tavakodanikul ja riigiametnikul teineteisest aru saada. Ta uurib, kas riigiasutuses on rikutud inimeste õigusi ja mida oleks tarvis õiguste kaitseks teha. Või pole kaebuse esitaja asjadest aru saanud ning vajab ägedaks paisunud konfliktis rahulikku vahemehe selgitust.
Nagu öeldud, pannakse õigusvahemehe kohustused meil õiguskantsleri peale ja sõna kaotab praeguse suure aktuaalsuse. Aga sisuliselt läheb seda siiski tarvis ka edaspidi nii meie enda asjust kui ka teiste riikide õigusvahemeestest rääkides.
Eelnev on kirjutatud 1998. a septembris, kui eesti keele instituudi keelenõuandele esitati rohkesti proteste eesti keelde sobimatu sõna ombudsman kasutamise vastu. Seetõttu arutas küsimust ka Emakeele Seltsi keeletoimkond. Kirjutis oli mõeldud avaldamiseks väljaandes Õiguskeel, kuid jäi siiski ilmumata, sest mulle oli vastuvõtmatu justiitsministeeriumi ametniku kommentaar. Nagu juristil tavaks, oli seal öeldud, et filoloog pole asjast aru saanud, ombudsmani ametikohta meil ei tule ja sõna tarvis ei lähe. Tõesti, õiguskantsleri seadus, millega nn ombudsmani kohustused said õiguskantslerile, võeti vastu 25. veebruaril 1999. Kuid miks vilgub see sõna siiamaani meie ajakirjanduses ja juristide esinemistes?
Tiiu Erelt, veebruar 2000