Mis on eestlasele eesti morfoloogias raske?

Tiiu Erelt

Kirjutis vastab sellele küsimusele pärimiste põhjal, mis on esitatud eesti keele instituudi keelenõuandele 1995. a septembrist kuni 1998. a lõpuni, s.o veidi vähem kui kolme ja poole aasta jooksul.

Esimeses osas on käänamise, teises võrdlemise ja kolmandas pööramise küsimused. Osade sees on materjal järjestatud muutkonniti. Kirjutise lõpus on kõne all olnud üksiksõnade leidmise hõlbustamiseks tähestikregister.

Muutevormi esitamine looksulgudes näitab, et see on väär vorm, nt {suhkurt}, {naases}. III väldet tähistavat punkti on kasutatud ainult seal, kus see on vormimoodustusest arusaamiseks hädavajalik, nt .kont.sertide, .peied : peiete ja peied : peiede.

Käänamine

Kerget I käändkonda tabavad ainult väga üksikud juhuküsimused (kai mitm os kaisid, süü mitm saav süüdeks, loterii ains os loteriid jms). On tulnud õpetada, et öö ains sisseü on öösse ja öhe, aga mitte {öhhe}. Raske ja palju küsitav on aga käändkonna erand, keeleajalooliselt kahesilbiline nõu ning eriti liitsõna eelnõu, kus ainsuse osastavas ei tohi olla d-lõppu (nt Riigikogu arutab uut seaduseelnõu). See, kas võõrsõna kuulub koi-partii-tüüpi (partiisid, ainult de-mitmus) või luu-trofee-tüüpi (trofeesid ja trofeid, nii de- kui ka i-mitmus) on nähtavasti üksnes sõnaraamatutegija probleem, keelenõuandjailt ei ole seda kunagi küsitud. Kahel raskemal võõrsõnal duo ja trio on ÕS 1999-s peale seni ainunõutud diftongilise häälduse ja koi-tüübi käänamise ka silbipiiriga hääldus [du-o, tri-o] ja vastav ratsu-tüübi käänamine — niisiis saame kuulata duod või duot, triod või triot.

II käändkonna pesa-tüübi kriitilised sõnad on olnud mõru, nüri ja vilu, kus argikeeles kipub käänamisel lisanduma silp -da. Kirjakeeles pole seda aktsepteeritud ega aktsepteerita praegugi. Küsitakse ka sõna kodu sisekohakäändeid. Kirjakeeles on sisseütlev koju ja kodusse, seesütlev kodus ning seestütlev kodunt ja kodust. Vormid (läks) kodu, (on) kodu, (tuli) kottu (ära) on argikeelsed.

Mõnest pesa-tüüpi sõnast on kalduvus kasutada vormiaredamat t-list ainsuse osastavat. Üksikutel sõnadel on ÕS 1999-s esitatudki nii t-ta kui ka t-ga ainsuse osastav (lõpuga osastav tähendab tegelikult ratsu-tüüpi, mida siiski pole osutatud). Omasõnadest on selline ainult asesõna iga, mille vorm igat lubati VÕKis 1962. aastal, aga tookord erilise vajaduse klausliga. Küsimusi sõna iga osastava kohta on palju siiamaani: enamasti tahetakse kinnitust, et igat on vastuvõetav vorm. Pahameel rööpvormi pärast jääb üksikuks: "See on keelesegamine, et tohib ka igat." Asesõnal sama sellist t-ga rööpvormi ei ole: õige on ainult sama värvi.

t-lõppu igatsevad uuemad laensõnad on aga aegade jooksul vaheldunud. Praegu on need vähemalt midi, mini, vadi, bugi-vugi, origami, harakiri, poro, homo, logo, sumo, jojo, memo, ksero, skiso, hula, ikebana. Keelenõuandest on küsitud sõnade ego, glögi, logo ja memo osastavat. Neist kahel viimasel ongi t-line rööpvorm ÕS 1999 sõnaartiklis esitatud, kahel esimesel mitte, kuid otse veaks ei maksaks osastava markeerimist pidada sealgi (vt ka ÕS 1999 lk 19 ülalt esimene märkus). Tavaks, mitte kohustuseks on kasutada t-lõppu isiku- ja kohanimede ainsuse osastavas: Anut, Jürit, Marit, Ehasalut, Türit, Muhut. Seetõttu siis ka rööpselt t-ga ja t-ta jonnjüri(t), torujüri(t), karvamari(t). (* sama teema eelmises kogumikus) Kuigi siinne kirjutis ei käsitle nimede käänamist, märgin siiski teadmiseks ära kõige sagedama võõrkohanime käänamise küsimuse. Venekeelse linnanime Sankt-Peterburg eestikeelne kuju on Peterburi, om Peterburi, os Peterburi(t), sisseü Peterburisse ja Peterburi. (Üsna levinud on eksikujutelm vaheldusest Peterburg : Peterburi.)

Keeleküsimuste hulka on tulnud esmapilgul üsna imelik küsimus: "Kas pindala ja ruumala ainsuse osastavas on lõpp -t või mitte?" — Tegemist on pesa-tüüpi sõnaga ala, järelikult mitte. Küsijad pärivad edasi: "Aga kas siis ei saa käänata ühe sõnana?" Küsimuse taustaks on järelikult see, et ei tunta ära liitsõna (vrd tuletised manala, põhjala).

"Kas on õige sõna kulu mitmuse vorm kulusi?" — Seda laadi küsimused olnuksid normaalsed XX sajandi algul keelekonverentside aegu, praegu näitavad nad küll suurt hariduse auku. Koolis peaks ära õppima sellegi, et alltüübis saba tulevad b, d, g asemele ainsuse sisseütlevas pp, tt, kk. Kuid Juku pole õppinud ja Juhan helistab nüüd meile: "Kas sõna raamatukogu sisseütlevas on kaks g-d?" Mõistetav on aga kõhklus, kas valida konkreetses lauses pikk või lühike sisseütlev. Näiteks: "Tuleb vältida saasteainete sattumist veekogusse või veekokku" — Valiksin ehk ilmekama sse-sisseütleva. Kust lühikest sisseütlevat moodustada tohib ja kust mitte — üks ÕSide vaidlusprobleeme läbi aegade — ei ole keelekasutajale probleem, vähemalt ei ole seda kunagi küsitud.

pesa-tüüpi kuulub ka omastav asesõna oma, mis esineb tavaliselt muutumatuna. See ongi kirvereeglina meelde jäetud ja hakatakse kahtlema igas käändevormis. Rõhulisena või kindlas püsiühendis on põhisõnaga ühildunud vorm siiski palju sobivam: omas kodus teen mis tahan, ajab omi asju, omad vitsad peksavad.

tuli-tüübis on raske ainult asesõna mõni, mille vorme on seepärast rohkem näidatud ka ÕS 1999 sõnaartiklis: ains os mõnd ja (eriti lauserõhu all) mõnda, ains sisseü mõnesse ja mõnda, mitm os mõnesid. Küsitakse just ainsuse osastava kasutamist.

seminar-tüüpi sõnade käänamist ei küsita, ehk ainult terminali ja sedagi kirjapildi kõikumise tõttu.

Küll aga on väga palju küsimusi akvaarium-alltüübi kohta. Kui päritakse terve alltüübi käänamise järele, siis on küsimuse asetus: "Kas nüüd on lubatud kaks käänamist?" Üldiselt suhtutakse võimalusse käänata selle alltüübi sõnu peale seminar-tüübi veel redel-tüübi järgi soosivalt. Paar pettumust pärinevad vanematelt inimestelt. Kui küsitakse üksikuid vorme, siis on need muidugi ains osastav (-i ja -it) ning mitm omastav (-ide ja -ite), aga ka mitm osastav. Viimase puhul huvitab küsijaid, kas tõesti peale vormide muuseume ja muuseumeid, kriteeriume ja kriteeriumeid on võimalik ka muuseumisid, kriteeriumisid (esineb eksikujutlust, nagu oleks normijad need pikad vormid hiljaaegu lisanud). VÕKi 1982. aasta otsuses on sid-vorm tõesti muutsüsteemi täiuslikkuse huvides säilitatud, ÕS 1999 seda keelekasutuses olematut vormi ei esita. Tüüpsõna akvaarium vormidele sõnaraamatu leheküljel 19 tuleks lisada aga veel üks mitmuse sisseütleva vorm akvaariumeisse, mis on kogemata ära jäänud.

Küsimused tabavad järgmisi üksiksõnu (esitan küsimissageduse järgi, mis osalt oleneb sõnade esinemissagedusest): ministeerium, kriteerium, stipendium, solaarium, pension, muuseum, evangeelium, kaltsium, territoorium, laboratoorium, staadium ja ühe küsimiskorraga akvaarium, auditoorium, konsortsium, konservatoorium, observatoorium, stsenaarium ja juunior. Õigekeelsuskomisjoni otsust selgitades kirjutas Jaak Peebo: ".. vaadeldav sõnarühm on haaratud protsessist, mis kaugemas minevikus on toimunud sõnadega misjon, kautsjon, oksjon jt. Praegusel ajal ei ole küll veel põhjust kategooriliselt väita, et i on kõigis sellistes sõnades muutunud j-iks, kuid kindlasti on suurel osal eestlaste nooremast põlvkonnast selle sõnarühma teine ja kolmas silp kokku sulanud just niisuguse tendentsi tõttu. Diftongistumine on haaranud ka selliseid 2. ja 3. silbi piiril olevaid vokaalühendeid, mille esikomponent ei ole i, kuigi praegu veel palju vähemal määral. Nende sõnade arv tänapäeva eesti keeles on väike .." Nüüd, kaks aastakümmet pärast neid uuringuid on see kõik mitmele ÕS 1999 kriitikule tulnud ootamatult. Nad ei ole kunagi matslikku jotilist hääldust kuulnud, suu ei painduvat midagi sellist ütlema, kuidagi olevat võimalik diftongistumine (iu). Seepärast olevat sõnaraamatus antud kahe muuttüübi häälduse ja käänamise selgitav esitus väär, nt so.laarium <-ri-um 6: -i, -i; -rjum 9: -i, -it>.

akvaarium-sõnarühma seos kaugemas minevikus ka kirjapildis jotistunud suure sõnarühmaga, mida J. Peebo mainib tsiteeritud lõigu algul, on veel tänapäevalgi tihe. Seda näitavad keeletarvitajate küsimused sõnade oksjon (ains os oksjonit, mitm om oksjonite), portsjon (ains os portsjonit, mitm om portsjonite) jt kohta, mida tuleb käänata ainult redel-tüübi järgi. See puudutab nimetavas kahesilbilisi ja III-vältelisi sõnu (veel biljon, miljon, triljon, kanjon, misjon, kautsjon), nimetavas kolmesilbilised esisilbirõhuga sõnad on seminar-tüübis (medaljon — ains os medaljoni, mitm om medaljonide —, pataljon, kvadriljon, kotiljon, postiljon, paviljon, kompanjon, šampinjon, komisjon, revisjon, divisjon, provisjon).

J. Peebo tsitaadi lõpus on aga juttu nendest akvaarium-rühma sõnadest, kus kõnealuse vokaalühendi esimene komponent ei ole i. Sage on nende hulgast ainult muuseum, millel on samuti aktsepteeritud hääldusvariandid ja kaks käänamist. Erinevalt süsteemi huvides lõpuni läinud VÕKi otsusest on ÕS 1999-s sõnad liineal, kakuam, ookean, donžuan, kameeleon, nukleon, panteon, barüon, jaaguar, jaanuar, veebruar, kaasuar siiski ainult seminar-tüübis. Nende käänamise järele ei ole EKI keelenõuandest päritud.

III käändkond on üks kergemaid. Mõnevõrra üllatavad on küsimused kere-alltüübi sõnade kõne, hüve ja pere ainsuse osastava kõnet, hüvet, peret kohta (igaüht on küsitud paar korda). Ei oska arvata muud, kui et tegu on hüperkorrektsuse ilminguga, kus II käändkonna osastava t-lõppu vältides kardetakse seda ka III käändkonnas.

ratsu-tüübis ei tohiks enam suuri raskusi olla: kirju on juba ammu esitatud nii II- kui ka III-vältelise sõnana ja vastavalt ka ratsu- ja ohutu-tüübis, Emakeele Seltsi keeletoimkonna 1997. aasta otsuse põhjal sai samasuguseks sõnaks ka aula. Samal korral arutati veel sõnade kahju, vedru ja rubla ainsuse osastavat, kus otsustati kõigis kolmes sõnas anda ühtmoodi nii t-ga kui ka t-ta vorm.

Väga raske on nüüdiseestlasele aga keeleajalooliselt erandiks kujunenud sõna õlu käänamine: ains õlu, õlle, õlut, mitm õlled, õllede, õllesid. Sellest on saanud kõige küsitum käändsõna. Küsijad ei taha uskuda, et ei tohi kasutada analoogiaüldistuslikku pesa-tüüpi käänamist õlu : õlu : õlu. Tahetakse kasutada reklaamlauset "Rõõm elust ja õlust endast!" Seletatakse keelenõuandjale, et peab ju olema ains osastav (seda) õlu, nagu on (seda) onu.

IV käändkonna omasõnade käänamist küsitakse harva: sõna suhkur ains osastav on suhkrut (ja mitte {suhkurt}), nii nimi- kui ka omadussõna tuhkur osastav on tuhkrut (nt vana tuhkrut, tuhkrut paju). Emakeele Seltsi keeletoimkond on aktsepteerinud sõna korsten III-vältelise häälduse kõrval ka II-vältelise ning õiged vormid on seega nii korstnat, korstnate (nagu õpik) kui ka korstent, korstende (nagu aken). Kahes tüübis — III-vältelisena väeti-tüübis ja II-vältelisena ratsu-tüübis — esitab ÕS 1999 ka neitsi (seni oli üksnes III välte norming). Sõna labak tüvevokaal on kirjakeeles -u, mitte -a.

Üks keeletarvituse raskusi on ka vahetegemine nud-kesksõna ja tema iseseisva nu-vormi ning tud-kesksõna ja tema iseseisva tu-vormi vahel: lõõgastunud — lõõgastunu, puhanud — puhanu, sätestatud — sätestatu, arvatud — arvatu. nu- ja tu-tuletisel on ains osastava lõpp -t: (seda) lõõgastunut, puhanut, sätestatut, erru arvatut. nud- ja tud-vorm jäävad samakujuliseks mis tahes käändes: puhanud inimest, puhanud inimestele, erru arvatud sõjaväelast. Aga raskusi on isegi v-kesksõna käänamisega, nt: teisel korrusel asuvat (mitte {asuvad}) korterit ei saa välja üürida.

õpik-tüüpi kuulub ka määratlev asesõna mõlemad, mille käänamisel päris tihti kaheldakse i-mitmuse moodustamises: õiged vormid on mõlemaile, mõlemail, mõlemais, mõlemaist (ja mitte {mõlemile} jne), üldjuhul sobib aga paremini ainsusevorm, nt mõlemast mehest, mõlemal käel, neilt mõlemalt.

Neid raskeid sõnu ja vorme puudutavad küsimused on ootuspärased. Seda pole aga hädad keelenditega kümme vagunid (pro -t), õnnetusjuhtumide (pro -te) vms, mis reedavad, et küsija on alles kirjatarkuse algjärgus.

Vana tüliõun — nimetavas ühesilbiliste sõnade nelik mõis, pärl, küps, kõrb — oleks nagu päris ära unustatud. Vaid mõned üksikud järelepärimised sõnade mõis ja kõrb astmevaheldusliku käänamise lubatavuse kohta on olnud. Veel kuuekümnendate-seitsmekümnendate vahetusel möllasid nende käänamise ümber sellised kired, et kaebekirjad ja õiguseotsimised käisid EKP keskkomiteeni välja. Üsna mitu aastakümmet alates 1953. a VÕSist on normiallikad pidanud õigeks ainult astmevahelduseta käänamist (kõik vormid III vältes) mõisat, mõisate, mõisaid, pärlit, pärlite, pärleid, küpset, küpsete, küpseid, kõrbet, kõrbete, kõrbeid, kuid kirjakeeles on vaikselt jätkanud oma olemasolu ka astmevaheldusliku käändtüübi vormid. ÕS 1999 annabki rööpvormid mõis : mõisa : .mõisa : .mõisade : .mõisu; pärl : pärli : .pärli : .pärlide : .pärle; küps : küpse : .küpse : .küpsede : .küpsi; kõrb : kõrve : .kõrbe : .kõrbede : .kõrbi. (Viimase sõna puhul langeb astmevahelduslik käänamine kokku teise kõrb-sõna 'laanemaa, metsalaam' muutmisega.) Sama sõnarühmaga on teiselt poolt tulles liitunud ka omadussõna väär, millel ÕS 1999 möönab peale astmevaheldusliku käänamise (mitm .väärade, .vääri ja .väärasid) ka astmevahelduseta käänamise olemasolu (mitm .väärate, .vääraid), ning võõrsõna žanr, millel varem oli lubatud ainult astmevahelduslik käänamine, aga alates 1976. a ÕSist ka astmevahelduseta. Ainult IV käändkonna kohane käänamine on sõnal kiosk : kioskit : kioskite (kõik vormid III vältes).

Võõrsõnaprobleeme on IV käändkonnas hulganisti. Need algavad tüvevokaali valikust, millega ollakse eriti hädas ing-lõppega sõnades. Küsitud võõrsõnad jagunevadki normingu järgi kolme lehte: -u dumpingu, liisingu; -i riislingi, naelsterlingi; -u ja -i messingu ja -i, smokingu ja -i. Kõige tihemini küsitakse sõna marketing rõhku, tüvevokaali, käänamist. Vastus on lihtne: see on ingliskeelne sõna, mille käänamisega meil pole tarvis vaeva näha, sest see on eesti keeles turundus. {Marketingimänedžer} on eesti keeles turundusjuht. Peale ing-sõnade küsitakse veel basiiliku tüvevokaali.

Raske sõnarühm on kolmesilbilised kahe vokaaliga lõppevad võõrsõnad, kus vokaalid kuuluvad eri silpidesse, nagu aaria, paapua, stuudio, ja praegu sageli küsitavad video, stereo ja rodeo. Nende vormid on õpik-tüübi järgi videot, videote, videoid; stereot, stereote, stereoid; rodeot, rodeote, rodeoid.

Vana mure on rühm sõnu, mis ei ole tahtnud püsida oma normingu järgi II silbi rõhuga ja astmevahelduslikuna. Eriti tuntud nende hulgast on jogurt, mille eelmises ÕSis antud käänamine jo.gurt : jogurdi : jo.gurti ei läinudki käibele. Keelenõusse on aastate jooksul tulnud rohkesti hämmastusavaldusi ja ÕS 1999-s seisabki ainult astmevahelduseta käänamine jogurt : jogurti : jogurtit, nagu algusest peale on olnud raport, -ti, -tit. Kindlalt on rõhk I silbil ungari laenul forint, -ti, -tit (eelmise ÕSi eksitust fo.rint : forindi : fo.rinti ei ole enam esitatud). Nii anatoomia- kui ka füüsikatermini menisk puhul on antud üksnes menisk, -ki, -kit (ega ole eelmise ÕSi teoreetilist me.nisk : meniski : me.niski). Tehnikaterminil suport oleme astmevahelduslikule käänamisele lisanud ka astmevahelduseta suport : suporti : suportit. Niisamuti toimisime esialgu loomanimetusega gepard, kuni zooloogid palusid keelekasutuses olematu astmevaheldusliku käänamise päris ära jätta ja anda ainult gepard : gepardi : gepardit. Küsitakse veel sõna standard käänamist (standarditele, standardeid), kus d ja t sassi lähevad, nähtavasti segamas venekeelne стандарт, aga võib-olla ka ruutlipu võõrsõnaline vaste eesti keeles stan.dart : -dardi : -.darti.

Mõned uued laensõnad alles otsivad endale eesti kirjapilti ja käänamist. Näiteks on küsitud sõnu imago (imagot, imagote), mastif 'koeratõug' (mastifit, mastifeid), nugat 'maiustus' (nugatit), pikap (pikapit, pikapite, pikapeid) ja eriti baarmen. Viimase kohta niipalju, et kuigi nimetavas kolmesilbilised džentelmen, kongresmen ja bisnismen kuuluvad seminar-tüüpi, käib kahesilbilise III-vältelise baarmeni käänamine redel-tüübi järgi (baarmenit, baarmenite, baarmeneid). Vanade laenude käänamise küsimused on juhuslikumad, nt algebra, kimono, interre(e)gnum. Lähtekeele järgi on ÕS 1999-s korrigeeritud ungari laenu tšaardaš, tantsib tšaardašit. Paremaks kui preambula on peetud õigustermini kuju preambul, -i, -it. Mitmele inimesele on olnud raske sõna messias käänamine: messia ootamine, ootab messiat.

Alati on keelenormijale ja -kasutajale probleemiks olnud kahesilbilise III-vältelise nimetavaga er-lõpuliste sõnade käänamine. Kahest muuttüübist, mis nüüdiskirjakeeles hõlmavad selle rühma sõnad, on vanem ja eesti keelele omasem number : numbri. Nagu korter : korteri käänduvad eelkõige sellised sõnad, kus vokaali väljalangemise korral tekiks raskesti hääldatav ühend (ingver, sprinkler) või kus tuleks r kahesse kõrvuti asetsevasse silpi (korter, farmer, order, berber). Peale nende käänduvad korteri järgi uued, alles keelde tulnud sõnad. Kui osal neist aga aja jooksul ilmneb kalduvus üle minna keelepärasemasse number-tüüpi, siis on see seaduspärane tendents, mida on arvestanud iga uue ÕSi koostajad.

Mis sõnu praegu küsitakse? Sõna rabarber võib endiselt käänata kahte moodi (rabarberi ja rabarbri). Kaks käänamist annab ÕS 1999 ka sõnadel bleiser (bleiseri ja bleisri), poster (posteri ja postri). Klinker : klinkri ja ester : estri on juba ammu kohanenud number-tüübis ning nüüd paistavad seda olevat ka terminid tester : testri, klaster : klastri ja sama käänamisprobleemiga seotud el-lõppega piksel : piksli. Kuid burger ja adapter sobivad paremini e-vokaali käänamisel alles hoidma: burgeri, adapteri. Spiiker on kolinud number-tüüpi: om spiikri. Sõnaraamatusõna arbiter : arbiteri : arbiteri (seminar-tüüp) kõrvale on koha leidnud tegelik kasutus arbiiter : arbiitri : arbiitrit. Kui aga küsitakse slängisõna pamper, siis see on kirjakeeles hoopis kaitseraud.

V käändkonna ne- ja s-sõnade muutmise uue reeglistiku andis vabariiklik õigekeelsuskomisjon 1980. a. Otsuse kõige olulisem osa ja suure muutuse koht on rööpvormide lubamine kolmesilbilistel III-vältelistel ne- ja s-sõnadel puhastest ne-tuletistest (ne-puurumitest) kuni lane-line-kene-mine-liitelisteni välja. Nii kaheksakümnendail kui ka üheksakümnendail aastail on nende sõnade mitmuse osastavat ("Kas -seid on ka õige?") keelenõuandest lõpmatult küsitud. 1976. a ÕSis neid vorme veel polnud ja "Kirjakeele teatajast" ei osatud vaadata. Ehk lõpetab ÕS 1999 nüüd selle küsimise. Loetlen küsitud sõnad: aastane, endine, kahtlane, maksujõuline, nõudmine, puudrine, spordilembene, tööline, välismaalane, üldine, kauplus, kursus, näitus, oskus, põhjus, raskus, tööstus, vargus, viirus, võistlus. Kõigis neis sõnades on õiged nii si- kui ka seid-osastav, nagu aastasi ja aastaseid, kauplusi ja kaupluseid. Sinna rühma on jõudnud isegi sõna teenus: II-vältelise häälduse puhul on õige ainult teenuseid, III-vältelise puhul nii .teenusi kui ka .teenuseid.

Teistsuguse struktuuriga sõnu aga ei saa siia segada: varajane mitm os on ainult varajasi, üheksane mitm os ainult üheksasi (uudiseid), aga niisugune mitm os ainult niisuguseid.

Pooltes V käändkonna tüüpides on võimalik nii pikk kui ka lühike sisseütlev. Seda rööpvõimalust küsitaksegi igaks juhuks üle: võrdselt õiged on avaldamisesse ja avaldamisse, järgmisesse ja järgmisse, algusesse ja algusse, kodakondsusesse ja kodakondsusse, teadusesse ja teadusse, võimalikkusesse ja võimalikkusse, ülemi(se)sse, keskmi(se)sse või alumi(se)sse ossa, tuleb teha parandus tulumaksuseadu(se)sse, tere tulemast uude messikesku(se)sse. Arvestada tuleb, et tus- ja matus-sõnade lühem sisseütlev on homonüümne vastava tu- või matu-sõna käändega: lõpmatusse saab olla sõnade lõpmatus ja lõpmatu vorm (lõpmatusesse on ühemõtteline), ootamatusse saab olla sõnade ootamatus ja ootamatu vorm (ootamatusesse on ühemõtteline). Kuid sellise vormihomonüümsuse klaarib harilikult kontekst. Sõnal niisugune on aga ainult üks sisseütleva vorm niisugusesse (soolane-tüüp).

Nagu emakeeleõpetajad nii õpetame meiegi likkus-tuletiste ortograafiat, et seal kõigis vormides ikka ilusasti kaks k-d püsiks: tootlikkuse (vrd tootlikus seadmes), toote kõlblikkust (vrd kõlblikust tootest), olukorra ohtlikkus (vrd ohtlikus olukorras), tantsumeisterlikkust (vrd meisterlikus tantsus), paindlikkuse (vrd paindlikust seisukohast). Emakeeleõpetajad ütlevad vahel, et mis seal sõnatuletuses ikka nii väga õpetada on, aga see paistab üks õpetamisväärseid kohti olevat.

Küsitakse ka sõnarühma väike, päike, äike käänamist, eriti esimest: ains omastavat väikese ja väikse ning mitm osastavat väikesi ja väikseid kui tekstis sagedaid vorme.

Väga raske on käänata sõnu ões ja kälis, mis on küll soolane-tüübi formatiividega, aga -se asemel on nende vormides arhailine -kse. Niisiis ões : õekse : õest : õeksesse : õeste : õekseid : õestesse ja õekseisse; kälis : kälikse : kälist : käliksesse : käliste : kälikseid : kälistesse ja kälikseisse.

Muud omasõnade käänamise küsimused käivad pigem ortograafia kohta: sõna homne ains om homse kirjutatakse ühe m-iga, sõna peatne ains om peatse (kohtumiseni) on tõesti t-ga.

Päris üllatav on küsimuste rohkus ne-liiteliste võõrsõnade käänamise kohta. Õigupoolest on nendegi taga analüüsivõimetusest tulenev ebakindlus ortograafias. Võib-olla taas selline koht, mida koolis sõnatuletuse juures rohkem õpetama peaks. Küsimuste arvult on esikohal uues Eesti ühiskonnas aktuaalseks saanud tuletis prestiiž+ne (ÕS 1976 ei sisalda veel ei seda ega ka prestiižikat). Tuleb seletada neid käändeid, kus liitest -ne saab -se ja tüvi prestiiž jääb puutumata: prestiižse, prestiižset, prestiižses, prestiižsed (et piisab ühest s-ist). Teine rohkete küsimuste objekt on tuletis kompleks+ne, mille käänamisel jällegi tuleb -ne asemele -se ja tüvi kompleks jääb alles: kompleksse, kompleksset, kompleksses, komplekssed. Sama on sõnades dispersne : dispersse ja religioosne : religioosse, mida samuti on küsitud. Sõna standardne : standardse sageda küsimise tingivad häälduses kõlav -tse ja kõhklus kirjutada s-i kõrvale d, aga morfeemi muutumatuse põhimõtte järgi on see siiski õige.

Pikemaid ne- ja s-sõnu, mille tüübistamisega on jändamist olnud sõnaraamatutegijail ja keelekomisjonidel, ei küsita üldse (nende mitmuse vormid on tekstis liig haruldased).

Läheme astmevahelduslike sõnade käänamise — VI käändkonna juurde (ÕS 1999-s tüübid 16—30). Kõigepealt küsimusi-kostusi tüvevokaali ja astmevahelduse kohta. Sõna põik tüvevokaal on -u (nt elab Kalevipoja põigus), taimenimel näär aga -e (vrd lind näär : nääri). Kirjakeeles on sõna pluus : pluusi (nimetav ja omastav pluuse on vanamoeliselt argikeelne). Ei tohiks segada sõnade veer : veeru, veer : veere ja veerg : veeru vorme — õiged on taevaveerele ilmus päike (mitte {-veerule}), oru veerudel {veergudel}, artikli kolmandas veerus.

Deverbaali lagu puhul pidas ÕS 1976 võimalikuks ainult laadivahelduslikku käänamist lagu : lao, nüüd on juurde tulnud ka astmevahelduseta norming lagu : lagu (teede lagu ajal, lumelagu ajal). Astmevaheldus on raske sõnades, kus b vaheldub v-ga: sõna varb mitm nim on varvad, puunimetuse haab ains om on küll haava, aga os haaba, sõna hoob olev kääne on hoovana; niisamuti rg vaheldumisel rj-iga pürg : pürja ning mb vaheldumisel mm-iga asesõnas kumb, kus õiged nõrga astme vormid on kumma poole arvamus, kummale anda, aga tugevas astmes — kumba valida. Sõna vähk ains om on ainult vähi, olenemata tähendusest (vähja on murdeline vorm).

Väikesest arhailisest kaas-käändtüübist küsitakse sõnu küüs (lõikab küüsi) ja kaas (sule kaas, uued kaaned, pakutakse kaasi). ÕS 1999 on esimene normiallikas, kus selle tüübi keeleajalooline, ent nüüdiskeeles olematu palatalisatsioon on ära jäetud. Ainult üheksast sõnast koosnevas käsi-tüübis tekitab kõhklusi sõna vesi mitm osastav vesi, nt väljaspool Eesti vesi, teab häid kalavesi. Seda osastavat võib kasutada niisama julgesti kui vormi käsi, nt ringutab käsi. Muidugi on raskusi sõber-tüüpi sõnadega puder : pudru : putru ja oder : odra : otra ning suur-tüüpi sõnaga peen : peene : peent : peente : peeni. Midagi uut pole ka kõhklustes sõna jõulud käänamisel — mitm om .jõulude, os .jõule ja .jõulusid, võimalikud on ka ainsuse vormid: jõuluni on kaks nädalat, enne .jõulu. Sõna konts mitm omastav {kontste} on vildak ja peab olema kontsade, sest konts ei kuulu vits-tüüpi. Küsituimad on aga sõna kaart käänded, kus t ja d sassi kipuvad: kaardi peal, kaardiga, kõik kaardid, nende kaartide, kaartidega (olenemata sellest, kas tegu on post-, maa-, panga- vm kaardiga).

Oma õigustus on isegi küsimusel, kas ains os on kude või kudet. Eesti rahvakeeles leidub ka astmevahelduseta kude (oleks kere-tüüpi). Kirjakeeles on siiski astmevahelduslik rida-tüüpi kude : koe : kude. Koolis eesti keelt õppinud inimesel pole aga õigust esitada küsimusi nagu: mitu k-d on sõnas kõiki, kööki või kurki, kas (neid) saagisi või mägesi on korras sõnad, kas avastada uusi maailmaid või maailmasi, kas on õige kolmel eri moel või moodil. Kurvas olukorras on sõna kohv, mille kohta keelenõust peagu ei küsita, aga millest tihtipeale käibivad lõdvad käändevormid {kohvi : kohvi : kohvi} õigete kohv : kohvi : .kohvi asemel.

VI käändkonna sõnade vormidest puudutavad küsimused kõige enam lühikese ja pika sisseütleva ning lühikese ja pika mitmuse osastava vahekorda. Sisseütleva puhul ütleb vastaja tavaliselt oma eelistustunde: hõõruda kreem nahasse (või nahka), kreem imendub peanahasse (või peanahka), võid võita suvesoojust oma talvesse (või talve), kirjutatud haiguslukku (või haigusloosse). Kindlam on valik juhtudel nagu: jäägu sära te silmi (sobiv vorm), põhikirja tuleb lisada kaks punkti (mitte: põhikirjasse), pane muna keevasse vette (mitte: keeva). Viimane juhtum on päris keeruline: selles lauses on keev kui oleviku kesksõna (ja seega õpik-tüüpi sõna keev : .keeva : .keevat ainult ühe sisseütlevaga), mitte sõna keev : keeva : .keeva 'kuum, tuline'. Vahel harva aga üllatab küsimus vastajat ja vastus küsijat, näiteks see, et peale vormide laiska ja saarde on rööpselt õiged ka vormid laisasse ja saaresse. Kas aglutinatiivsus hakkab tasapisi taanduma?

Lühike ja pikk mitmuse osastav on muidugi enamikus VI käändkonna tüüpides võrdselt olemas, aga sõnadest, kus see mitmuse vorm sage ja sisseharjunud on, soovitame harilikult lühikest: taskunuge, saage, võite, kaupu, asupaiku, kelli, pohli jne. Kui vastame, et õige on nii mõõnu kui ka mõõnasid, nii valke kui ka valkusid, rasvu kui ka rasvasid, siis kipub järgnema küsimus: "Aga kumb on ikkagi õigem?" Ning kui salvifirma kardab segiminekut sõnade salv : salvi ja salv : salve vormide vahel ega soovi oma reklaamis ütelda toodetakse salve, siis öeldagu muidugi toodetakse salvisid.

VI käändkonda kuulub ka enim küsitud Eesti kohanimi Tallinn. Seda nime tuleb kirjakeeles käänata tema järelkomponendi järgi nagu sõna linn. Nimes on sel juhul kaks III-vältelist silpi .Tal.linn ja ta peaks käituma nagu liitsõna. Aga kui kuulame hääldust enda ümber, siis on üsna tavaline, et hääldatakse hoopis [tallin] ja isegi [talin], [talina]. Murdeüleskirjutused näitavad, et mida kaugemale pealinnast, seda kaugemale ka hääldusest [.tal.linn]. Juba II-välteline [tallin] toob endaga kaasa teistsuguse käänamise, rääkimata I-vältelisest: osastavas tuleb [tallinat, talinat].

Kahe- ja kolmekümnendail aastail oli keeleteadlaste vahel selle nime pärast suur vaidlus. Ühed püüdsid .Tal.linna hoida linna-sarjas, teised arvestasid kohanimede üldsüsteemi ja rahvakeelset kasutust. Kõne all oli seegi, et nimetav kääne peaks lõppema täishäälikuga nagu teistel Eesti linnanimedel — olema .Tallinna. See muutus olnuks siiski poolele teele jäämine. Kui juba muuta, siis nii, nagu nimede häälikulise muutumise kulg nõuab, ja see tee viib nimekujuni Talina. Aga ei muudetud tookord, ei muudeta enam ka nüüd. Püüame kirjakeeles kinni hoida nimest .Tal.linn, om .Tallinna, os .Tal.linna, sisseü .Tal.linna.

Tuntud probleemne koht on astmevahelduseta õpik- ja astmevaheldusliku õnnelik-tüübi vahekord. Päris sage on keelenõuküsimus: "Kas ik-sõnade käänamises on midagi muutunud?" Ja vastus on, et kirjakeeles on tüübid ja käänamine kõik endiselt, kahe tüübi järgi käänamist on mööndud ainult paaril sõnal. Juba vanast ajast on sellised sõnad ümbrik, kolhoosnik (mõlemad 1962) ja sovhoosnik (esimest korda ÕSis 1976), hiljaaegu (1997) on lisandunud veel politseinik ja pealik. Kui jätame kõrvale sõna päritolu ja räägime ainult struktuuritüübist ning vastavast muuttüübist, siis kuulub nende sõnadega kokku ka piknik. Neid kuut sõna võime hääldada II vältes ja käänata õpik-tüübi järgi, aga võime hääldada ka kahe III-vältelise silbiga ja käänata õnnelik-(maastik-)tüübi järgi. (Sõnad ümbrik ja politseinik ilmusid kahe tüübi vahealale õnnelik-tüübi poolelt, kolhoosnik, sovhoosnik, pealik ja piknik aga õpik-tüübist.) Muudest õnnelik-tüübi sõnadest küsitakse enamasti ainsuse osastavat käänet, nt loomulikku kulumist, tundlikku inimest, riiklikku sektorit, alandab palavikku, kaks kodanikku. Segiajamine likkus-nimisõnadega sunnib küsima (aga siiski harva) omadussõnade seesütlevat käänet, nagu sõbralikus koostöös, vajalikus abinõus, vrd nimisõnad sõbralikkus, vajalikkus.

Ka Karin Kaljumäe hiljaaegu Tartu ülikoolis kaitstud magistritöö tulemused ei saa keelekorraldajaile selget sihti seada, kuidas kahe tüübi vahekorda korrastada. Testid näitavad, et pilt on väga kirju, kõik varieerub sõnuti ja vormiti. Selgelt nõuab normimuutust üksnes sõna vistrik, mis on tegelikus keelekasutuses õpik-tüüpi kolinud (ÕS 1999-s õnnelik-tüüpi sõnana). Huvi pakub K. Kaljumäe oletus, et osastavavormid {ohtliku}, {tundliku} jms ei ole lihtsalt ortograafiavead, vaid vaheaste õnnelik-tüüpi sõnade üleminekul õpik-tüüpi. Nagu ülal osutatud, küsitakse keelenõuandestki kõige enam ains osastava vorme.

Veel raskem on keelekasutajal toime tulla VI käändkonna võõrsõnadega. Keelekorraldajate esimene mure on siin jälgida laenude püsimist eesti astmevaheldussüsteemi raames. Küsimused juhivad tähelepanu järgmistele rasketele kohtadele:

  1. klusiil konsonandi järel — neis ja uutes samasugustes laenudes tuleb ära hoida käänamine
  2. vältemuutusega sõnade segiajamine pikkusmuutusega sõnadega — neis sõnades muutub ainult välde, aga klusiil jääb kõigis käändeis samaks — neis sõnades on ka klusiili pikkusmuutus;
  3. klusiil pika vokaali järel
  4. klusiil lühikese vokaali järel
  5. s-i õigekeelsus käänamisel kuid sõna börs hääldub nagu omasõnad kõrs ja vars ning konsonantühendi pikkust kannab r, mitte sbörs : börsi : .börsi : .börside : .börse
  6. h õigekeelsus käänamisel
  7. f-i õigekeelsus käänamisel aga on tulnud kinnitada sedagi, et sõnas efekt on isegi osastavas käändes üks f — (seda) efekti

  8. š õigekeelsus käänamisel kuid vrd kaashäälikuühendis re.vanš : -vanši : -.vanši ja astmevahelduseta sõnas hašiš : hašiši : hašišit.

š õigekirjutuse käimine klusiilide järgi ja lahutamine s-i õigekirjutusest lepiti Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas kokku 1933. aastal, aga rahul pole selle reegliga oldud. Viimati arutas probleemi vabariiklik õigekeelsuskomisjon 1979—81, suutmata siiski leida paremat reeglit (takistuseks said astmevahelduseta sõnad).

Kõik eelnevad probleemid on seotud suurima i-tüveliste võõrsõnade tüübiga (ÕS 1999-s 20. tüübi forell-alltüüp). Sama tüübi kohta, kuid neist probleemidest väljapoole tuleb ainult mõni üksik küsimus, puudutades uusi laensõnu, mille kirjakuju ja käänamine alles kinnistumas, nt faks : faksi, laim : laimi, guajaav : guajaavi, hospiits : hospiitsi. Õnneks vähe on ka päris raskekujulisi sassiminekuid: "Sõna eksistents — mis käändes on t ja mis käändes d?", "Furatsiliin on üks l, aga kas käänamisel tuleb teine l juurde?" Ja lõpuks tuleb mainida veel seda, et sid-lõpuline mitmuse osastav on keeletarvituses, eriti kahe- ja enamasilbiliste sõnade puhul, peagu olematu (forellisid, kalorifeerisid). Kasutatakse lühikest e-ga lõppevat mitm osastavat (forelle, kalorifeere), mille moodustamisega selles tüübis raskusi ei ole (keelenõuandest ei küsita).

kabinet-alltüübist küsitakse ainult, kuid selle eest tihti, suurima arvutivõrgu nime Internet käänamist. Seda tuleb käänata nagu sõna kabinet, s.o Internet : Interneti : (vaata) Internetti : (mine) Internetti ja (armunud) Internetisse. Ülakoma ei lähe tarvis.

Väga suuri raskusi valmistab osa kahe III-vältelise silbiga sõnu eesotsas kontserdiga. Sõna .kont.sert normingut ("Kas on muudetud?") ja eelkõige vorme .kont.sertide ja .kont.serte küsitakse niisama sageli nagu eespool jutuks olnud omasõna õlu. Argikeeles on kõnetaktiliigendus muutunud (kont-sertide → kontser-dite, kont-serte → kontser-deid), kirjakeeles ei ole seda muutust seni heaks kiidetud. Seda olekski raske teha, sest muutus on kogu tüübist haaranud väikese ebamäärase sõnarühma mõned vormid. K. Kaljumäe uuring näitas, et näiteks sõnad ekspert ja seersant käänduvad täiesti normingukohaselt, kuid sõnade kontsert, teemant, kuurort, kompvek puhul on muutused kaugele arenenud. Magistritöö autori arvates saaks normingut muuta siiski ainult teemandi puhul, mis on ainus sõna, kus muutused haaravad ühtlaselt kõiki käändevorme. Keelenõuandest küsitakse peale kontserdi veel järgmisi sõnu (järjestatud küsimissageduse järgi): teemant, kompvek, kuurort, asfalt, piiskop ja ühe küsimiskorraga aadress, apteek, eksport, leopard, pankrot. ÕS 1999-s on muutus kahe sõna käänamises: sõnadel vestern ja šimpans oli varem normitud kaks III-vältelist silpi ning vastavalt vormid (vaatab) .ves.terni, .šim.pansi (kuid mitte {šimpanssi}), nende .ves.ternide, .šim.panside. Nüüd on lisatud II-vältelise häälduse ja redel-tüübi käänamise võimalus: (vaatab) vesternit, šimpansit, (nende) vesternite, šimpansite. Sõnu konkurss ja kompleks on pannud keelenõuandest küsima mitte käände moodustamine, vaid s-i õigekiri ("Mitu s-i on sõnas konkursile?", "Kas isegi (sinna) kompleksi [s.o sisseütlevas] on üks s?").

Ka tugevneva astmevaheldusega VII käändkonna kohta on küsimusi, millele keelenõust vastust otsitakse. mõte-tüüpi sõnade puhul satutakse segadusse nõrkade ja tugevate klusiilide kirjutamisel sõnavormides, nt hange : hanked : hangete, luide : luited : luidete; ains om ettevõtte, mitm om ettevõtete; arvetega, lõunateks. Raske peaks olema käänata uuemaid laadivahelduslikke sõnu turve : turbe : turvet (turbekontseptsioon, korraldab andmeturvet) ja teave : teabe : teavet, aga üllataval kombel on esimest küsitud ainult üks, teist kaks korda. Üle jõu käis käänamine .peied : peiete ja selle kõrvale on ÕS 1999-s pandud astmevahelduseta ratsu järgi käänamine peied, -de, -sid. e-omadussõnade ahne, ihne, kaine, kiire, kärme, terve, tiine välte ja käänamisega, mida hiljaaegu sätiti Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, pole keelenõuküsijail probleeme olnud. pääse-tüüpi sõnadest on küsitud ainult seda, kuidas on sõna meetmed ains nimetav — ja see on meede.

Üks suuremaid muutumiskohti eesti morfoloogias on hammas-tütar-tüüpi sõnade käänamine (ÕS 1999 ratas-rukis- ja küünal-aken-tüüp). On käimas kahetüveliste sõnade ümberkujunemine ühetüvelisteks. See üleminek kulgeb sõnuti ja vormiti ebaühtlaselt. Meile esitatakse ootuspäraselt küsimusi mitmuse omastava ja sellest moodustatavate käänete kohta. Küsitud on sõnu habras (habraste {haprate} juuste, habrastele), puhas (puhaste {puhtate} linadega), aldis (aldiste {altite}), sõstar (sõstarde {sõstrate}), õnnal (õnnalde {õndlate}). Aga kalliste ja kallite ongi alati mõlemad lubatud olnud. Tunned vastates, kuidas ebakindlus valdab juba ennastki. Arvata on, et konsonanttüvi jääb püsima ainult ainsuse nimetavas ja osastavas, veel kaugemas tulevikus ainult nimetavas. Võõramate sõnade aldis ja älves puhul küsitakse ka käänamist üldse (ains om, mitm nim ja os) — aldis : .alti : .altid : .alteid; älves : .älve : .älved : .älveid.

armas-tõrges-tüübist huvitab küsijaid, kas armsat ja armast, tõrksat ja tõrgest, võimsat ja võimast on ikka mõlemad lubatud ning kumb neist kahest õigest õigem on. armas-tüüpi kuulub ka sõna kohus : kohtu : kohut, kus eksitakse osastava käändega. Õige on: enne kohut, ootab kohut. Vorm kohust kuulub teisele sõnale kohus, -e, nt täidab oma kohust.

Nüüd mõningaid käändkonnast olenematuid üldküsimusi.

Vahel tuleb selgitada ainsuse-mitmuse vahekorda, eriti seda, et sõnal meedia on juba mitmuslik sisu 'massiteabevahendid, massisuhtlusvahendid, massilõidad' ja ladina keelest lähtuvale mitmuse tunnusele -a ei tohi enam lisada eesti mitmuse tunnust -d. Eesti keele pinnal saaksime massimeediumid, aga mitte {massimeediad}. Samamoodi on eesti keeles õige reaalid ja mitte {reaaliad}. Kõmufotograafi nimetusena on eesti keelde olnud otstarbekas laenata paparatso, mis lähtub itaalia ainsusest paparazzo, kuigi mõned keeled on võtnud üle mitmusvormi paparazzi. Küsitud on sedagi, kas sõna ressursid on ainult mitmuses. Majandusterminina kasutatakse seda sõna tõepoolest peagu ainult mitmuses, aga tehnika valdkonnas on ka ainsuslik ressurss 'toote töövältus'.

Harva küsitakse paarisnimisõnade käänamist, aga eksitakse sellega tihti. Paarisnimisõnades tuleb käänata mõlemat sõna, nt lasteaias-algkoolis, laevajuhist-mehaanikust. Teine asi on omadussõnast ja nimisõnast kokku pandud hüüdnimed, kus omadussõna ei tule käänata, nt Kaval-Antsuga, Must-Toomast.

Üsna sageli ei osata käänata liitsõna, sest pole selge, mis sõna põhisõna tegelikult on. Nimetavas käändes on sõnavormid homonüümsed, aga omastava, osastava jt käänete moodustamiseks peab põhisõna selge olema. Nt tagasiside, om -side {-sideme}, veelase, om -laskme {-laske}, metsaraie, kaasaütlev ebaseadusliku metsaraiega {-raidega}, nöörlood, om -loodi {-loe}, keelemärge, om -märke {-märkme}, keelekaste, om -kaste {-kastme}, üleviik ja läbiviik, om -viigu {-viigi}. Üks ema ei saanud kuidagi aru, mis viga on lapsel kästud otsida lausest "Toomas sammus edasi, ümisedes lõbusat lauluviit", kus olevat ju kõik õige. Aga siiski peab seal olema lauluviisi. Eesti keeles on sellist otsustamist nõudvaid liitsõnu lõpmata palju. Tundsime seda omal nahal neid ÕS 1999-s märkides, aga nüüd võib sealt ka alati vastuse saada.

Juhtub sedagi, et küsijal on sassi läinud väga lähedase kujuga sõnad ja nende käändevormid. Näiteks küsitakse, kas sõna tainas omastav on taigna. Nii see siiski ei ole — on sõnad tainas : taina : tainast ja taigen : taigna : taignat. Soovitame eelistada esimest kui lihtsamat. On üldse kahju, et mõned kokandustegelased teist on peale surunud. "Kas on õige öelda, et prillid on hägusad?" — Kõhklus on tulnud sellest, et eelmises ÕSis on ainult omadussõna hägune, mitm hägused. Siiski sobib kasutada ka omadussõna hägus, mitm hägusad (ÕS 1999-s on seegi antud). "Parimate meierite tehtud — see on vist vale ja peaks olema meiereide?" — See on siiski õige: mõeldud on inimest meier 'meiereipidaja', mitte meiereid 'piimatalitust'.

Päris palju küsitakse tsitaatsõnade käänamist. Ega siin muud soovitada polegi kui hoida tsitaatsõna oma võõrkeelsel kujul kursiivkirjas ning lisada ülakoma abil harilikus kirjas eesti tüvevokaal i või käändelõpp. Esitan küsitu tähestikulises järjestuses:

Mõnelgi juhul ei ole me käänamisest huvitatud ja teeme hoopis ettepaneku asendada tsitaatsõna omasõna või juba kodunenud laenuga: workshop on õpikoda või seminar vm, top ten on esikümme, pater noster on meieisapalve ehk paternoster, bowling on keegel ehk veeremäng, mis sest et 9 asemel 10 kurikaga (kui vaja, võib öelda ka harrastuskeegel).

Arvsõnade kohta saame juba üsna tihti kuulda lauset "Nüüd ei olevat arvsõnade käänamine enam nõutav" (à la see toimus üksteist mai). Seesugune tendents on argikeeles tõepoolest võimas, kuid kirjakeeles kasutame ja kääname järgarvsõnu siiski edasi (see toimus üheteistkümnendal mail), nii raske kui see mõnel keeletarvitajal ongi.

Esitatakse järgmisi küsimusi. Kas sõna üks osastav on üht või ühte? — Mõlemad on õiged, teist vormi kasutatakse eeskätt rõhulises asendis. Mitmuse omastav on ühtede kaante vahel (mitte {ühede}). Sõnade viis ja kuus ainsuse osastav on viit ja kuut (ei ole {viite, kuute}).

Tuletis kümmekond käändub kümmekonna, kümmekonda, s.o käänatakse liidet -kond, mitte tüve kümme. See on arvsõnade käänamise küsimustest kõige sagedam.

Kaksteist, om kaheteist(kümne), os kahtteist(kümmend), kahteteist(kümmend) ja kahteteistkümmet. Põhioht on, et omastavas ja sellest moodustatud käänetes läheb kaotsi komponendi -teist- lõpus olev t. Kõhklusi on selleski, missugust osastava kuju tohib kasutada. Arvsõna seitsekümmend osastav on seitsetkümmend ja seitsetkümmet. Arvsõna sada viiskümmend osastav on sada(t) viitkümmend ja sada(t) viitkümmet — huvitasid just sõna sada kaks osastavavormi (t-ga rööpvorm lubatud VÕKi otsusega 1962). Sõna tuhat osastav on tuhandet (tuhandet inimest) ja liitarvu osana tuhat (kaksteist tuhat).

Küsimusi on ka väljapoole käändkondi jäävate asesõnade käänamise kohta (asesõnadest oma, mõni, iga, sama oli juttu eespool II käändkonna, mõlemad IV käändkonna, kumb VI käändkonna juures). Isikulistest asesõnadest küsitakse pikkade ja lühikeste vormide vahekorda, mis tuleb siis otsustada kontekstis, nt "Palun võimaldada mulle korralist puhkust" (ei pea olema minule), või sõna nemad de- ja i-mitmuse vormide kohta, mis üldjuhul sobivad võrdselt (nendele ~ neile).

Asesõna ise probleemkoht on mitmuse vormid — kas need on olemas ja kuidas neid kasutada. Vormid on tõesti olemas: mitm nim ise, om eneste ja endi, os endid, sisseü enestesse ja endisse. Kasutada tuleb neid aga mitmuse toonitamisel: Poistele enestele ~ endile oli see kasulik. Üürnikke endid tabas õnnetus kõige rängemini. Muidu sobivad ainsuse vormid paremini: Lapsed leidsid endale uue mängukoha. Kulud tasuvad ennast aastaga.

Küsi- ja sideasesõnade kes ja mis lahkukirjutamist sõnast tahes oleks ehk kergem meeles pidada, kui mõelda teiste käändevormide peale: kes tahes, kelle tahes, keda tahes, kellesse tahes, .. , kelleta tahes, kellega tahes; mis tahes, mille tahes, mida tahes, millesse tahes, .. , milleta tahes, millega tahes.

Umbmäärased asesõnad keegi, kumbki ja ükski käänduvad nagu sõnad kes, kumb ja üks, raskusi valmistab aga rõhuliite -gi ~ -ki õigesse kohta panek: kellegagi, kummagagi, mitte ühegagi — liide peab olema lõpus, s.o käändelõpu järel, mitte ees.

Võrdlemine

Omadus- ja määrsõnade kompareerimisel on kõige raskemad need paar sõna, mille algvõrdel on hoopis teine tüvi kui kesk- ja ülivõrdel: hea — parem — kõige parem ja parim (on hakanud levima vigane {kõige parim}); palju — enam ja rohkem — kõige enam, enim ja kõige rohkem.

I—III käändkonna sõnadega võrdemoodustusprobleeme ei ole, küll aga esitatakse küsimusi IV käändkonna sõnade kohta. Need puudutavad kas-tuletisi: mõttekas — mõttekam — kõige mõttekam ja mõttekaim, prestiižikas — prestiižikam — kõige prestiižikam ja prestiižikaim, mainekas — mainekam — kõige mainekam ja mainekaim. Eriti raske paistab aga olevat nud- ja tud-kesksõnade võrrete ja sealt edasi käänete moodustamine: kogenud — vanemad inimesed on kogenumad, vaadatud — vaadatuim film maailmas, levinud — esimese ja kõige levinuma (mitte {kõige levinud}) arusaama järgi. Võidakse küsida: "Kumb on õige — kas eelistatavam või eelistatuim?" — Vormid on ju õiged mõlemad, aga vastus oleneb sellest, mida soovitakse öelda: kas seda, et A-d tuleks eelistada B-le (on eelistatavam) või et C on kõige eelistatum ehk eelistatuim. matu-sõnadega harilikult sassi ei minda, aga siiski näiteks: panevad põlvili ka kõige vankumatuma (mitte {kõige vankumatu}) juristi. Muud on juba juhuküsimused, näiteks: "Kas on õige sõna põnevaimais?" — See on omadussõna põnev ülivõrde põnevaim i-mitmuse seesütlev kääne.

V käändkonna i-ülivõrre moodustatakse nagu mitmuse osastav kääne ja line- omadussõnadel on lõpus üldjuhul -sim, mitte -seim: eksootiline — eksootilisim, turvaline — turvalisim. Ainult kolmesilbilistel III-vältelistel line-omadussõnadel, mida on üksikuid, nagu tõeline, jõuline, näiline, on nüüd rööpselt seid-osastavaga võimalik ka seim-ülivõrre: tõelisim ja tõeliseim, jõulisim ja jõuliseim, näilisim ja näiliseim.

Sõna väike[ne] kesk- ja eriti ülivõrrete hulk on rikkalik: väikesem, väiksem ja vähem; kõige väikesem, kõige väiksem, kõige vähem, väikesim, väikeseim, väikseim, vähim.

Keelenõuandesse kurdetakse, et ikka veel räägitavat vääralt "kõige optimaalsemast".

VI käändkonnast küsitakse ootuspäraselt õnnelik-tüüpi sõnade i-ülivõrret: ohtlik — ohtlikem {ohtlikuim}, rikkalik — rikkalikem {rikkalikuim}. Vastu ootusi peagu ei küsita muude omadussõnade sünteetilist ülivõrret, on üksnes juhuküsimused: suur — suurim, uus — uusim. Ja jälle manitseme igaks juhuks, et i-ülivõrde ette ei tohi panna sõna kõige.

VII käändkonnas on raske sõna kaunis, keskv kaunim, üliv kõige kaunim ja kauneim. Mitm osastav keskvõrdest on kaunimaid ja i-ülivõrdest kauneimaid (vormi {kaunemaid} ei tule kuskilt). Sõna puhas võrded on puhtamkõige puhtam ja puhtaim, sellest mitmuse alaltütlev puhtaimatelt korjealadelt.

Päris palju juhtub sedagi, et küsijal on võrded moodustatud, aga ta ei oska valida, missugune neist teksti panna. Kas öelda: "Abimaterjali kasutades läheb töö lihtsaks ja kiireks või lihtsamaks ja kiiremaks"? Selle jätame siiski kirjutaja enda otsustada, enne küll õpetades, mida ta arvestama peaks. Kas reklaamtekstis panna "vabariigi suurema või suurima valikuga värvikauplus"? Vastame, et mõjusam (loodetavasti ka tõelähedane) on "Eesti suurima valikuga värvikauplus". Loomulikult on küsimusi, mida ajendab kartus, et ülivõrdelist omadust saab kanda üksainsam olend. Rahustame, et saab küll öelda meie parimad asjatundjad, aga ka Eesti suurimad petised, sest paraku võib nii esimesi kui ka teisi olla mitu. "Kumb on õige, kas üks meie tuntumaid või tuntuimaid kriitikuid?" Vormimoodustuse poolest on õiged mõlemad, aga loomulikum oleks kasutada keskvõrret.

Haruharva tuleb koos küsijaga kaalutleda, kas mingist omadussõnast üldse saab võrdeid moodustada või mitte. Vormilisi takistusi ei ole kunagi, probleem on sisuline. Muidugi ei küsita selgeid juhtumeid (rase — {rasedam, kõige rasedam}), vaid piiripealseid (ruuduline — ? ruudulisem).

Pööramine

Pööramisküsimuste üldpilt on tunduvalt üheülbalisem kui käänamise oma. On palju korduvaid küsimusi, ootamatuid sellevõrra vähem. I pöördkonna suletud tüüpidesse kuuluvaid paarikümmet tegusõna ei küsi keegi. II pöördkonnas on omad kindlad küsimused olemas. tegelema-tüübis kiitis vabariiklik õigekeelsuskomisjon lõunaeestilise tegelda-paradigma kõrval heaks ka põhjaeestilise tegeleda-paradigma juba ligi 20 aastat tagasi. Selle 1981. a otsuse võttis üldsus kõigist tolle aja morfoloogiaotsustest kõige rahulikumalt vastu — "uued" vormid olid kirjakeeles enne otsustki laialt levinud. Keelenõuandest kontrollitakse siiski siiamaani, aga mitte eriti tihti, kahe kõige sagedama verbi tegelema ja kõnelema vormide tegeleda, kõneleda, tegelenud, kõnelenud, tegeletud, kõneletud, tegeletakse, kõneletakse õigsust.

kirjutama- ja muutuma-tüübis juhtub üksikuid arusaamatusi tata-vormidega (eriti tav-kesksõnaga). Kuigi Eesti Kirjameeste Selts otsustas juba 1872. a, et eestlane ta-liitelistes tegusõnades tata-st ei pääse, tuleb seda vahel selgitada tänapäevalgi. Nii protestis üks neiu, et tema on kirjutanud oma lõputöö pealkirjas "asutustele esitavatest nõuetest", aga retsensent parandab esitatavatest. Ja retsensent ongi toiminud õigesti. Kui on juttu sissetulekutest, mida saab tõestada, siis on need mitte tõestavad, vaid tõestatavad sissetulekud. -tata- on paratamatu ka umbisikulise tegumoe ma-tegevusnimes, nt kasutatama (vrd isikuline tegumood kasutama).

Väikesearvulises ja ebaregulaarses tulema-tüübis (sõnad tulema, panema, surema, olema, minema) on kaks harilikku küsimust. Esimene neist on olema-verbi eitusvormide kohta: küsitakse kinnitust, kas ikka liitvormide ei ole, ei olnud, ei olevat jne kõrval kasutatavad eesliitelised lihtvormid pole, polnud, polevat jne on eelmistega võrdõiguslikud. Teine küsimus on minema-verbi teisetüvelise kujuga vormide läheme ja lähme vahekord. Läheme on neutraalne kindla kõneviisi vorm, lähme argistiili kuuluv eeskätt käskiva kõneviisi vorm — vrd lähme koju, läki koju ja kõrgstiilne mingem koju.

muutuma-tüübis on kolm probleemset verbi. Sõna julgema pööramisel huvitavad inimesi vormid julenud, juletud, juletakse, juleti. Need on korrapäraste vormide julgenud, julgetud, julgetakse, julgeti kõrval võimalikud, kuid argikeelse värvinguga. Sõna töötama da-tegevusnimi ja tud-kesksõna on töötada ja töötatud, mitte {töödata, töödatud}. Vähemalt mulle on nende vormide õige kasutus nagu inimese haridustaseme lakmus. Kolmas verb on pööramise ja üldse kogu morfoloogia sagedaim küsimisobjekt taotlema. Et see nii on, pole mingi ime: muutuma-tüübis on ainult kaks verbi, kus tüvi lõpeb /konsonant+le/ (taotlema ja loetlema). Teised sama struktuuriga tegusõnad on astmevahelduslikus IV pöördkonnas (nt töötlema : töödelda, õmblema : õmmelda) ja neid on üle 170. Nii kordubki eri sõnastuses, aga sisult sama küsimus aastaid: "Kas tõesti ei ole vormid {taodelda, taodelnud, taodeldud} õiged? Kas te olete ikka kindel?" Need on väärad vormid ja õiged oleksid taotleda, taotlenud, taotletud. Segaduse ärahoidmiseks ei räägi me küsijaile harilikult midagi teisest, võrdselt õigest paradigmast, ega soovita seda niigi raske verbi teist rasket paradigmat õpetada ka koolis. Mõlemal nimetatud verbil on need stiililt kõrgemad vormid siiski olemas ja ka ÕS 1999-s antud: loetella — taotella, loetelnud — taotelnud, loeteldud — taoteldud — niisiis nagu esitella, esitelnud, esiteldud. Mis puutub aga esitlema-alltüübi sõnade pööramisse, siis selle kohta pole küsimusi olnud. Nähtavasti on nii, et kes kõrvalparadigmat oskab, see kasutab, ja kes ei oska, ei tiku ka kasutama.

Hulk küsimusi käib muutuma- ja III pöördkonna astmevaheldusliku õppima-sündima-tüübi piiriala kohta. Probleemi arutas 1981. a vabariiklik õigekeelsuskomisjon ning otsustas tunnistada kirjakeeles lubatuks 19 verbi rööpse astmevaheldusliku ja astmevahelduseta muutmise. Nende astmevaheldus väljendub ka kirjapildis, kuid peale selle otsustati, et õigekeelsusvigadeks ei tule pidada ka muude sõnade ainult häälduses väljenduvaid vältekõikumisi (nt vorme haiseb, küpseb, suitseb, veereb, õitseb, säilib, kustub võib hääldada nii II kui ka III vältes). VÕKi otsust on arvestatud ka ÕS 1999-s, kusjuures välte kohta on kirjutatud lk 26 ja 27 "Tüüpsõnade" osas 51. ja 55. tüübi märkuses a. Keelenõuandest vormide välte kohta ei ole küsitud, küll aga on olnud küsimusi mitmegi verbi kohta eelmainitud üheksateistkümne hulgast. Kõige rohkem küsitakse verbi lõppema vorme ja harilikult nii: "Kas nüüd on õige ka lõppeb (või lõppevad või lõppeks)?" VÕK on tõepoolest heaks kiitnud nii lõpeb, lõpevad, lõpeks kui ka lõppeb, lõppevad, lõppeks. Lihtminevik on ainult lõppes (paar korda on arvatud, nagu võiks olla {lõpes}). Küsimissageduselt järgnevad tegusõnad sulgema (sulen = sulgen, suleb = sulgeb, suleme = sulgeme aknad, sule = sulge uks), tekkima (tekib = tekkib, tekivad = tekkivad, tekiks = tekkiks), sattuma (satub = sattub, satuvad = sattuvad, satuks = sattuks), üks kord on küsitud sõnade süttima, pürgima ja küündima olevikuvorme (sütib = süttib, pürib = pürgib, küünib = küündib). Seega kontrollitakse üle tekstis sagedamini esinevate muutevormide õigsust.

õppima-sündima-tüüpi verbidest küsitakse veel käskima olevikku (mina käsin, mitte {käsen}) ja umbisikulist tegumoodi (ei kästa, on kästud), üksikjuhulised on küsimused sõnade vaakuma : vaagub, tankima : tangitud ja liisima : liisitud {liisatud} kohta. Verbide joiguma : joiub ja rukkima : rukib küsimise põhjuseks on nende tundmatus. Laadima on aga raske selle poolest, et on olemas kaks sõna: laadima : laadin ja laadima : laen. On tulnud õpetada, et laeva laaditi {laeti}, aga aku laeb {laadib}. Verbi vaagima nõrga astme vormid on laadivahelduslikud vaeb, vaevad, vaetud, vaetakse.

III pöördkonna väiksemate pöördtüüpide kohta (ÕS 1999-s 58.—66. tüüp) on küsimusi vähe ning kahtlusalused sõnad vanad tuttavad. Tegusõna koolma lihtminevik on koolis, mitte {kooles} — pöördub nagu laulma. Väga palju küsitakse sõna naasma vorme: ma-tegevusnime naasma (helistaja soovitas lubada naasema), olevikku naaseb (kodukülla), lihtminevikku naasis {naases} ja tud-kesksõna naastud — pöördub nagu tõusma. Samas tõusma-tüübis on alati raske olnud ka jooksma, mille õiged vormid on joosta, joostud, joostav, joostakse ja jookske, jooksku, jooksnud. Juristid on kasutusele võtnud raske pööramisega tegusõna teistma 'jõustunud kohtuotsust uuesti läbi vaatama' ja ei tule selle vormidega vahel toime. Sõna pöördub nagu saatma — teista, teistab, teistetakse. Ebaregulaarse verbi tegema umbisikulise tegumoe eitava kõne vorm on ei tehta (ei teha on murdevorm).

Erandsõna laskma lihtmineviku vorme enam ei küsita. Küllap peetakse lasksin — lasin, lasksid — lasid jne rööpset lubatavust loomulikuks.

IV pöördkonna küsimuste taustaks on kahtlused, kas ikka on tegemist astmevaheldusliku verbiga ja miskujuline peaks nõrgaastmeline vorm olema: kordama — ei korranud, oskama — osanuks, kõlbama — ei kõlvanud, toppama jäänud = topanud pall, märgama — märjata. Verbidest, kus -ma ees on -ta-, küsitakse sõnu tüütama : tüüdata ja süütama : süüdata. sta-verbidest on vastu ootusi kaks korda küsitud puistama vorme puistata {puistada} ja puistake {puistage} ning ootuspäraselt sõnu saastama, laastama, rüüstama. Esimesel kahel on lubatud kaht moodi pööramine, muutuma- ja hüppama-tüübi järgi: saastada ja saastata, laastada ja laastata, kuid rüüstama peaks endiselt püsima ainult hüppama-tüübis — rüüstata. II pöördkonna juures oli juttu raskustest taotlema-verbiga, millel -ma ees /konsonant+le/. Kõik sellised verbid peale taotlema ja loetlema on IV pöördkonnas raskusteta paigas, kord-paar on küsitud üksnes sõnu töötlema : töödelda, töödeldud, kahtlema : kahelda, kaheldes ja taatlema : taadelda, taadeldi (metroloogia termin). Arusaadavalt huvitab mõnda inimest seegi, kas sõnade mõtlema ja ütlema vormid mõtelda ja mõelda, ütelda ja öelda on võrdõiguslikud. Vastame, et üldiselt küll, aga proovime igaks juhuks küsitud lauses järele.

Pöördkonnast olenematud üldküsimused käivad muutevormide moodustamise ja kasutamise kohta. Kõige rohkem küsitakse kaht ma-tegevusnime käändelist vormi: maks-vormi kasutamist ja mata-vormi kirjutamist. On päris harilik, et sõna lõpposa -mata sellega väljendatava eituse rõhutamiseks ka kõnes päris tugevalt rõhutatakse, nii et t tundub väga pikana. Kirjutatakse aga alati üks t, sest see on ilmaütleva käände lõpp -ta: dateerimata, halastamata, kahjustamata, kasutamata, vaktsineerimata (neid vorme on küsitud).

Ainult kaks korda on päritud nud-kesksõna kohta: "Kas läind ja teind on õiged vormid?", "Kuidas käänatakse nüüd saavutand?" Kirjakeeles on need vormid läinud, teinud, saavutanud. Kuigi nud- ja nd-probleem on eesti keelekorralduse ajaloo vältel mitugi korda arutusel olnud, on iga kord jõutud otsusele, et muutsüsteemi järjekindluse ja kergõpitavuse huvides on kirjakeeles otstarbekam jääda ühe nud-tunnuse juurde. Lühemat tud-kesksõna (nt palut, kirjutet, tahet) ei küsita. Nähtavasti on siingi nii, et kes oskab, see kasutab, ning kes ei oska, see ei ürita.

Aegade tarvituses on kaks probleemset kohta, kus mõlemas võime näpunäiteid anda küsija teksti peal, s.o mida kõnealuses lauses teha tuleks ja miks. Pikemaid seletusi tuleks huvilistel siiski lugeda "Eesti keele käsiraamatust" või suurest "Eesti keele grammatikast". Püüame tagasi hoida lihtmineviku tungimist täis- ja ennemineviku alale ning saama-tuleviku tarvituse ülemäärast laienemist. Mõlemad tendentsid on tänapäeva eesti keeles väga tugevad. Mineviku aegade vaesestumine oleks eesti keele väljenduslikkusele suur kaotus.

Kõneviisiküsimustest on tavaline tingiva kõneviisi pöördelõppude ärajätmise lubatavus. Tegelikus keelekasutuses on käibel olnud nii pöördelõppudega kui ka pöördelõppudeta vormid. Lõputa vormid teeb võimalikuks see, et grammatilist isikut saab näidata kolme moodi: pöördelõpuga — loeksin; asesõnaga — ma loeks; mõlemaga — ma loeksin. 20 aastat tagasi probleemi arutades leidis vabariiklik õigekeelsuskomisjon, et stiilierinevust nende võimaluste vahel ei ole ning et need tuleks võrdsetena lubada (1980. a otsus). Vähem küsitakse kaudse kõneviisi vorme, nimelt seda, kas peale olevat-vormide võib kasutada ka olla-vorme: me olla rumalad, ta olla kirjutanud. Võib, kuid need on pisut murdelise värvinguga.

Lõpuks käskiva kõneviisi mitmuse I pööre eitavas kõnes, see on aina sagenev küsimus, mida arvata vormidest ärme teeme ~ ärme tee, ärme sööme ~ ärme söö. Kes vähegi keeletarvitust tähele paneb, see teab, et seesugused muutevormid on väga levinud, esialgu suulises kõnes, kuid neid on näha ka selle kirjapanekutes, nt televisiooni subtiitrites. Vanema põlvkonna inimesed on nende peale pahased ja nõuavad keelenõuandjailt valede vormide ärakeelamist. Kuidas peaks siis õigesti väljenduma? Ärgem tehkem, ärgem söögem, ärgem ärritugem — kindlasti õiged vormid, ent paraku kõrgema stiili värvinguga. Neutraalstiili tarvis tuleks paratamatult aktsepteerida vormid ärme teeme, ärme sööme, ärme ärritume ja seda on nii "Eesti keele käsiraamat" kui ka ÕS 1999 ka teinud (lk 15 ära tõmba, ärme tõmbame). Ent pangem tähele: är-me tee-me, är-me tõmba-me — nendes vormides dubleerime grammatilise isiku infot. Nagu eelmisest lõigust tingiva kõneviisi kohta lugeda võis, lõppes selline dubleerimine pöördelõppude ärajätu aktsepteerimisega. Praegu on vormid ärme tee, ärme söö, ärme ärritu veel argikeelse värvinguga, kuid ma ei julge seda ennustada tuleviku kohta.

*

Tähelepanelik lugeja tõenäoliselt märkas, et peale EKI keelenõuande morfoloogiaküsimuste ülevaatamise olid siinse kirjutise sisuks ka ÕS 1999-s tehtud morfoloogiamuudatused. Küllap pani lugeja tähele sedagi, et kõigi suuremate muutuste aluseks on olnud vabariikliku õigekeelsuskomisjoni otsus või Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitus, millele on eelnenud keelenähtuse uurimine. Sõnaraamatu autorid omapäi on sättinud üksnes mõne üksiksõna normingut.

Normingute kaasaskäimine keelemuutustega on paratamatu. Praegu oleks ehk õpetlik üle lugeda üks kolmekümne aasta tagune artikkel — 1976. a ÕSi eelne kirjutis autorite normimismuredest ja muutmissoovidest. Tollal peeti kirjutist nii revolutsiooniliseks, et ajakiri Keel ja Kirjandus ei pidanud tema avaldamist sündsaks. Nüüd on peagu kõigist ettepanekuist saanud kirjakeele normingud. Juba 1979—81 muutis VÕK rohkem, kui selles artiklis julgeti kujutleda. Paljugi langes kokku Valter Tauli soovidega, kuigi Tauli läks ökonoomsuspõhimõtte alusel vormilihtsustustes tunduvalt kaugemale. Kas me seda tahame või ei taha, keel muutub tasapisi ikkagi ning otstarbekaks hinnatud muutused tuleb keelekorraldusel heaks kiita.

Sõnaregister