Tiina Leemets
Eesti keele kindlas kõneviisis on kasutusel neli ajavormi: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Seejuures on täisminevik suhestatud olevikuga, enneminevik lihtminevikuga.
"Eesti keele käsiraamat" õpetab, et lihtminevik on nii vormilt kui ka sisult üheplaaniline ja seda ei saa kuidagi olevikuga seostada. Täis- ja enneminevik on aga kaheplaanilised. Täismineviku abil tehakse kokkuvõte mineviku tegevusest käesoleva hetke seisukohast. Enneminevik näitab, et sündmushetk eelneb minevikulisele vaatlushetkele. Mati Erelt ja Helle Metslang on märkinud, et minevikuaegade vormivahendite valik on järjest üheplaanilisemaks muutunud, seejuures on kasutusfunktsioonid eri aegadel vaheldunud ja ka vähenenud.
Lihtmineviku liigtarvitust täis- ja ennemineviku asemel on peetud vene keele mõjuks, mis on algselt tunginud eesti keelde kehvade tõlgete kaudu, siis aga edasi levinud ning üldisemaks paheks saanud.
Järgnevad näited on võetud toimetamata Eesti standardite eessõnadest.
Euroopa standardi tõlkis NN.
Tõlke vaatas läbi ekspertkomisjon koosseisus ..
Standardis kasutatava erialase terminoloogia töötas välja ekspertkomisjon ..
Standard koostati nende protseduuride määratlemiseks, millega tegelevad tootjad.
Standardi kavandi koostasid EPMI teadurid ..
Standardi kavandi kiitis heaks ja esitas Standardiametile vastuvõtmiseks mööbli standardimise tehniline komitee.
Lihtminevik väljendab tegevuse toimumist mingil kindlal minevikuajal, mille kohta saab esitada küsimuse millal? Nt täna hommikul, eile kell 12, 5. märtsil 1999. Lihtminevikuga väljendatakse ka äsja toimunud tegevust. Standardeid lugedes ja kasutades ei ole aga tõlkimise, koostamise või heakskiidu täpne aeg nii tähtis. Olulisem on vajaduse korral teada, kes on tõlkijad, koostajad ja heakskiitjad. Need inimesed on oma töö teinud, see on lõpetatud, tulemus on praegu ja ka tulevikus olemas.
Euroopa standardi on tõlkinud NN.
Tõlke on läbi vaadanud komisjon koosseisus ..
Standardis kasutatavad eestikeelsed terminid on välja töötanud komisjon ..
Standard on koostatud nende protseduuride määratlemiseks, millega tegelevad tootjad.
Standardi kavandi on koostanud EPMI teadurid ..
Standardi kavandi on heaks kiitnud ja esitanud Standardiametile vastuvõtmiseks mööbli standardimise tehniline komitee.
Eesti telekanalitel on tõlkefilmide järel näha ja kuulda variante: tõlkis NN, teksti luges MM; tõlkinud NN; tõlkija NN, toimetaja MM. Kas kõik on ikka ühtviisi õiged?
Variant tõlkis NN sobiks sünkroontõlke puhul, kui tegevus oleks äsja lõppenud. Hea keelevaistuga eestlane järeldab sellest, et filme tõlgitakse otse eetris (väide ei ole teoreetiline, nii on tõepoolest arvatud). Tegelikult on tõlge ikkagi varem valminud. Mõeldav on öelda tõlkinud NN, teksti luges MM. Lemmiksarja järjekordse jao lõpulejõudmisel on telerivaataja seisukohast tõlget tõesti nüüdsama loetud. Kui näidatu on juba enne helindatud ja seda soovitakse rõhutada, tuleb mõlemat tegevust väljendada täisminevikuga: tõlkinud NN, teksti lugenud MM.
Muidugi on õige öelda ka seda, kes on olnud tõlkija ja toimetaja. Ehk nagu paljudele meenub: "Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm. Tõlkija Valeeria Villandi, režissöör Eugen Rosental .."
Täisminevik väljendab ka kestvat olukorda — tegevus on toimunud minevikus, kestab edasi olevikus ja võib kesta ka tulevikus, nt Jüri on Tallinnas elanud viis aastat. Kui kaua sa oled siin töötanud? Vene keeles kasutatakse sel juhul olevikuvormi. Sama võib kohata ka eesti keeles: Jüri elab Tallinnas (juba) viis aastat. Kui kaua sa siin (juba) töötad? Minevikule püütakse ilmselt viidata sõnaga juba, kuid mõnikord jäetakse ka see ära. Lause Jüri elab Tallinnas viis aastat ilma kontekstita viib mõtte pigem tulevikule — Jüril on kavas viis aastat Tallinnas elada ja siis mujale kolida.
Olevikuvorm täismineviku asemel on kõnealusel juhul iseseisvaks nähtuseks saanud ega esine sugugi ainult vene keelest tõlkimisel. Teda kohtab isegi seal, kus on olemas vastupidine mõjutaja. Hiljuti oli näiteks ühes filmitõlkes näha lauset Töötan siin kümme aastat, kuigi originaalis kõlas inglise keeles: I have been working here for ten years.
Lõpetuseks võiks meenutada Henn Saari sõnu: "Kui keegi kirjutab ernesup, siis on see ainult tema enda traagika. Kuid kalduvus vähendada nii oluliste grammatiliste nähtuste kui pöördsõnaaegade arvu neljalt kahele — see tragöödia on hoopis teist kaliibrit."