Tiiu Erelt, Rein Kull
Üleminek turumajandusele ning Euroopa Liiduga ühinemise pürgimused on tekitanud omajagu uusi keeleprobleeme, kuid hea tahtmise korral saab neist jagu. Paljud raskused ja hädad on tingitud sellest, et suur hulk eurodokumente (rahvusvahelised lepingud, standardid, direktiivid jm) tõlgitakse inglise keelest, mis on toonud kaasa selle keele kergekäelise jäljendamise ohu. See avaldub nii tõlgitud dokumentide üldises sõnastuses kui ka oskussõnavaras. Tagajärg on, et inglise keelest tõlgitud eesti tekst valgub laiali, kaotab täpse sisu ja jääb sageli paljuski arusaamatuks. Jätame siin sõnastuse ja üldise väljendusviisi kõrvale ning piirdume terminoloogiaga.
Maad kipub võtma tendents kopeerida inglise keeletarvitust ja seda kommet isegi õigustada. Öeldakse, et kui inglise keeles mingit mõistet väljendatakse kolme või nelja sõnaga, siis peab see nii olema ka eesti keeles. Kõik see meenutab vägisi Nõukogude aega, kus üleliidulistel terminoloogianõupidamistel rõhuti nn minimaalsete lahknevuste printsiibile, pidades ideaaliks, et tollase Nõukogude Liidu rahvaste keeltes erineks terminoloogia võimalikult vähe vene omast. Eestis seda põhimõtet õnneks kuigi tõsiselt ei võetud, kuid oma mõju oli sel meilgi (esmajoones õiguskeeles). Nüüd on samasugune olukord, ainult et vene keele asemel kiputakse veelgi orjalikumalt jäljendama inglise keelt.
Üks näide on uue töökaitseseaduse eelnõu, kus Eestis traditsiooniline üldmõistet (ohutushoiu, töötervishoiu ja -keskkonna parandamise meetmete kogum) hästi väljendav termin töökaitse on peagu kõrvale tõrjutud ja asendatud mitmesõnalise nimetusega tööohutus- ja töötervishoid ning senised juurdunud väljendid töökaitseküsimused, töökaitsedokumendid, töökaitsenõuded jne kohmakate ühenditega tööohutus- ja töötervishoiuküsimused, tööohutus- ja töötervishoiudokumendid, tööohutus- ja töötervishoiunõuded jms, vahel ka variandiga töökeskkonna-, nt töökeskkonnaspetsialist, töökeskkonnavolinik, töökeskkonnanõukogu pro senised töökaitsespetsialist, -volinik, -nõukogu. (Kirjutasime sellest lähemalt 10.12.1996 Eesti Päevalehes.) Suured keelelised muudatused on tehtud sellepärast, et töökaitse (eesti töökaitse, saksa Arbeitsschutz, soome työsuojelu) mõttes on ingliskeelsetes dokumentides kasutusel mitmesõnaline occupational safety and health.
Veelgi drastilisemalt tuleb kõnealune tendents esile nelja Euroopa standardi ülevõtul Eesti standardeiks, mis praegu on teoksil. Kaugküttetorustikes tulevad kasutusele uudsed, eelsoojustatud torud, liitmikud ja sulgurid, mille ingliskeelne standardikohane üldnimetus on preinsulated bonded pipe systems (pipe assembly). Uue toote - tehases valmistatud kolmekihilise toru ja toruliitmiku - nimetuseks eesti keeles on pakutud kasuktoru ja kasukliitmikku. Terastoru katab soojustuskiht, mida kaitseb plastist kest, nii et tekib sarnasus seest karvase kasukaga. Kuid sellise lahenduse vastu protestib kõnealuste eurostandardite tõlkija Kalle Aamisepp oma kirjutises "Sähkö sündroomist" ajakirjas Ehituskaar nr 9 (22) 1996. Et asi oleks selgem, kõrvutagem nimetatud nelja standardi nimetusi a) K. Aamisepa ja b) Aleksander Maastiku ning terminoloogide soovitatud variandis: 1. a) eelisoleeritud seotud torusüsteemid - b) kasuktorud; 2. a) eelisoleeritud fitingukogumikud - b) kasukliitmikud; 3. a) eelisoleeritud terasest ventiilikogum - b) kasuksulgurid; 4. a) eelisoleeritud torude liitekogumikud - b) kasuktorustiku liited. Esimesena nimetatud tõlkevariandid on K. Aamisepa arvates tehtud "vanas heas eesti keeletraditsioonis", teisi nimetab ta keelevigurduseks, keeleveiderduseks, marurahvusluseks jne. Tegelikult esindavad b-variandid korralikku eesti terminitraditsiooni, a-otsetõlked aga on keelevõõrad ning osutavad, et pole osatud tõlkida.
Mõlema näite puhul on tegemist kahetsusväärse juhtumiga, eesti kirjakeelt tõsiselt kahjustada ähvardava sündroomiga. On kurb, et euroihaluses unustatakse terminoloogia nõuded ja põhitõed. Veel kurvem, kui eurodokumentide keelt hakkavad määrama tõlkijad, kes head eesti keelt ei valda. Meenutagem mõnd elementaarset juhtjoont.
Esiteks, erialatekstide tõlkimisel ei tule mitte tõlkida sõnu, vaid nimetada mõisteid omas keeles. Igal keelel on omad mõisteväljenduse ja terminimoodustuse viisid ja vahendid ehk "Vaata asjale otsa ja ütle armsas emakeeles, mis see on!". Keelendite tähttähelist vastavust harilikult ei ole.
Teiseks, teadlikult korrastatud terminoloogias, mida inglise keele alal leidub hõredamalt kui näiteks saksas, venes ja meil, on põhimõtteliselt kolmesuguseid oskussõnu. Kaks põhiliiki on: 1) motiveeritud, kirjeldava iseloomuga terminid, mis juba oma nn sisevormiga osutavad mõistesisule (nagu elektrimootor, vahelduvvoolumootor, bensiinimootor, aga ka nt põleti, ristmik, kõlar, diferentsiaal, eelidandama) ning 2) arbitraarsed terminid, mis oma keelekujult on puhtkokkuleppelised (nagu keps, roop, loovima, kukeroon, laser). Kolmas liik on kujundlikud, metafoorsed terminid, mis põhinevad tähendusülekandel. Tüüpilisi metafoortermineid on jalg (laual, masinal), nina (paadil, kingal), silm (nõelal, võrgul), hammas (sael, hammasrattal), naba (maakeral), pea (nööpnõelast salvestusseadmete ja metallitööpinkideni) ja isegi tapma (kaardimängus). Ka terminikomponent kasuk- kuulub siia. Seega ei ole kasuktoru midagi eriskummalist. Kasuktoru on ju võrreldav hästi tuntud terminitega mantelkorsten ja manteltoru. Õieti võiks kasuktoru pidada manteltoru liigiks. Mitmeid metafoore on inglise keeles ja sellest tasub mõistlikkuse piires eeskuju võtta.
Oskussõnavaras peab motiveeritud ja arbitraarseid termineid ning ka kujundlikke oskussõnu olema mõistlikus tasakaalus. Ei ole arukas kõiki tähistatava mõiste hierarhilisi, talitluslikke ja muid kirjeldavaid tunnuseid terminisse toppida. Termini täpsuse kõrval väga oluline on ka arvutiajastul tema suu- ja sulepärasus.
Eesti kirjakeel on hästi välja arendatud rahvuskeel, mis on võimeline täitma väga mitmekesiseid ülesandeid. Selliseks on ta loonud kirjakeele sihikindel korraldamine, eriti aga emakeelse oskussõnavara järjepidev teadlik seadmine XX sajandi alguskümnendist peale kuni tänini. Olemasolevat tuleb kasutada ja edasi arendada.
Eesti oskuskeelekorralduses on aegade jooksul ikka hinnatud oskussõna kasutamismugavust ja kompaktsust ning saavutatud sel alal häid tulemusi. Meenutagem arenguid nagu külgehakkavate haiguste haigemaja - nakkushaigla, isekallutav (auto), isekallutaja - kallur, akustiline agregaat - kõlar, informatsiooni otsimise süsteem - infootsisüsteem jms. Kahjuks on sellistesse uuenditesse suhtutud ka halvustavalt, seda aga harilikult üksnes algul. Mõne aja pärast harjutakse uuega sedavõrd, et kentsakas tundub hoopis see keelend, mida varem nii ennastunustavalt kaitsti.
1969. aastal sõnastas praegune riigikoguliige Uno Mereste ületuspõhimõtte, mis on otsekui väikerahva oskuskeele lipukiri: keeles, mille oskussõnavara mingil alal korrastatakse hiljem kui teistes keeltes, saab teiste keelte terminoloogilisi puudusi ja ebakohti märgates neid vältida, teha oma keele võimalusi kasutades neist paremini. Seda on eesti terminikorrastuses jõudumööda ka tehtud. Paraku hakkab nüüd maad võtma vastupidine tendents: loobutakse eesti oskuskeelekorralduse oskusest ja traditsioonidest, minetatakse see, mis meil juba on saavutatud. Selle tagajärg võib olla, et kaob keeleline omapära ja oskus ladusaid omakeelseid sõnu moodustada.
Sõnumileht 11.2.1997