Tiiu Erelt
Küsimus: Ajalehes on pealkiri "Võtab kuulda, heldib, jaurab, janutab, laulab ja tantsib" (publiku kohta). Mida tähendab janutama? Kas see on seesama, mis janu tundma, janus olema, või hoopis janunema? Kes janutab? Või keda janutab või keda ajab janutama? Kas see on soome mõju? Kuidas oleks kõige õigem?
Vastus: "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" järgi on sõnal janutama kaks tähendust. Esiteks võrdub see sõnaga janunema, s.o tähendab 'janu tundma, juua tahtma'. Näiteks Karl Ristikivi on kirjutanud: "Kui ma hakkasin janutama, jõin vett ojast." Ka ülekantud tähendus on sama moodi olemas nagu janunema-sõnalgi, näiteks: "Mees janutas nädalaid millegi järele, millest ta ise ka aru ei saanud." Teiseks on janutama tähendanud 'janu tekitama, januseks tegema'. Näiteks ütleb vanasõna: "Ega vana sool enam januta."
Küsitud pealkirjas on sõna janutama esimeses tähenduses 'tunneb janu', aga kirjutist lugemata ei tea öelda, kas otseses või ülekantud tähenduses — kas publik janutab vett ja veini või näiteks rokkmuusikat.
Kuidas janutama-verbi kasutada? Esimese tähenduse puhul ilmselt nagu sõna janunema: keegi janutab, janutab millegi järele, janutab midagi, janutab midagi teha. Miski, nt kuum ilm ajab või paneb janutama.
Teises tähenduses 'janu tekitama' saab öelda, et miski janutab, nt: kibe töö janutab, pikk jalgsimatk janutab. Ses teises tähenduses võib olla mängus nii vana kui ka värske soome mõju. Soome keeles on harilik ütlemine "Suolainen ruoka janottaa". Eestlasele on niisama harilik öelda "Soolane toit ajab jooma". Palju haruldasem oleks "Soolane toit janutab". Aga soomlane läheb sõna kasutuses veel edasi ja ütleb: "Minua janottaa". Siin on eestlasel piir: "Mind janutab" ta ei ütle, vaid ütleb "Mul on janu, mind ajab jooma". Nii on ka teise samasuguse füsioloogiasõnaga — soomlane: "Minua oksettaa" — eestlane: "Mind ajab oksele". Sama moodi tundesõna — soomlane ütleb: "Minua naurattaa" — eestlane: "Mind ajab naerma". Teisele võib soomlane öelda: "Äla naurata!" Eestlane aga ütleb: "Ära aja naerma!" (mitte: ära naeruta). Naerutama tähendab meil '(kedagi) naerma panema ja naerul hoidma', nt: Poisil on andi oma naljadega tüdrukuid naerutada.
Küsimus: Huvitab sõna ohjama. Mis vahekorras on ta ohjeldamisega, ohjadega, ka juhtimise, juhatamisega? Ohjas hoida ei ole vist ohjata?
Vastus: Ohjama ei ole eesti keeles uus. See on kirjas ka üle sajandi vanas Wiedemanni sõnaraamatus. Ohjama on kõige otsesemalt seotud sõnaga ohjad, sellest ta tulebki. Ohjad on vana sõna, olemas ka muudes läänemeresoome keeltes, nt soome keeles on ohjat ehk ohjakset. Algul oli sõnal ohjama konkreetne tähendus 'ohjadest juhtima', nt "Mis mees sa ka oled, kui nii saamatult hobust ohjad!" Aga nagu paljud muud konkreetsed sõnad sai ohjama hiljem abstraktse tähenduse juurde. Soome keeles juhtus see varem, eesti keeles hiljem. Abstraktset tähendust levitas meil Johannes Aavik. "Uute sõnade sõnastiku" 2. trükis 1921 on ta sõnu ohjama (= juhtima) ja ohje (= juhtnöör, juhatus) nimetanud ettepanekustaadiumis olevateks soome laenudeks. Abstraktses tähenduses on kasutatud näiteks niimoodi: "Rahvalik elukäsitus ei lase ennast ohjata ülakihi käsust või keelust." Muidugi kuulub samasse sõnapessa ohjadega kokku ka teine tegusõna ohjeldama, tähenduse poolest sama mis ohjas või ohjes hoidma, sünonüümne sõnadega talitsema, taltsutama, nt "Ei suutnud ennast, oma tundeid ohjeldada".
Uus laine ohjama-sõna kasutuses tuli 1970. aastate algul. Tõlkijad jäid hätta, sest vene, inglise, saksa jm keeltes on selle koha peal mitu sõna, kus meil ainult juhtima. On päris loomulik, et tuli meelde ohjama. Seda sõna on soovitatud kasutada tähenduses 'tööd otseselt korraldama, tippjuhtimisega võrreldes madalamal astmel juhtima'. Niisugune ohjamine on sama mis inglise management — meil praegu lokkav toorlaen.
Küsimus: Mida tähendab sõna päädima ja kuidas seda kasutada? Kas on tulnud soome keelest, ja kui, siis millal? Kas ta on Aaviku sõna?
Vastus: Sõna päädima kasutatakse suhteliselt harva, sest tavaline sõna on lõppema. Kasutatud on näiteks niimoodi: "Tallinnast Tartusse kolimisega päädis üks ajajärk tema elus. Pikk põud päädis suure sajuga." See ongi harilik: miski päädis millegagi, aga võib öelda ka: miski päädis kuhugi. Nt "Tänavad jätkusid ja ristlesid, päädides enamasti ometi umbsoppi." Selle kuhu saab ka ütlemata jätta, nt "Valime ühe tee ja lohutame end mõttega, et kõik ülejäänud teed võivad päädida halvemini". Kasutus on seega samasugune nagu sõnal lõppema, nii et neid võib pidada sünonüümideks.
"Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus" on päädima-verbil veel teinegi tähendus 'tipnema, tipuks, haripunktiks olema' — miski päädib millegagi. See on küll natuke raske, sest kontekstist ei pruugi aru saada, kummas tähenduses autor on oma päädimist mõelnud. Nt "Kirjaniku varasem loomeperiood päädis romaaniga" — kas lõppes romaaniga või oli romaan selle perioodi tipp?
Päädima ei ole Johannes Aaviku sõna. Aavik soovitas natuke teistsugust kuju päätuma, mis on puhas soome laen: sellele vastab soome sõna päättyä. "Uute sõnade sõnastiku" 2. trükis 1921 on ettepanekustaadiumis soome laensõnadena esitatud nii päätma 'lõpetama' kui ka päätuma 'lõppema'. Sõnas päädima võib oletada meie oma murdekeelt ja soome mõju koos, igatahes Johannes Voldemar Veski "Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu" II köites 1930. aastal on see sõna juba sees, kuid kahjuks seletuseta.
Eesti Raadio saates "Keelekõrv"
jaanuaris 1998