Kas vabandame või vabandage?

Oleneb olukorrast, kord on õige üks, kord teine.

Sõna vabandama puhul on eksimisest hoidumiseks soovitatud eeskujuks võtta andeks andma.

Kui juhtume kellelegi jala peale astuma, ütleme ju vabanda(ge), (palun) vabandust, andestust, andesta(ge), andke andeks. Ei ole juhtunud kuulma, et jala alla jäänule öeldakse: «Vabandan». See-eest kirjutatakse ajalehes: «Toimetus vabandab. [---] Artikli alt ununenud autori nimi on Karl Gailit» (Rahva Hääl 21.9.1992).

Toimetus vabandab, st annab andeks. Eks tegelikult taheti vabandust paluda, seepärast sobinuks teate pealkirjaks kas «Toimetus palub vabandust» või ka «Vabandage», st andke andeks, mitte aga «Vabandame», nagu ka siin-seal näha on olnud. Küllap siis lugeja, kellele asja on selgitatud, vabandab toimetust, st annab lehetegijaile nende vea andeks.

Mida arvata aga väljendist vabandama kellegi ees?

Ajalehekeeles on seesugune vabandamine üsna levinud: «Vabandame lugejate ja asjaosaliste ees. Täna üritame viga parandada» (Rahva Hääl 7.11.1992); «Vabandan ikkagi nende ees, kelle sündsustunne sai riivatud. Kellel ei saanud, nende ees ka ei vabanda» (Hommikuleht 12.3.1993); «Matti Miliuse sobimatu luuletuse eest vabandasin kohe pärast saate lõppu nii prl Kitse, tema isa kui ka proua Meiusi ees» (Televisioon 15.--21.3.1993).

Vene keeles öeldakse küll извиняться перед кем-нибудь, eesti keeles vastab sellele aga vabandust paluma, andestust või andeks paluma (nii seisab ka vene-eesti sõnaraamatus), mitte aga kellegi ees vabandama. Head eeskuju on seega võtta järgmisest lausest: «Eesti TV reageeris sellele viivitamatult, Hagi Šein palus 7. märtsil AK-s ise ekraanil vabandust» (Hommikuleht 10.3.1993).

Niisiis, vabandada saab see, kellelt on vabandust palutud: Jüri palub Marilt oma inetu käitumise pärast vabandust ja Mari vabandab Jürit (annab Jürile andeks). Ja võib ka nii: Mari vabandas end peavaluga ja läks koju, Jüri vabandas oma saamatust kogemuste puudumisega.

Hommikuleht 23.4.1993