Võõrnimetuletiste õigekirjast*Sirje MäearuOrtograafilisi raskusi ei tekita tuletised, mille aluseks olevate nimede kirja- ja häälduskuju teineteisest ei erine, nagu näiteks Vermeer > vermeerlik, Genf > genflanna, Baikal > baikaliit, Markiisisaared > markiisisaarlane, Hamlet > hamletlus, Ossian > ossianism, Morgan > morganist, Krišna > krišnaiid, Elea > eleaat, Robinson > robinsonaad, Peterburi > peterbur(i)lane, Puškin > puškiniaana, Franklin > franklinisatsioon, Mesmer > mesmeriseerima. Kuidas kirjutada võõrnimetuletist aga nime kirjakuju ja (mugand)häälduskuju lahknevuse korral? Võõrnimetuletiste ortograafia põhireegel on: nime kirjapilt säilib ka nimetuletises, sest kirjapilt ühendab nimederivaate aluseks olnud nimedega palju kindlamini ja selgemini kui hääldus. Nime häälduspärase kuju kasutamine raskendab selle dešifreerimist, näiteks šmitofiili puhul pole teada, kas armastatakse Šmitti või Schmidti (vrd schmidtofiil ning russofoobja rousseaufoob). Lähteortograafia järgimine aitab vahet teha häälduselt sarnastel võõrnime- ja üldnimetuletistel, vrd näiteks bohrlik (< Bohr) ja boorlik ( < boor). Niisiis tuletised ladinakirjalistest nimedest tuleb eesti kirjas esitada originaalortograafias, muud nimed ja nende tuletised kindla reeglistiku järgi transkribeeritult. Seega: wagnerlik, sinuhelik, fadejevlik, edwardlane, iowalane, uvaroviit, schubertiaana, boccacciaad. Teisiti võib talitada siis, kui eeldatav lugeja on teadlik isikust, kohast, organisatsioonist vm, kelle või mille nimest on tuletis moodustatud. Kirjapruugis kinnistunud üldtarvitatavate nimetuletiste (1976. a ÕSis enamasti oskussõnadena märgitute) õigekirjutust pole otstarbekas muuta. Seesuguste derivaatide puhul rakendatakse võõrsõnade kirjutamise põhimõtteid. Õigekeelsus-sõnaraamatus on mugandhäälduse päraselt fikseeritud näiteks blankism (vrd Blanqui), šovinism (Chauvin), masohhism (Sacher-Masoch), makjavellism (Machiavelli), hernhuutlane (Herrnhut), kukluksklanlane (Ku Klux Klan), maltusiaan (Malthus), bartoliniit (Bartholini), haimoriit (Highmore), prerafaeliit (Raffael), mendeleevium (Mendelejev), šeikspiroloog (Shakespeare), obloomovlus (Oblomov), dionüüsoslik ~ dionüüsiline (Dionysos ~ Dionüsos, ka dionüüsia), sokraatlik, sokraatiline (Sokrates), epikureism (Epikuros), pastöriseerima ~ pastöörima (Pasteur). Kaht moodi on ÕSis esitatud New Yorgi elanikku märkiv tuletis: sõnastikus on njuujorklane, õigekirjutusosas aga newyorklane kui juhutuletis, kus sufiks haakub originaalkirjaviisis nimekujuga. Eelistada tuleks newyorklast. Häälduspäraselt kirjutame ka isiku- ja kohanimelistest üldnimedest saadud tuletised, nagu näiteks Boycott > boikott > boikoteerima ~ boikottima, Guillotin > giljotiin > giljotineerima ~ giljotiinima, ka donžuanlik, donžuanistuma ning donkihhotlik, donkihhotlus ~ donkihhotism (siin on võimalik ka otsetuletus: < donžuan1 või don Juan, < donkihhote või don Quijote). Kahesugune kirjutusviis on võimalik juhul, kui rööpselt nimetuletisega esineb üldnimestunud pärisnime baasil moodustatud derivaate, näiteks Richelieu 1) richelieulik ja 2) rišeljöö 'pitstikand' > rišeljöölik; Browning 1) > browninglik ja 2) > brauning 'laadurpüstol' > brauninglik, Cro-Magnon 1) > cromagnonlane 'Cro-Magnoni elanik' ja 2) > kromanjooni inimene (pärisinimese tüüpe) > kromanjoonlane. Lähtealus on tuletuspaarikutel sama, originaalkuju eristab pärisnime häälduskujulisest üldnimest. Vahetegemine pole võimalik kirja- ja häälduskuju kokkulangemise korral, nt Madeira > madeira > madeiralik, kus tuletis iseloomustab nii saart kui ka saare järgi nime saanud veiniliiki. Võõrnimest lähtuv tuletis on väiketäheline ja jutumärkideta: Zimbabwe > zimbabwelane, d'Artagnan > d'artagnanlik, Schiller > schilleriaad, «Borotba» > borotbist, «Izvestija» > izvestijalane. Nimena funktsioneeriv suurtähtlühend säilitab tuletises oma suurtähelise kuju, liide ühendatakse lühendiga sidekriipsu abil või ilma, nt TASS > TASS-ilik või TASSilik, USA > USA-lanna või USAlanna (loe: uuessaalanna või usalanna). Sõnana käsitatavast lühendist moodustatakse tuletis nagu pärisnimest: UNESCO ~ Unesco > UNESCO-lik ~ UNESCOlik ~ unescolik, SS ~ essess > SS-lane, SSlane või esseslane. Erinevalt võõrkeelsetest sõnadest ja väljenditest, kus muutelõpu või liite eelne osa on eesti tekstis kaldkirjas, võõrnimetuletise nimeosa ei kursiivitata3, seega: nordlandlane (mitte nordland'lane), poussinist (mitte Poussin'ist), billcosbylik (mitte Bill Cosby'lik), kuid teenager > teenager'lus, concerto grosso > concerto grosso'd, concertogrosso'lik, monsieur > monsieur'tama, come-back > come-back'itama. Diakriitilisi märke kasutatakse nimetuletistes sama moodi kui nimedes endis: Oświêcim > oświêcimlane, La Coruňa > lacoruňalane, Nexø > nexøloog. Võõrnime käänamisel märgib apostroof nime põhikuju piiri, kui põhikuju lõpeb häälduses vokaaliga, aga kirjas konsonandiga, või vastupidi.3 Samal põhimõttel ülakomastatakse ka võõrnimetuletisi: Cézanne > cézanne'lik, cézanne'ism, Bordeaux > bordeaux'lane. Lähtenime näitamiseks on ülakomastamine alati võimalik: Glasgow > glasgow'lane, Watteau > watteau'lik. Homograafide puhul, nt poelik (< Poe ja pood : poe) kannab apostroof eristusfunktsiooni: vrd poe'lik ja poelik, samuti Bok > bokilik ja Boki > boki'lik, kus apostroof eraldab nime põhikuju. Mitmesõnalisel nimel rajanev tuletis on üks tervik: New York > newyorklane, Rio de Janeiro > riodejaneirolane, Krivoi Rog > krivoiroglane, Velikije Luki > velikijelukilik, samuti Jack London > jacklondonlik, Colas Breugnon > colasbreugnonlik. Kui kokkukirjutamine segab nime lugemist, võiks kasutada sidekriipsu: rocca-al-marelik. Mõnikord näib mitmeosalist tuletist tingivat eristusvajadus, nt zweigilik ja arnoldzweigilik ning stefanzweigilik. Ühteaegu nii perekonna- kui ka eesnime alusel moodustatud tuletised on oma kohmakuse tõttu siiski vähe soovitatavad ja parem on kasutada sõnaühendit, mis on konkreetsem ja täpsem: Jack Londonile omane, Colas Breugnonile iseloomulik jne.4 Ka sidekriipsu sisaldavaid pärisnimesid on soovitatav kokku kirjutada, ehkki mõnikord oleks siin selguse mõttes mõeldav ka sidekriips: Toulouse-Lautrec -- toulouselautreclik, Marie-Antoinette -- marieantoinette'lik, Guinea-Bissau -- guineabissaulane, Uus-Lõuna-Wales -- uuslõunawaleslane, Comédie-Francaise -- comédiefrancaise'lik, Ust-Kamenogorsk -- ustkamenogorsklane. Kokku kirjutatakse ka täiendiga nimedest moodustatud tuletised: papa Carlo > papacarlolik, onu Sam > onusamilik, isa Goriot > isagoriot'lik. Sidekriips jääb, kui ta asendab nimede vahel sidesõna ja või või, nt Molotov ja Ribbentrop > Molotov-Ribbentrop > molotovlik-ribbentroplik, millest käändub vaid viimane osa (molotovlik-ribbentropliku). Võõrnimetuletiste moodustamisel on õigekirja kõrval oluline arvestada konkreetse sufiksi tuletuskäitumist. Käesolev kirjutis derivatsiooniprobleemidel pikalt ei peatu. Eesti omade noomenisufiksite kohta on lugeda Silvi Vare üllitistest. Võõrsufiksite kohta tänapäeva eesti tuletussüsteemis kahjuks ülevaade puudub. Omaliidetest liituvad võõrnimetüvedele põhiliselt -lik, -lane, -lus (goethelik, lancasterlane, tolstoilus), aga ka -ik (platoonik), -lanna (baškiirlanna), -tar (arles'itar), -line (diofantiline), -ta- (schmidtitama), -sta- (corot'stama), -tse- (houdinitsema). Rohkesti seostub võõrnimetüvedega võõrsufikseid või -sufiksoide, nagu -iaad (spartakiaad), -iaan (wilhelmiaan), -iaana (leniniaana), -aat (asiaat), -iid (europiid), -iin (jakobiin), -iit (johanniit), -ism (parkinsonism), -ist (frankist), -loog (šeikspiroloog), -loogia (assürioloogia), -fiil (estofiil), -maan (gallomaan), -foob (marksofoob), -iseeri- (makadamiseerima). Võõrsufikseid liitub ka eesti nimedele: elleriaad, masingoloog. Edasituletus on võimalik kolme malli järgi:
Edasituletus ei piirdu ainult kahe astmega, nt hegeliaanlikkus, leipziglannalikult. Jälgida tuleb tuletustüve ja liite piiril tekkivate häälikuühendite õigekirjutust: Somaal(ia > Ø) + lane > somaallane, Raffael + lik > raffaellik, Antill(id > Ø) + lane > antilllane, Chagall + lus > chagalllus, aga Jeruusalem(m > Ø) + lane > jeruusalemlane, Arden(nid > Ø) + lik > ardenlik. Mõnikord eksisteerivad oma- ja võõrliitelised tuletised kõrvu, nagu näiteks sünonüümid nietzschelane -- nitšeaan, pravdalane -- pravdist, heegellane -- hegeliaan, frantsisklane -- fransiskaan, benediktlane -- benediktiin, maltuslus -- maltusianism, samuti dionüüsoslik -- dionüüsiline ja karteeslane -- kartesiaan -- kartesianist, samuti eritähenduslikud, nt danaoslane 'kreeklane' ja danaiid 'Danaose tütar'. Semantiliselt erinevad ka näiteks omasufiksilised lesboslane ja lesbik ning lesboslik ja lesbiline. Juhutuletisi jälgides ilmneb, et võõrliitelistes tuletistes on keeletarvituses eelistatud häälduspärast ja omasufiksilistes originaalkuju, ehkki mitte alati, nagu näiteks freudist (ÕSis fikseeritud) -- freudiaan. * Artikli kirjutamisel olen toetunud ka Mati Hindi artiklile «Võõrpärisnimede ja nende tuletiste õigekirja vaieldavused» (Keel ja Kirjandus 1968, nr 1, lk 32--41) ning Tiiu Erelti ja Rein Kulli artiklile «Quo vadit eesti õigekeelsussõnaraamat. Sõnavalik, õigehääldus, õigekiri» (Keel ja Kirjandus 1970, nr 3, lk 147--160). 1 Nii väiketähelisena 1976. a ÕSi sõnastikuosas kui täielikult mittenimeks muutunud isikunimi. Õigekirjutusreeglist (lk 883) aga loeme, et ülekantud tähenduses mingi isikutüübi iseloomustamiseks kasutatav isikunimi kirjutatakse suure algustähega, näidete hulgas on mõlemad Dulcinead (vrd võõrsõnade leksikonis dultsinea) ja nais-don-Juan. 2 Kuna käesolevas kirjutises on kõik näited kursiivis, siis ei tule see põhimõte selgesti välja. 3 Eesti keele grammatika II. Tallinn, 1993, lk 419--420. 4 P. N e m v a l t s, S. V a r e, Eesti keele õpik X klassile. Tallinn, 1984, lk 27. Keel ja Kirjandus 1992, nr 8 |