Ikka š, ž ja č

Juba pikemat aega on Eesti Keele Instituudi keelenõuandlast mitmele prestiižikale ajakirjandusväljaandele viidates küsitud, kas eesti õigekirjutusreeglid lubavad nüüd š, ž ja č asemel kirjutada sh, zh ja ch. Keelenõuandjate vastus neile pärimistele on alati üks: ei luba. Keelevaistuga lugejates tekitavad kõhklust ja vastuseisu niisugused sõnamonstrumid nagu tshuvashshki pro tšuvašški, shantaazh pro šantaaž kui näotud ja raskesti dešifreeritavad.

Tahaks meenutada, et š ja ž tulid käibele juba 1918. aastal koos ladina šriftile üleminekuga (vt näiteks "Eesti keele õigekirjutussõnaraamat" Tallinn, 1918), mitte nõukogude võimu kehtestamisega, nagu mõnikord arvatakse.

Eesti keeles kasutatakse š-d ja ž-d võõrsõnades, nagu bridž, ženšenn, hašiš ja originaalkirjaviisis või transkribeeritud võõrnimedes, nagu leedu Šiauliai, läti Ainaži, vene Anžero-Sudžensk, Šiškin, bulgaaria Elešnica.

Võõrtähte č-d kasutatakse eesti keeles ainult võõrkeelsetes nimedes ja väljendites liithääliku märkimiseks, nt tšehhi Čapek, leedu Valančius, läti Čaks.

Transkribeeringutes ja võõrsõnades pruugitakse tš-kombinatsiooni: Tšitšikov ja tšinovnik < vene чиновник, tšaardaš < ungari csárdás, tšintšilja < hispaania chinchilla, tšempion < inglise champion. Transliteratsioonides on ч vasteks č: nt vene-ladina Čičikov, bulgaaria-ladina Čepelare.

š ja ž asendamine kahetäheühenditega tekitab hääldusraskusi ja eksitab, sest lugeja ei pruugi teada, kas tegu on algupärase sh ja zh-ga või š ja ž asendustega. Näiteks hääldub š-na nii š (paša) kui ka sh (hiina Alashan, inglise Shelley); sh võib häälduda ka eraldi silpides, s ja h häälikutena: toidunimes pasha, eesti liitsõnades kaunishing, presshein, samuti mitmetes nimedes. zh-ühendi taha võib peituda nii ž (želee, garaaž, leedu Žuvintas) kui ka näiteks tš-na häälduv zh (hiina Hangzhou). ch-ühend võib häälduda tš-na nagu č-gi (inglise Churchill, hispaania La Mancha ja tšehhi Čapek, läti Lāčplēsis), ent ka teisiti: tšh - hiina Nanchang, š(š) - portugali Machado, prantsuse Foch, h(h) - hollandi Berchen, tšehhi Cheb, ladina Pulcher, kreeka Archilochos.

Eelnevast järeldub, et š ja ž asendamine sh ja zh-ga täpsust ja korrektsust nõudvates tekstides nagu igasugused dokumendid (passid, tunnistused, koha- või isikunimeloendid, rahvastikuregister jne) on lubamatu. Kirjaviisi ja tähestikku moonutav tehniline mannetus ei tee ühelegi väljaandele ega kirjastusele au. Vigadeta ja tähestikumoonutusteta keel aitab suhtlemiseks luua soodsa eelmulje. Nii et eestikeelsetel tootesiltidel ja kasutusjuhenditel olgu ikka ketšup, šokolaad, šampanja, šampinjonisupp, šampoon, želee, ženšenn. Vajalike lisamärkide pealt ei tohiks kokku hoida, sest nagu vanasõnagi ütleb: kopika eest kasu ja rubla eest kahju.

Oma lugejaist lugupidav väljaanne peab otsima endale jõukohase lahenduse: kas hankida puuduvad märgid või kirjutada haagid käsitsi juurde. Mainitud kahetäheühendid on hädalahendus, mis on samalaadne telegrammitekstides tehtava asendusega: ARMAS OEDE, PALJU OENNE SUENNIPAEEVAKS! Ladinakirjalistes, š-d, ž-d ja č-d lähtekujus kasutanud keeltes (nagu läti, leedu, tšehhi, slovaki, horvaadi nimedes) võiks haagi pigem ära jätta, kui asendada need tähed sh, zh ja ch-ga: Fučiku, Hašeki, Žižka asemel pigem Fucik, Hasek, Zizka kui Fuchik, Hashek ja Zhizhka.

Loendites jt andmebaasides tuleb täpsuse huvides leida diakriitikuga tähtede asemele tingtähistus, näiteks s, z ja c ja mõne sümboli -- plussmärgi, noole, graavise vm ühend. Sümboli asemel h-d kasutades võib juhtuda, et paremate (välja)trükivõimaluste saamisel muudetakse š-ks, ž-ks ja č-ks automaatselt ka täheühendid, mis seda algselt pole (näiteks Orašeina tee, Aino Bač).

Rahva Hääl 16.1.1993