Kaheti käänduvaid liitsõnu

Eesti liitsõnadele on iseloomulik ainult viimase komponendi käändumine. Mõnel erandil muutub ka esiosa, v.a neljas viimases käändes, kus ta jääb omastavasse. Sellised on ÕSi järgi näiteks vaenelaps, üksainus ja üksainuke ning seesama(ne), toosama(ne), seesamune, toosamune ja seesinane.

On aga veelgi sõnu, millel vähemalt argikeeles esikomponent osaliselt või täielikult käändub. Näiteks igaüks on õigekeelsusallikates antud hariliku liitsõnana. Igapäevaelus, eriti rõhutamissoovi korral, saab aga öelda: igastühest asja ei saa, igaleühele ära seda ütle, igatüht(e) ei või uskuda. Mitmus sel sõnal puudub.

Omamoodi käänatakse ka mõningaid liitarve. Kümmend- ja sada-arvsõnadel käänduvad mõlemad osised ainsuse omastavas ja osastavas: kakskümmend, kahekümne, kaht(e)kümmend. Ülejäänud vormides on eesosis ainsuse omastavas (kahekümnesse, viiesajale, mitmekümneid). Nii oleme õppinud. Tegelikult on aga üsna harilik esimese poole täielik käänamine nii ainsuses kui ka mitmuses, nt kaheskümnes riigis, neljadkümned käärid, poolessajas kastis, mõnekskümneks päevaks, paarilesajale või paarile sajale inimesele, mitmeidsadu või mitmeid sadu kordi. Võrdlemisi harvad pikemad vormid tuleks lahku kirjutada, nt mitmetele sadadele inimestele anti peavarju.

Teiste hulgas on erandiks veerandsada. See on tavaline liitsõna, mille esikomponent ei käändu.

Poolteist on õigekeelsussõnaraamatus harilik liitsõna. Aga pool- siiski käändub omastavas ja osastavas ning jääb sealt edasi omastavasse: pooleteise leiva, pooltteist leiba, lahusta pooleteises liitris vees, pooleteiseks päevaks. Sama lugu on sõnadega poolteistkümmend (ehk 15) ja poolteistsada (ehk 150). Senise sõnaraamatu järgi jääb pool- muutmatuks: poolteistkümmend, poolteisekümne, poolteistkümmend, poolteisekümnesse, poolteisekümnes jne ning poolteistsada, poolteisesaja, poolteistsada(t), poolteisesajasse, poolteisesajas jne. Harilikult teeb pool- omastavas ja osastavas käänamise kaasa: ei leidnud puu alt mitte pooltteistkümmend (või veel harilikum pooltteistkümmet) õunagi, pooleteiseskümnes karbis, pooltteistsadat meetrit, pooleteiselsajal riiulil, arvestab pooleteisesaja külalisega. Arvsõnade käänamise kohta vt ka eelmine kirjutis.

Huvitava rühma moodustavad kuri-esikomponendiga kirumissõnad. Eesti Keele Instituudi kirjakeele kartoteek sisaldab järgmisi: kurielajas, -hing, -kints, -loom, -mait, -nahk, -patt, -vaim, -võrk, -värk; levinuimad on kuriloom, kurinahk ja kurivaim. Nende käänamisel on kolm võimalust: kuri- võib jääda käändumata või olla kõigis käändeis ainsuse omastavas (v.a ainsuse nimetav) või käänduda täielikult: kassid kurinahad ~ kurjanahad ~ kurjadnahad. Niimoodi võib sõna kurinahk sisseütlevas teoreetiliselt olla kurinahasse ja kurinahka ja kurjanahasse ja kurjanahka ja kurjassenahasse ja (III vältes) kurjanahka, mitmuse osastavas kurinahku ja kurinahkasid ja kurjanahku ja kurjanahkasid ja kurjenahku ja kurjasidnahkasid. Harilik kasutus on piiratum, nt kurjassenahasse või kurjadeleloomadele on pruukimiseks lihtsalt liiga pikad. Kõige loomulikumad näivad need vormid, kus esiosa käänamine ei suurenda silpide arvu, nagu mis sa sest kurjastloomast (kurjaloomast, kuriloomast) tahad; sellel poisil kurjalnahal (kurjanahal, kurinahal) ehk sellel kurjanaha (kurinaha) poisil võiks häbi olla; koera kurjavaimule (kurivaimule) tuleks õpetust anda.

Nagu näha, käändub nii mõnigi liitsõna tegelikus keeles mitmekesisemalt, kui senised õigekeelsusjuhised seda kajastavad.

Keel ja Kirjandus 1991, nr 8