Vastuseks emakeeleõpetajaile: i ja j

Mitu eesti keele õpetajat on minult küsinud, kuidas mõista raamatus «Eesti ortograafia» leheküljel 7 seda kohta, kus olen kirjutanud: «pensi-on -- pens-jon, pansi-on -- pans-jon (vrd kautsjon, portsjon, komisjon)». Seletan seepärast lähemalt.

Eesti keeles on rühm sõnu, mille lõpus peaaegu terve käesoleva sajandi on kirjutatud -jon. Loetlen need kõik: lj -- medaljon, pataljon, biljon, miljon, kvadriljon, triljon, kotiljon, postiljon, paviljon; nj -- kanjon, kompanjon, šampinjon; sj -- misjon, komisjon, revisjon, divisjon, provisjon, oksjon, portsjon, kautsjon. Natuke väiksem on teine sõnarühm, mille lõpus kirjutame -ion: tuntud sõnadest staadion, akordion, tšempion, skorpion, pension, pansion, sümpoosion (ja kümmekond oma erialal kasutatavat terminit).

Kui vaatame tagasi möödunud sajandisse, millal neid sõnu eesti keeles kirjutama hakati, siis Wiedemanni sõnaraamatu teises, Jakob Hurda redigeeritud trükis 1893. aastal näeme järgmist: billion, million = miljon, postilion = postiljon, mission = misjon (tähendusvaheta), kommision = komisjon, rewizion = rewisjon, diwizion, auksion = auksjon = oksion = oksjon, pension, pansion = pansjon, portsion = portsjon, kautsion. Enamasti on märgitud, et o on pikk (nii -ion kui ka -jon puhul).

Praegused jon-sõnad on enamjagu prantsuse laenud (kaugem tagamaa on vahel ladina keel). Hispaanialähtene on kanjon. Üldiselt ei tulnud prantsuse sõnad meile otse, vaid eelmisel sajandil oli vahenduskeeleks valdavalt saksa, käesoleval sajandil vene keel. Kõnealused sõnad tulid saksa keele kaudu: pr bataillon, sks Bataillon -- eesti pataljon, pr commission, sks Kommission -- eesti komisjon, pr compagnon, sks Kompagnon -- eesti kompanjon, pr portion, sks Portion -- eesti portsjon. Nagu näha, on prantsuse ja tema järgi saksa kirjapilt mitmesugune, üheks rühmaks saavad nad eesti keeles kokku seetõttu, et prantsuse ja tema järgi saksa häälduses on j.

Wiedemanni sõnaraamatust paistab, kuidas need sõnad on ennast parajasti eesti keeles sisse seadmas: mõni kirjutatakse veel lõpuga -ion, mõnel on kaks kirjakuju. Aga nad kohanesid jon-kujulistena, ainult sõnadesse pension ja pansion (prantsuse keeles mõlemad pension, tagamaaks ladina pensio 'maks') jäi -ion.

Algul loetletud teise rühma sõnad on n-ö teisest ooperist: enamasti kreeka päritolu (staadion, skorpion, sümpoosion, terminid ganglion, amnion, koorion jt), tšempion on inglise laen, akordion on prantsuse accordéon. Nad on jõudnud meile eri aegadel ja eri teid mööda.

Kolmandaks on olemas veel väga suur hulk sõnu, mille rõhk on lõppsilbil ja kirjutame -ioon, nt passioon, aktsioon, resolutsioon, revolutsioon, religioon, sugestioon. Need on valdavalt uuemad laenud ja enamik abstraktsõnad. Üks laen on tähenduse järgi kirjapildilt lahknenud: vana misjon ja uus missioon 'vastutav ülesanne; eriülesandega diplomaatiline delegatsioon'.

Missugusse sõnarühma eesti laenusüsteemis kuuluvad siis pansion ja pension? Üsna ilmselt jon-sõnade hulka, kust nad oma kohanemisel on kogemata kombel maha jäänud. Peale selle on nende harilik hääldus ja silbiliigendus tänapäeval [pans-jon, pens-jon], mitte [pan-si-on, pen-si-on]. Seda on aktsepteerinud ka vabariiklik õigekeelsuskomisjon, lubades oma 22. detsembri 1982. a otsusega kahesugust käänamist pensioni ~ pensionit, pensionide ~ pensionite, pensione ~ pensioneid (sama moodi pansion jt eelloetletud ion-rühma sõnad). Lähemalt selle kohta vt Jaak Peebo kirjutis «muuseum-tüüpi sõnade käänamine» raamatus «Kirjakeele teataja» 1985, lk 10--20. album-tüüpi sõnavorme kohtab nüüd rohkesti nii kõnes kui ka kirjas (nt pensionite määramisel, uusi pansioneid).

Küsimus on praegu siis selles, mida pidada nende sõnade kirjakuju põhjendamisel oluliseks -- kas laenusüsteemi ja praegust kõnetaktiliigendust või kirjakeele traditsiooni. Kui lähtume viimasest, siis ei maksa midagi muuta, nagu me pole kõnetaktiliigendusest hoolimata muutnud muudegi muuseum-tüüpi sõnade kirjapilti. Kui lähtume esimestest, siis võiksime aktsepteerida kahte kirjakuju pansion = pansjon, pension = pensjon.

Kas sama käib ka sõnade pensionär ja pansionaat kohta, seda võiks lasta näidata ajal -- mille poole keeletarvitajad kalduvad. Varasemast on näiteid mõlema võimaluse kohta: misjon haaras misjonäri kaasa ja miljon miljonäri, aga revisjon revisionismi pole mõjutanud. Lihtsamana paistis mulle pidada võimalikuks ka kirjakujusid pensjonär ja pansjonaat.

Õpetajate Leht 19.4.1996