f ja š õigekirjast

Sirje Mäearu

š õigekirja reeglistust arutas vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK) korduvalt aastail 1979--1981. Ehkki enamik VÕKi liikmeid oli põhimõtteliselt veendunud kehtiva reegli sobimatuses, ei jõutud üksmeelsele otsusele.1 Nii tuleb ka praegu lähtuda seni kehtivast reeglist, see tähendab š ja ka f-i II välde tuleb kirjutada ühe ja III välde kahe tähega, seega soe dušš (III välde), sooja duši (II välde), sooja dušši (III välde) ja bluffida : blufite (mitte bluffite). Viga on topelt f ülipika kaksiktäishääliku järel: mitte seda seiffi, tahab kaiffida, vaid seda seifi, tahab kaifida.

Kooligrammatikast on teada, et pikk ja ülipikk s kirjutatakse kahe tähega heliliste kaashäälikute l, m, n ja r järel, kui s-ile ei järgne teist kaashäälikut: pulss, simss, seanss, kurss. Analoogsetel juhtudel š kirjutamisel see reegel ei kehti, õige on tuline borš ja sööb tulist borši. Samamoodi käänduvad burš: burši (II välde): burši (III välde), punš: punši : (seda) punši, demarš : demarši : (seda) demarši.

1 R. K a s i k, š ortograafiast. -- Kirjakeel 1985. Tallinn, 1987, lk 82--88.

Eesti Sõnumid 7.1.1995